Tuesday, November 18, 2014

bygones

Heh. Üle kümne päeva juba ei kippu ega kõppu. Peaks vist sõna sekka ikka ütlema.

Ma ei ole vahepeal midagi eriti mõeld. Võinoh. Nii tasapisi kulgen, mis seal ikka. Same same. 

CNV000032
üks teine viis linna parajalt väikseks hindamisel on mitte hinnata, kui kiiresti saab igast kodust jalgsi kesklinna,
vaid kui kiiresti saab suvalisest linna punktist ära metsa sisse

Ma mõtlesin mitu korda veel tolle neetud kohalolu peale ja kuidas me kogu aeg sellest põgeneda üritame. Näiteks nood neetud nutitelefonid. Näiteks sõidan bussiga ja keegi mitte ükski nendest inimestest ei paista suutvat händlida, et nad on bussis ja see on buss ja me sõidame. Kõik on justkui kõikehaaravas paanikas sellest olukorrast pagema. Mitte et ma tahaksin öelda, et seal oleks mingit tohutut tunnetuslikku naudingut ühes suvalises bussisõidus. Kuid siiski. Nii hull see ka ei ole. Ei pea kogu aeg pagema klappide ja helendavate ekraanidega kusagile mujale. Sest ma tean küll. Seal kusagil mujal hakkad sa uuesti nihelema, et ära saada.
Või näiteks olen kunstimuuseumis või kontserdil ja inimesed muudkui pildistavad nagu kari närvihaigeid. Jumalküll. Kuhu-kuhu. Tule maa peale. 
Ja ma ei ole siin kogu maailma hukkamõistev hinnangulisus selle pärast, et ma ennast nendest pagejatest paremaks peaksin. Kogu mu kärsitus tuleb sellest, et ma mõistan. Ise ka tahaks kogu aeg kiskuda kuhugi mujale. Bussiga pean sõitma ja klapid jäid maha ja und ka pole, on täiesti perse majas. Mida ma teen? Kuhu ma end panen? Kas te tahate öelda, et ma pean pool tundi järjest lihtsalt olema??!? Muuseumis olen, siis kogu aeg vasardab peas: "See ei jää sulle meelde, see läheb kõik mööda, see läheb kõik kaduma. Seda on liiga palju, et korraga sisse võtta. Vaata, kui väsinud sa juba praegu oled, parem tee pildid ja vaata neid pärast." 
Siis ma ütlen talle, et olgu vait. Pärast, minu eesel. Sittagi ma neid pärast vaatan.
Siis ma leiutasin uue näitusereegli. Parem on seista ja mõtiskleda pikalt ühe pildi ees, mis meeldib. Ja kasvõi selle pärast pool näitust vaatamata jätta. Selle asemel, et tammuda kiirustades ahmitsedes ruumist ruumi seinast seina igasuguses pealiskaudsuse ja kaduvuse ja unustamise paanikas. Sest ma tulin siia elamust saama. Ma ei ole siia tulnud ringi tõmblema ja ennast liigutama ma tulin, et saada liigutatud.
  Selle reegli sõnastus tahab veel kõpitsemist, ma tunnistan.


IMG_1574
helme kirikus on tegelikult mets sees

Muudes teemades teen muuhulgas seda 30päevast luuleväljakutset ja olen suhteliselt ühtlaselt kuivaks kirjutanud ennast. See on kurnav. Aga mõnus ka. Ma ei tea praegu nimetada mingit mõnusat kurnavat asja, mille tulemusel pärast oled kuiv. Aganoh. Võibolla sidnuritega juhtuvad sellised asjad. 
Võib-olla kui ma kirjutan, siis ma olen sidrun.
Põhiline põhjus, ma just bussis mõtsin, et miks ma sellest kohustuslikus korras luuletamisest nii kurnatud olen, on mu vajadus autentsuse järele. Tahaks olla siiras ja tõeline. Natuke nagu selle pärast, et võltsid inimesed on väkk. Aga selle pärast ka, et kohe, kui ma hakkan teesklema ja väljapoole mingit teist nägu teha, läheb asi hapuks. Siis ma hakkan tegema asju, mida ma ei armasta ja kohtama inimesi, keda ma ei taha ja saavutama tulemusi, milleks ma pole valmis ega nõus ega üldsegi. Aga kui ma olen tõeline siiras aus (ja kohal, if you will), siis ma olen rahul oma tulemusega ja ei pea kartma oma maski pärast. Sest mul pole seda. Ja seega ma pean enne kirjutamist endaga nõu pidama, et kes ma parajasti olen ja mis teema on ja siis selle sõnadesse panema. Seega ma annan endast ja kurnav.
Muidugi, mul on seejuures igasugune tüdimus ja silmapööritused inimestega, kes koguaeg on hüsteerias, et jumalaeest mitte võlts või ebaehtne olla isegi mitte natuke, isegi mitte mõne arvates, isegi mitte hetkekski. Et nad ei tegutse impulsi alusel vaid peatuvad enne seda ja mõtlevad, mida üks äge true impulsiivne inimene siinkohal teeks ja siis teevad hoopis seda. Pfft. See on ju täiega pointi missimine.
Rääkimata sellest, kuidas on nõme ja ülbe otsustada kellegi teise tegude ja sõnade kohta, et need on võltsid.
Mul on kuristik rukkis praegu uuesti lugemisel, kas paistab väga välja?


