and be awesome instead

Ma käisin paariks päevaks Tallinnas ja leidsin, et ma peaksin Tallinna kolima. Kasvõi kunagi hiljem. Kasvõi ajutiselt. Sest see linn on nii valesti. Ja selle inimesed... need on ka nii valesti. Millest nad räägivad ja mis asjade üle nad naeravad ja mis imelikke häälitsusi nad teevad ja kuidas nad keelt ja slängi kasutavad ja kõik see. Ma ei saa sellele üldse pihta. Lihtsalt väga veider. Niiet peaks ennast sinna ülepeakaela uputama ja oleks ehk väärt õppetund. 
Või näiteks see linn ise. Ma jälle üksinda orienteerudes avastan seda. Raekoja plats peaks olema mingi Koht. Üks paik. Selgepiiriline ja konkreetne. Et kui sa sinna jõuad, siis on sul tunne, et sa oled kusagile välja jõudnud. Et nüüd ongi. Nagu saavutus või vahepeatus või millegi. kesk. punkt. Tallinna raekojaplats on mingi asi, mis sinuga juhtub sel ajal, kui sa, pea laiali otsas, niigi hirmul ja segaduses, mööda munakive koperdad. Kogemata. Ta lihtsalt hiilib sulle nurga tagant mitte midagi ütlemata ligi ja siis on. Vaikselt ja niiskelt sulle kuklasse hingamas. Ja läheb ära ka sama vaikselt. Alles pärast tagantjärele taipad, et võibolla vahepeal toimus sinuga midagi. Mingi raeplats võibolla. Pole päris kindel. Keegi ei saa seal kunagi kellegagi kokku ega oota seal kedagi ega teata telefoni teel, et ta on raeplatsis, keegi ei juhata sind kunagi raeplatsi ega seleta, kus asjad selle suhtes asuvad. Selles kohas ei ole mitte midagi ega kedagi.

Tartu raekoja platsis on purskkaev ja pingid. Kohvikud ja raamatupood ja lugemissaal, kus käivad kohalikud ja suvel on seal lilled ja tornis on kell. Ja sinna viivad teed ja rajad ja teekonnad ja see on nii olemas ja paigas. Ja kindel. 

IMG_1998
lilleke

Seoses sellega, et ma teen trenni umbes sama palju kui beebi laiskloom ja eriti tihti naisi ka üles ei küta, tundus just paras aeg luua analoog trennitegemisest ja naiste üleskütmisest. Et sellega on ju, parandage mind julgelt, nõndamoodi, et lihas kasvab ja kosub ja saab tugevamaks just sellel trennivälisel ajal. Seda eeldades, et sa iialgi oled trenni teinud ja et see oli see hea ja õige trenn. Noh. Naine ka, muarust, saab üles köetud ja tõstetud ja erutatud just sellest ajast, kui sa teda parajasti ei puuduta. Eeldades, et sa iialgi oled teda puudutanud ja see oli see hea ja õige puudutus. Niiet mitte see, kui palju kiireid ja raskeid kükke sa teed vaheldumisi oma kangitõstetega. Vaid see, millal ja kui palju pause sa nende vahele jätad. Et mitte se kui magusalt ja kuumalt sa suudled ta kaela vaheldumisi strateegiliste silitustega. Vaid need minutid või tunnid, mis on hea suudluse ja silituse vahel. Naine on nagu lihas. See saab täiesti oma jõududega end üles köetud, kui talle ainult vastav tõuge sisse anda.


Facebookis oli mingi üritus, mille nimes oli midagi öeldud pepude kohta ja pildiks oli kellegi pepu, mida ta ise oma pikkade sirgete sõrmedega haaras. Peput siis. Ja point oli vist, et teed mingi ürituse korras muudkui kükke ja siis on pepu.
Etnoh, kui tervisespordi teemadel jätkata.


C042331-R1-12-15A
pikk objektiiv ja kontravalgus ja roheliseks tõmbunud talvised surnuaiapuud


Tead, mis probleem mul veel doktorantuuriga on (sest me eeldame, et kõigil ei ole veel oksendamiseni kopp ees sellest teemast, eksole). Suureks saamine. Või mingi tähtsaks asjalikuks hakkamine. Sest doktorandi aeg, teatavasti, on ilgelt tähtis ja väärtuslik. Ja seejuures just see üksi töötamise aeg. See aeg, kus ta tuleb rahule jätta. Talle ruumi anda. Lasta tal olla meie riigi ja oma valdkonna see sädelev tulevik, milleks ta üleüldse tulnud on. Üksi. Omaette. Ja tublsti. Ja igasugune tühine tilulilu, mille peale ta oma väärtuslikku aega julgeb kulutada, on automaatselt arulage raiskamine ja isekas ja vastutustundetu olek. Ja süüüüü.
Ja ära saa valesti aru. Ma tahan küll, et teised inimesed mu aega väärtuslikuks peavad. Aga mitte nii, et nad peavad mu juurest plehku panema, sest mu aeg on nii kallis nii kallis ja mul on kõikseeaeg nii kiire nii kiire ja ei tohi raisata ega mind pikemalt kinni hoida. Ma tahan, et mu kõigi poolt tunnustatud kõige väärtuslikumad kallimad sekundid oleksid need, kus me üle kohvitassi maailma asjust räägime ja naerame. Kas ma võiksin, palun, oma doktorikraadi selle eest saada?
Pealegi, kui ma oleksin niiväga tahtnud teadlaseks saada, ma oleksin juba magistrantuuri läinud õppima mingit päris asjalikku tõsist asja ja teeksin praegu üle kontuurkaardi lendavatest aerosoolidest mudelarvutusi ja halbu nalju vöödiliste pilvede kohta ja kõikidel mu juhendajatel oleksid vuntsid.
Ära küsi.



