Saturday, December 06, 2014

Fish in the sea you know how I feel

IMG_1660
jumalik madal päike


Mul on juba tunne, et ma ainult sellest kirjutangi. Aga ma tahtsin jälle sellest kirjutada, kuidas ma üldse ei taha trenni teha. See poleks üldse probleem, kui ma ei tahakski üldsegi päriselt. Sestnoh, kui ei taha, ära tee, misseal ikka. Aga ma tahan täpselt niipalju, et ma täheldan korrapäraselt, et ma seda sugugi ei tee, aga võibolla peaks. Aga mai viitsi ju.
Kui ma ka leian piisavalt mingit hakatusjõudu, et midagi hakata tegema, jätan ma selle üsna kiiresti pooleli või pean ennast pidevalt pidevalt kogu aeg korrale kutsuma ja otsast sundima või trikitama ja vastik. Sest mai viitsi ju. Ja ma ei saa end motiveerida mingite labaste võtetega. Stiilis et pingutada oma mingi ideaalkeha suunas. Ja me ei räägi siin ideaalkeha - vägev tutiga saba ja sellised väiksed ogalised tiivad ja paar tillukesi kihvasid. Vaid ideaalkeha nagu mingi fantaasiavaene prink trimmis tavaline inimkeha. Ma saan aru küll, et pringid trimmis asjad on ilusad ja hea pigistad katsuda. Aga see pole piisav, et end teki alt välja ajada ja õue kakerdama minna või tervelt kolme perepitsa raha mingi spordiklubikaardi peale hakkama panna. Sest noh üks-kaks korda või kuud suudan end veenda, et tuleb trimmi minna. Aga siis ma vaatan, et tegelt ma olen niigi juba päris pandav ja mõõdukalt nunnu ja tegelt on mu vaim see, mis tuleb trimmi ajada. Seega ma parem loen või õmblen või vaatan mingi film või mängin lapsega mingi lauamäng või äkki õhtul hoopis kontsert või põnev vestlus üle õhtusöögi küünlavalgel.
Lisaks on seal mu lõputu tüdimus naeruväärsete tobedate moodsa elustiili asjadega. Nagu mis mõttes ma lähen õhtul jooksma? Jumal küll. Kas ei ole siis energiat mujale panna. Milline raiskamine. See on peaaegu hullumeelne ju. Saab lõpuks oma pessa, oma urgu peitu ja siis äkitselt asja eest, teist taga tormab sealt välja ja vudib kolm korda ümber kvaltali, keel vesti peal.* Oleks siis, et see midagi korda saadaks või teeks või saavutaks. Aga ei. Lihtsalt niisama heast peast läheb välja liduma. Maru imelik.

* (Jutt on kujundlikust vestist, mitte Rentsi kindlasti väga kaunist jooksuvestist.)


Ma olen viimasel ajal mõelnud, et tervisesport on nagu varakindlustus. Sest heas füüsilises vormis olek tagab õnnestuste korral mingi kindlustuse. Ei võta õnnetust ära ega enneta neid. Aga annab lubaduse, et kui midagi ikkagi murdub või väändub või millegi suure ja raskega pihta saad, siis pole tegelikult väga hullu. Taastud kiiresti. Sest sa oled tugev ja vastupidav ette igaksjuhuks. Et kui ei saa kaks nädalat ühe jala peale astuda, siis teine astub ära ja suurt ei vingugi. Et kui vedeled kopsupõletikuga nädal aega siruli, siis pärast ikkagi tuled tagasi püsti ja särtski veel sees. Ja kindlustusega on see sarnane selles mõttes, et see peab kogu aeg kehtima muudkui aastaid ja aastaid, et ühel päeval päriselt ära tasuks. Ainult paar kuud kehtinust pole kasu ja vahepeal katkestamine võib ootamatult kahjulikuks osutuda.
Aga ma räägin endale, et selle kindlustuse annab ka see 3-5 kilomeetrit, mis ma päevas jalgsi liiklen ja et vahel on klassiruum mingil muul korrusel ja ma pean treppe käima.


IMG_1632
rattaga selle silla peale ei sõida

Heas vormis olemise juurde käib see lugu, kuidas ma ükskord ootasin kedagi Ekraani kino piletileti juures ja lugesin teadet, et ajateenijad saavad kõik soodsa hinnaga kinno tingimusel, et nad tulevad kogu oma rühmaga ja kõik nad on vormis. Ja mina mõtlesin, et huvitav, kes nende vormis olemist kontrollib. Et kas keegi katsub kõik need noorhärrad üle või on see sedasorti vormisolek, mis kohe silmaga ära paistab. Ja huvitav kas sellele kinotädile, kelle töö on korrapäraselt terve rühmatäie noorte vormi hinnata, on see töö tore või pigem tüütu. Ja kuidas need ajateenijad seal siis kõik, rind kummis, selg sirge, püüavad soodsama kinopileti tarvis paremat vormi esitleda ja. 
Tegelt nad peavad vormiriietuses olema. 


