Come on and give it to me

IMG_1582
astu astu

Ma loen viimasel ajal piisavalt palju veidratel teemadel raamatuid ja artikleid, et ma vahel unustan ära, et osa teemasid ei ole sugugi kohased lihtsalt natuke tuttavate inimeste või töökaaslastega arutamiseks ja võivad mõnes inimeses näiteks tekitada kohmetust või piinlikkust. 
Aga ma otsustasin, et mu blogi on piisavalt see koht, kus inimesi ehmatada. Võinoh.

Näiteks aluspesu.
Ma otsustasin, et naiste aluspesu on julm. See, kuidas need pesuesemed on kavandatud, jätab mulje, et nende kavandaja ei ole kunagi ühtegi naist kuigi lähedalt näinud. Sest näiteks meeste aluspesu puhul on igal pool see ahhetamine, et oleks hingav ja oleks pehme ja ei pigistaks ja ei hauduks. Aga naised on ka sealt alt pehmed ja õrnad! Miks meie asjad peavad olema kõvasti tihedalt vastu keha kokku surutud ja ühtlaseks silutud? Kuidas see õiglane on? Ja ma mõtlen, et osaliselt need peavad niimoodi olema selle pärast, et me peame barbid olema. Et siledad ja ilma voltide ja pehmuseta. Ja selle pärast on inimesed näiteks nendest kaamlivarvastest (camel toe) üle mõistuse šokeeritud. Jumalküll, naine ei ole ju selline! Ma olen oma õe barbisid näinud, nad on sealt kõik üleni sile ja ühtlane, ma tean. See peab küll olema mingi koletisnaine, kes sealt alt niisugune välja näeb. Kill it. Kill it with fire!
Ja oleks siis, et ainult aluspesu. Sest aluspesu, nagu me teame, pole tegelikult vältimatu. Aga teksad on ka sama moodi ahistavad. Ja kontoripüksid. Ja sukkpüksid. Kõik on ehitatud nagu naistel poleks alakehas ühtegi tähelepanuväärset väljapoole ulatuvat asja.
Niiet mõnes mõttes on (pikkade) seelikute kandmine nagu steitment. Seisukoha välja ütlemine. Oma vabaduse endale tagasi võtmine. Mina ei kavatse oma keha pigistada teie väärkujutluste raamidesse.
Või kasvõi see, kui mehed istuvad bussis või restoranis üleni jalad laiali nagu mingid peesitavad metsalised, siis kõik muudkui käivad ringi ja õigustavad ja seletavad ja targutavad. No minuarust sel juhul juhul tohivad naised ka nii istuda.


C039064-R1-33-4
need pildid, mis ma tegin, kui me selleks suveks viimast korda mere ääres käisime, tulid kõik välja, nagu me oleksime viimast korda mere ääres


Ma alati natuke ehmun, kui keegi annab mulle loa teha midagi, mille kohta ma seni olin arvanud, et mul on juba igasugune õigus iseenesest. Umbes ütleb, et ma võin ära minna, kui ma enam tema seltsis ei taha istuda. Või teatab (armulikult), et ma tegelikult ei pea tema muresid kuulama. Või sekkub mu söömisse, et öelda, et ma pole kohustatud lõpuni sööma. A. Okei.
See on umbes nagu sa arvad, et sa oled raekoja platsis ja siis sulle järsku öeldakse, et nüüd(!) me jõudsime raekoja platsi. (Vaatab ettevaatlikult kahtlustavalt ringi) Hmm. Aa.. aaga kus me siis enne olime? Huvitav, kui tihti seda meil juhtub, et ma arvan, et me oleme kohal, aga tegelt alles läheme. Mitu korda varem ma olen sinuga koos erinevates kohtades olnud? Mis toimub.

Samas jällegi. See läheb jälle otsapidi nende teemade hulka, millest kohvitoas ei soovitata vestelda. Et kui keegid teevad kusagil näiteks mingit seksi (ifffand...) ja üks ei ütle 'ei', siis see ei tähenda, et ta ütleb 'jah.' Ainult 'jah' tähendab 'jah.' Teised asjad tähendavad teisi asju.
Ja tegelt peaks üldsegi kogu aeg igapäevaselt inimestelt nende jah-isid küsima. Kas sa tahad, et ma saadan sulle selle kirja edasi? Kuni sa 'jah' pole öelnud, ma ei tee seda. Ma olen nõus sulle appi tulema, aga mitte enne, kui sa oled selgelt öelnud, et sa seda tahad. Kas sa tahad? Mul on aega. Mõtle järele. 
Nagu vampiirid. Kuni mind sisse pole kutsutud, ma saa sa tulla.




Mul on vahel nii, et ma mõtlen mingit mõtet ja siis kogemata ühe hooga mõtlen mingi naljaka asja välja ja siis hakkan ise kogemata naerma. Sest see oli nii ootamatu. Ja seda naljakam.
Mul oli vanasti nii, et kui keegi kirjutas pika ilusa postituse headest asjadest, siis ma panin selle täbi veel eriti vihaselt kinni ja põssutasin kusagil nurgas, et ta nii vastikult rõõmus võib olla ja nigunii valetab ja küll tal alles veab, vastikjobu. Aga ma kasvasin sellest väja.

Comments

  1. Need ülitihedalt istuvad aluspüksid on tglt mingi viimase sajandi või isegi vähem kui sajandi teema. Kolmekümnendatel olid naiste aluspüksid veel enamjaolt sellised.

    Muide, sealt vikiartiklist avastasin huvitava väite, et pesu liibukaks muutumises oli süüdi sõjaaegne materjalinappus. Ma ise oleks arvanud, et jamaks läks sukkpükste tulekuga.

    Tänapäevast - guugeldasin ringi ja leidsin esimese hooga kohe midagi sellist, näevad välja päris mugavad, kuigi mitte kõige ilusamad, aga äkki hoolega otsides leiaks ilusamat ka. nt french knickersit guugeldades.

    ReplyDelete
  2. Tegin nagu notsu ütles, guugeldasin. Ja mis ma leidsin! http://burlesquewomensinstitute.myfreeforum.org/archive/bottle-green-or-emerald-green-underwear-needed__o_t__t_3533.html

    Kas pole ilus? Ahhh... Hakka või ise õmblema.

    Pesuga on üldse kummalised lood. See viimase aja mood, et aluspüksid ei tohi üle puusanuki ulatuda, on ka saatanast. Rinnahoidjatest ma parem ei räägigi. Paistab, et sõda jätkub juba 70 aastat, sest pesu jääb järjest napimaks. Tahaks ükskord ometi rahu ja suuremat tükki kangast oma puusade ümber!

    ReplyDelete
  3. rinnahoidjatest: mul just hiljaaegu oli Linette või Lauma poes (no see pesupood, mis kaubamajas alumisel korrusel on ja sisse tulles justkui ise ette jääb) selline vedamine, et seal oli E korviga rinnahoidja ILMA TUGIKAARTETA. Puuvillane ka. Asjakohaselt suuremõõduline, et kõik ilusti sisse ära mahuks.Tõsi, küljeõmbluses on mingi tugevdus, mis natuke ikkagi torgib, aga kui väga hakkab häirima, siis kougin selle välja, tundus, et konstruktsioon sellest ei kannataks.

    ReplyDelete

Post a Comment