Tuesday, October 14, 2014

täpp täpi peal

IMG_1549
elusalt maetud teletups ja tema värske orashein


Ma arvan, et kogu asja süüks on mu arvutikasutuse algõpetus, kus meile anti lihtsalt internetiühendusega arvutid kätte ja õpetaja läks kusagile tagaruumi rahu saama. Ei näidatud, kuidas asjad käivad, mida mingi nupp teeb või tähendab. Niiet oma esimestel arvutikasutuskuudel millalgi varateismelisena ei teadnud ma, kuidas teha neid naerunägusid. Kõik muudkui tegid, ma ei saanud üldse aru. Minu sõnavaras (keelevaras?) ei olnud toona veel koolonitele ka suurt rakendust, niiet seda sümbolit polnud ma taibanud klaviatuurilt otsida.
Nüüd ongi nii (ikka süüdista oma lapsepõlve, kuidas muidu), et ma ei kasuta emoticone ja siis on tore vaadata, millal inimesed aru saavad, et ma nalja teen. Või kuidas tegelikult keegi ei teagi, kui lõbusa näoga ma mingeid asju kirjutan ja kuidas neid täieliku bitchface'iga lugedes oleks hoopis muu.
Samas on muidugi otse vahetult tõsise näoga (halba) nalja tehes tore vaadata, millal inimesed jälile saavad. Et üle mitme vindi peab minema enne, kui neile kohale jõuab, et ma päriselt ei mõtle ühtegi sellest ja siis kui vihaseks nad saavad, et ma neid nii kaua lollitasin.

Rimis müüakse praegu nii magusaid mangosid, mis on nii punaste põskedega ja nii küpsed mesised pehmed mahlased päriselt suus sulavad, et tekib küsimus, miks ma üldse kunagi olen midagi muud söönud. Hakka või otsast jahuma, et need mangod on kõige mõnusam asi, mida ma iial olen endale suhu pistnud (kaasa arvatud kõik need asjad, mida sa just mõtlesid).
Apelsinide liiga palju liiga kiiresti söömisest lähen ma umbes kolmandal päeval täpiliseks. Eks tuleb sama asi mangode kohta ka välja selgitada. Kuigi, nagu mulle just värskelt meelde tuletati - ma olen juba täpiline.