Mis endale hinnangute ja hoiakute andmisse veel puutub, on mu kasvav kahtlus, et mul on igav elu.
Esiteks kõlab see sellest, et iga kord, kui ma blogi kirjutama asun ja mõtlen, et peaks mainima, mis vahepeal sündinud on ja avastan, et mitte kui midagi. Kõik on hästi. Kuigi ma olen ka igasugune tüdimus inimestega, kelle lehekülgedekaupa kestvad postitused on stiilis: ja siis ma tegin seda ja siis kell see-ja-see tegime seda ja siis me läksime sinna ja seal olid need ja me tegime seda ja siis pärast seda oli see. Brr. Kasvata aju omale. (Seejuures täiesti hoomates, et on inimesi, kes on vähemalt sama palju kannatamatust ja sallimatust nende minu üksikute seostamata mittekuhugiviivate lõikude pärast. Ja neil on see õigus.)
Teiseks mulle just öeldi, et mingi asi, mille mina olin suure õhinaga ette võtnud, on mingi asi, mida teevad need inimesed, kellel on igav elu. Ja ma pidin uhkelt nõustuma - mul ongi. Ja sellel on hulk põhjuseid. Mu palgatöö ja mu pigem rahulik meel on muidugi põhilised. Selles mõttes rahulik meel, et ma suudan suhteliselt edukalt hulluks minemist juba ennetada ja ma ei viitsi eriti ässitada ja isealgatatud draamat oma ellu kutsuda. Või siis tuleneb see draamapuudulikkus hoopis mu kergelt alaarenenud sotsiaalsest empaatiast ja igasugune draama ulbib mind puudutamata mööda nagu kaka Anne kanalis. (Seejuures täiesti hoomates, et antud võrdlus on pärit mingist 10 aasta tagusest linnalegendist. Anne kanal on tõenäoliselt tegelt hea. Käisin seal eelmine august isegi. Pimedas küll..)
Ahjaa. Ja et kuidas ma elusees ei vahetaks ainult elu põnevamaks muutmise nimel oma rahulikku inimlike puhkustega kindlat palgatööd rahutu korratu ootamatusi ja ebakindlust täis projektipõhise töö vastu. Ma tahaks uskuda, et inimese elu põnevus tuleb sellest, mis inimene ta on. Mitte sellest, mis tööd ta teeb. Pealegi antakse mulle järgmine semester täiesti natuke servapidi teist laadi grupp inimesi õpetada. Rääkimata teatavast pisikesest kaadrivoolavusest, mis toob mulle otse kontorisse kätte uusi põnevaid inimesi nii umbes sagedusega korra aastas.


IMG_0450
üks hästi püüdlik luik. või hani? aga miks ta oranž oli?


Kuidas ma oma keelt enda omaks teen.
Üldiselt ma üritan eelistan vähemalt sõnu valides (lausetega nii hästi ei lähe) kirjakeele normi ja sageli veel umbes paari normi tagust kirjakeelt, kus 'peale' ja 'pärast' on jätkuvalt erineva tähendusega ja krigistan sisemiselt alati, kui inimesed kasutavad 'millal' asemel 'kuna'.
Aga vahel mind haaravad mingid inspiratsioonihood, kus ma äkitselt tuvastan, et see on minu keel ja see on minu kasutada, minu tööriist ja kunstiteos ja mina räägin oma keelt täpselt nii nagu mina tahan ja mulle hea. Ja mõned sõnad kõlavad valesti kasutades hoopis väga värskendavalt täpsed ja õiged. Sest kellel teisel veel on õigus seda valesti teha kui sellel, kelle oma see on.
Seoses sellega ma ütlen, et ma olen tartu. Tähenduses, et ma olen Tartus või tulin Tartusse ja ma olen selles ja ma olen saadaval ja selle mõju all ja saame kokku ja see on mu seisund nüüd ja praegu. Ma olen tartu, kui sa ka tartu oled, anna teada. Sama moodi olen ma teinekord kohv. Ja aeg-ajalt ma olen punane vein. Paarisnädalate lõpus olen ma hästi väsimus. Ja armastus olen ma ka. Või uni.
Teine on sõnade lühendamine lihtsalt lõpust üleliigselt kõlavaid silpe ära võttes. 'Kaabakas' on natuke liiga lohisev sõna. 'Kaabak' annab täpselt sama tähenduse edasi. 'Valmis' kõlab nagu seesütlevas käändes ja kui tahaks millegi valminu seisundit edasi anda, siis võib öelda, et see on nüüd valm. Pehme l-ga. Nagu 'kallis'. Ja muidugi sellest me oleme juba rääkinud, et kui sa oled purjus, siis sul on puri.


Seoses luuletustega olen ma otsustanud, et hea tahtmise korral (või kui keegi, kasvõi sa ise, on sinusse väga armunud) on kõik asjad, mida sa ütled, luule. Iga su sõna ja lause on puhas poeesia. Ja sellisel puhul on ka iga sinu samm ja liigutus tants. Ja kõik sinu jäetud jäljed või kaos või mustus on hoopis kunstiteos. Ja iga sinu poolt esile kutsutud häälitsus on muusika.

2 comments:

  1. kui kirjakeelega veel paar normi tagasi minna, siis olid "peale" ja "pärast" jällegit sama tähendusega. Kolmekümnendatel veel. See oli mingi vahepealne juuksekarva lõhkiajamine, mis nendega tuli - et issand kui õudne, inimesed kasutavad sünonüüme, ja mis eriti õudne, üks sünonüüm ei ole mitte kogu aeg postpositsioon, vaid vahel hoopis prepositsioon. See sõnatähendustega juuksekarva lõhkiajamise mood on üldse eesti õigekeelsuse nuhtlus, kuigi mõnes muus asjas, nt ortograafias, on see keel täitsa mõistlik kirjakeel.

    ReplyDelete
  2. Mulle su mõtted meeldivad. Selle põneva töö vs põneva elu mõtte jätan päriseks meelde.
    Mind häirib, et "enne" ja "ennem" segi ajajatega ei lubata enam norida.

    ReplyDelete

There was an error in this gadget