Ma avastasin ka, et selleks ongi vaja võimsat arhitektuuri ja vägevat klassikalist muusikat ja tõeliselt liigutavat kunsti, et sa saaksid aru, kui väike ja tühine sa oled. Mitte et alandatult end tunda. Vaid kogeda midagi suurt ja võimsat ja näha, et need asjad, millega sa oma askeldavat vatravat aju hõivad päevadläbi, on tegelikult lihtsalt mingi mööduv kerge lenduv tühisus. Sest kuidas sa kuulad rahvusmeeskoori esituses vaimulikku muusikat ja samal ajal põed oma lõhkiste juukseotste või selle kolme euro pärast, millega sa kuu lõpuni välja pead vedama. Ei saa. On suuremaidki asju, kui see sinu väike kohalik tingeltangel. Isegi korrakski.

IMG_2007
see on see lõvi, kes vaatab sind korraks halvasti teeseldud kaastundega
enne, kui ta su lapsikud unistused välja naerab



Kui mulle tulevad inimesed külla ja näevad mu puhtaid köögipindu ja viisakalt rivistatud purke ja totsikuid ja on üleni: oi, Murca, sa oled korralikuks hakanud, tuleb mul kiiresti end selgitama hakata, et kellelgi mingeid valearusaamu ei tekiks. Mul on lihtsalt hästi korralik mees. 
Don't be fooled by the rocks that I've got.


Ma olen, muide, alates möödunud nädalavahetusest koolitatud ja väljaõpetatud hennamaalingute meister. Selles mõttes meister, et ma teoreetiliselt tean tervet müriaadi igasuguseid targutusi ja ajalugu ja kombestikku ja naljakaid lugusid henna kohta. Natuke vähemas mõttes meister, et ma olen oma elus teinud praeguseks täpselt ühe hennamaalingu. Endale. Aga ma mõtsin, et ma teen neid hästi palju sõbramehe poolest muudkui kõigile, kes väga vastu ei punni ja siis kui folk tuleb, olen ma juba nii kogemustega ja teenin endale viinar khm. toiduraha sellega, et kaunistan mõned inimesed tasu eest selleks pidulikuks puhuks ära ja ni tore.
Einoh, kevadsemester paistab. Ma võin juba folgiplaane pidada.

Comments

  1. Anonymous15:18

    Kui minna doktorantuuri, avaneb uks hoopis teise maailma, ja selle maailma toimimisest ei saa aru enamik neist, kes sinna ei ole läinud. Näiteks sina, Murca. Selles maailmas on doktorant kõige odavam tööjõud üldse, teda kasutatakse ära, sunnitakse tegema kõrvalisi asju, mõjutatakse tegema ülesandeid teiste heaks ja seejuures palka makstakse nii, et kui julged nuriseda, ähvardatakse veel vähemaks võtta.

    Doktorandile näidatakse pidevalt koht kätte ja ma ei ole veel kohanud ühtegi, kes selle tõttu ei kardaks/vihkaks oma vuntsidega juhendajat. Mis puutub teadustöösse, siis nõutakse innovaatilisust, lahtist pead, kastist välja mõtlemist -- nii nagu sa praegu arvadki ja siis kui oled selle kõik välja käinud ja valmis saanud oma ideedega, teostusplaanidega, sunnitakse sind tegutsema nii nagu vuntsid ütlevad, sest ta on kogenum/teadlikum/autoriteet ja kui sa keeldud end tema raamidesse mahutamast, oled põikpäine ja surud jäigalt peale oma ideid.

    Doktorant on tööriist. Ta peab keerama end sinna poole kuhu vuntsid lükkavad. Doktorant peab olema nõtke, vastuvõtlik, sammu pealt teadma vastuseid kõigile küsimustele, olema avatud, suhtleja, seltskondlik. Ei mingit üksildast nurgakest kus lastaks rahus teadust nokitseda. Never.

    Täpselt nii kaua kuni kraadi kätte pole saanud, on doktorant võlglane. Ta ei tohi unustada näidata üles tänu selle eest et on võetud palgale nooremteaduriks, sest tegelikult võiks ta ka restoranis lapiga laudasid pühkida. Doktorant on instituudi must lammas, sest ta töötab aeglasemalt ja toodab artikleid aastas vähem kui vanemteadurid. Seetõttu veab doktorant teadustöötajate artiklite publitseerimise statistikat kõvasti alla ja kogu kollektiiv vaatab ainult nende neetult aeglaste laiskvorstidest pudulojuste poole.

    Vot tak.

    Ainukesed inimesed akadeemilises maailmas, kes doktorante austavad, on magistrandid. Aga mida nemad ka sellest teavad, nad ei ole tegelikult veel jalga ukse vahele saanudki.

    ReplyDelete

Post a Comment