IMG_1513
peegeldus-tutt




Kas oled väsinud olemast perekonna pea ja kõikide otsuste tegija? Kas oled tüdinud vastutuse ja kohustuse raskest koormast? Kas sul on kodus väikesi lapsi? Siin on sulle lahendus. Sõltumatud Šveitsi teadlased on avastanud silmapaistvalt lihtsa lahenduse väikelastega perekondadele. Las laps otsustab! Mis siis, et sulle tundub, et ta on veel alles väike ja rumal. Ära hooli, et tal puudub vajalik elukogemus, suutlikkus abstraktselt arutleda või adekv mingigi ajataju. Pole tarvis lasta end kõigutada tema alles kujunevast enesekontrollist ja veel vähesest emotsionaalsest küpsusest. Ja mis mõttes väike laps ei suuda toime tulla tõsise vastutuse ja tehtud otsuste tagajärgedega. Tühiasi. Las laps otsustab!
Las laps otsustab, mida perekond sööb või kuidas seda valmistatakse, serveeritakse või kust poest seda kõike ostetakse. Vabalt võib ta sinna juurde otsustada toidukordade toimumise ajad või kohad või korralised söögiajad üldse ära kaotada. Küll ta teab, mida ta teeb.
Las laps valib, kui palju raha kulub perekonnal näiteks elektrile - mitu telekat, raadiot, lampi, mänguasja, arvutit on samal ajal sisse lülitatud. Veel võib tema otsustada jätta ka valiku teisi perekonna väljaminekutest - kingitused, maiustused, elektroonika, transport.
Tühine asjaolu, et eelkooliealisel lapsel puuduvad ka kõige algelisemad teadmised meditsiinist ja tervishoiust, ei tohiks takistada kedagi laskmast lapsel ise otsustada, milliseid ravi või diagnoosi meetodeid temaga võib või ei tohi läbi viia. Kui ta ei taha, mis sa teha saad? Kui talle ei meeldi, pole parata. Sinul ei ole siin midagi sekkuda või suunata. Laps otsustab.
Lisaks võib lasta kui tahes väiksel lapsel otsustada veel tervet hulka asju terve hulga inimeste kohta. Millal ja kus keegi magada saab. Kes ja kui palju saab arvutiga tööd teha. Millistest poodidest vanemad talle riideid osta võivad. Milliseid filme saab perekond telekast vaadata. Keda sülle tohib võtta. Millised uksed peavad lahti või kinni olema. Millal sa tohid korraks poodi või trepile suitsu tegema või pissile minna. Või kas üldse. Millest võib õhtusöögi juurde vestelda ja kes millal rääkida saab. Loetelu on lõputu. Vahel võib juhtuda, et lapsel, rumalukesel läheb meelest ära, et tema pidi ju kõike otsustama. Sellisel puhul aitab, kui lähed (juba rahulikult omaette mängivat) last korraks tülitama, et talt luba küsida oma käikudeks ja toimetusteks. Küll talle siis meelde tuleb, mis töö ja vastutusala tal on.
Kindlasti ei tohi ära unustada sellest elukorraldusest teistele kõneleda. Muidu arvavad teised inimesed, et see on sinu enda valik ja otsus kusagile hiljaks jääda või midagi tegemata jätta või mõne asjaga piinlikult palju viivitada, kui tegelikult oli see ju sinu lapse korraldatud. Lisaboonus teistele sellest kõnelemisel on see, et laps tunneb, et tema kontroll ja vastutus pole mingi kujuteldav mängu-töö, mis omab kõlapinda ainult koduseinte vahel ja ta tajub paremini oma otsuste mõju. Võid neid lauseid kodus peegli ees harjutada. Võid näiteks öelda: "Laps ei lasknud mul süüa teha." Või: "Me ei tea, miks ta kõrv valutab, sest ta ei luba arstil end kontrollida." Samuti: "Ma võtaksin küll sinu beebit enda juurde hoida, aga minu laps ei luba mul teisi titasid sülle võtta." Püüa seejuures väga mitte reeta oma häälest või näoilmest paistvat allasurutud vimma või kibedust lapse suhtes. Sest ega laps süüdi pole, et sina tema juhtimisstiiliga kohaneda ei suuda.
Võib-olla hakkab sulle mõne aja pärast tunduma, et kogu perekonna iga sammu ja elukorralduse iga aspekti juhtimine ja korraldamine käib väikesel olevusel üle jõu? Et ta paistab justkui ületöötanud üleväsinud, kurnatud, äravaevatud või koguni stressis. Ära sina selle pärast muretse. Eks elu ongi raske. Mõelda - muidu oleksid sina sama stressis, seda me ju ei tahaks. Ja ise ta tahtis kõigi boss olla, mis sina siin teha saad. 
Las laps otsustab.



IMG_1464
õhtupäike



Meil on kombeks aeg-ajalt käia väikestel väljasõitudel. Mingis lähemas või kaugemas väikelinnas ja seal ringi vaadata. Või mõned varemed. Või mingi loodusnähtus või mets. Aga päris sageli siiski väikelinnad ja nende väikesed poed ja isevärki inimesed ja tillukeste armsate majadega linnajaod ja jalutusrajad ja vaated ja veed. 
Nüüd ongi nii, nagu me oleksime kogu aeg väljasõidul. Nagu iga päev oleks pühapäev. Lihtsalt seda 'oh, heaküll, hakkame siis koju tagasi minema' kohta enam ei ole. Pesa siinsamas.
Ainult neid väike-väikelinna teismelisi ma natuke kardan. Mulle tundub, et suuremas linnas on nad rohkem omaette ja mingitesse suvalistesse võõrastesse möödujatesse ei puutu. Aga väikeses väikeses linnas ei ole suvalisi võõraid ju.


No comments:

Post a Comment