Tead seda, kuidas vahel tekib kellegi kohta eelarvamus ja siis kõik asjad, mida ta ütleb või teeb paistavad seda kinnitavat. Ja kui ei kinnita, siis esitad talle hästikohaldatud suunatud küsimusi ja ignoreerid valikuliselt infot, et ta ikkagi see oleks, kes ta paistab, eksole.
Noh. See käib teist pidi ka. Või topeltpidi siis.
Mulle tundub, et mu lapse õpetaja arvab, et ma olen halb ema. Seega ta küsib kogu aeg (nagu.. umbes üks kord küsis) niimoodi küsimusi ja teeb selliseid märkusi ja pilke, et kontrollida, et ma tõepoolest olengi. Aga võib-olla ta tegelt ei arva nii, aga mina arvan, et ta arvab. Seega ma tõlgendan kõiki tema küsimusi ja pilke ja märkusi, et endale kinnitada, et ta nigunii mõtleb must eiteamida.

Pealegi, piisavalt väikeste kõnevõimeliste laste puhul on väga kerge valesti diagnoosida nende vanemate halvavanemlikkust. Näiteks kirjuta jutuke oma vaheajast. Läksin huviga uurima, et kas ta kirjutas sellest, kuidas me metsas käisime koos ja värvilised lehed olid jää alla külmunud. Või kas ta kirjutas sellest, kuidas meil koer külas oli ja kass muudkui tema sööki varastas. Kas ta kirjutas, kuidas me koos seda meisterdust tegime või väljasõidul käisime või kuidas ta ise poes muudkui käis. Ei. Ta kirjutas, et ta oli kogu vaheaja üksinda kodus ja vaatas telekat ja istus arvutis. Tänks. 
Lapsed. Teinekord inimesed saavad vähemastki närvivapustusi (1:26).



Appikene, ma tahtsin veel sada asja kirjutada, aga mul on juba viie ja poole tunni pärast äratus, ma just avastasin.
Mõni teine päev.

8 comments:

  1. Täna oled Sa natuke rohkem mõelnud, murca.

    ReplyDelete
  2. Metsaga on siinkandis üldiselt hästi. Suvalisse linnavõpsikusse saab igast punktist 5-7 minutiga. Korralikumasse metsa veerand tunniga. Jala siis. Rattaga saab kiiremini.

    Lähme metsa?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kusjuures ma juba korra käisin ka. Väikest väerada käisime ratastega ja ilusti eksisime otseteed otsides korraks ära ja väga äge. Aga ma sulle ükspäev helistan ja siis.

      Delete
  3. Naljakas, ma lugesin just järjest kahte bussisõiduelamust, seda siin ja seda teist, milline tore kõrvutus:
    "Veel üks täiesti uus kogemus seoses Annelinnaga on igapäevane linnaliinibuss. Kõigepealt bussipeatused, kohad, mis pole olemise kohad, neis ei püsita, vaid oodatakse, et kohe ära minna – ja ometi veedetakse sellises kohas iga päev vähemalt veerand tundi. Mina suhtusin bussipeatusse oma senise kogemuse põhjalt – et igas kohas ollakse kohal -, samuti suhtusin bussi endasse, mis minu jaoks polnud lihtsalt ajutisus kodu ja linna vahel, vaid omaette ruum koos liikuva ja uudse aknatagusega, mis iga päev kordus. Just bussisõit oma korduvuses oli Annelinna-ekstaasi kõrgpunkt, sest oma korduvuses lausa rituaalne. Ma olin bussis kohal, avatud tema ajutisusele ja efemeersusele, ma ei olnud endale välja kujundanud seda tähelepanematust, millega enamik annelinlasi bussisõidusse suhtus – nende jaoks oli see mingi lünk päevas, mida ei mäletata ja kus ollakse oma mõtetega kuskil eelnevas või tulevas. Mina aga olin siin, ja nägin kogu seda Annelinna püsivat ajutisust, virtuaalsust. Mu vaimustus oli tõepärase arvutimängu küüsi sattunud poisikese vaimustus."
    http://annelinnaportaal.wordpress.com/annelinn-esseistikas-ja-ilukirjanduses/malestusi-lagendikust/
    [Blogikommentaariumid on naljakad, ma võin siia lihtsalt sisse sadada ilma ennast tutvustamata, on ju nagu avalik ruum, kuhu mul on igasugune õigus tulla oma sõnu puistama. Aga samas on ka tunne, nagu tuleksin kutsumata kellegi tuppa, nagu ma oleks kogu aeg seal olnud, või hüüaksin vestlusele vahele, nagu oleks minu poole pöördutud. Asi on selles, et ma olengi ju kogu aeg siin olnud ja kuulanud, ainult (üldiselt) nähtamatuna. Haa! Vabandust siis. Või hoopis: köh-köh, tere. Mina olen Mirjam.]

    ReplyDelete
    Replies
    1. Heh. Ma kohe mõtsin selle peale, et kui niimoodi ilusti vaimustavalt kirjeldada oma hommikusi tööleminekuid näiteks läbi Tähtvere või Toomemäe, siis võib see vabalt kõlada nagu ennasttäis ülbe teesklus. Aga Annelinna üle niimoodi mõtiskleda on hästi tõeline ja päris.
      Või mulle ainult tundub.

      Igatahes. Mulle tundub, et blogides võib suvalisel hetkel (köhatamatagi) sõna võtta. Või anda. Ükskõik, kas sa oled juba viimased viis aastat tasakesi kardina taga pealt kuulanud või alles just hetkel astusid uksest sisse.
      Samas. Võib-olla ma ei tea, kuidas käib. Ükskord ma läksin mingisse suvalisse jututuppa ja püüdsin vestlusega liituda ja mulle tehti kiiresti selgeks, et ma ei tohiks endale ette kujutada, et ma olen keegi, sest ma pole.

      Delete
  4. Selle nuti-maania kohta kaks asja (kumbki pole oma). Esiteks, Dylan Moran ütles ilusti: "They tell me I need internet to stay current. I mean...I am alive now. How much more current can you get?" Ma ka alati mõtlen, et sa oled ju praegu siin, miks sa siit ära tahad minna kogu aeg?

    Teiseks: http://xkcd.com/137/

    ReplyDelete
    Replies
    1. Heh. Ma mõtlesin selle koha peale hoopis selle xkcd peale http://xkcd.com/1314/

      Delete
    2. a need pildistajad häirivad vahel ikka täiesti otseselt - mitte sel moel, et "minu arust ei naudi nad õigesti", vaid nad vehivad oma pildistamise asjadega, nii et teised ei saa vaadata. Muuseumis, ma mõtlen. Ma kannatasin ükskord Ermitaažis tükk aega nende tahvelarvutitega vehkivate inimeste pärast, sest kui nad olid minu ja pildi vahel, vehkis nende tahvel täpselt minu pilgutrajektooril, ja kui nad olid mu selja taga, siis ma esialgu üritasin viisakas olla ja pildistamise eest ära tulla, justkui pildistamine annaks mingid suuremad õigused kui lihtsalt vaatamine. kuni ma sain tigedaks ja leidsin, et minu niisama-vaatamine on sama tähtis kui nende pildistamine ja ma ei pea igalt pildistamisevidinalt eest ära tõmbuma.
      põhiline, et nad pildistasid sellise tehnikaga nagu mobiilid ja tahvelarvutid, selliseid maale, mille hea kvaliteediga repropostkaarte sai sealtsamast fuajeest osta. või mille hea kvaliteediga reprosid on igas kunstiraamatus. üldiselt oligi nii, et mida reprodutseeritum teos, seda rohkem ka pildistati. mitte mingeid selliseid asju, mida Ermitaaži-albumites ei ole, nt huvitav põrandaplaatide muster vms, ei, kõik klõpsutasid Leonardo ees.

      Delete