blame it on the night

Mõtlesin, et peaks igale inimesele, kes ütleb, et naine oli oma provokatsioonidega ise süüdi, et mees peretülis talle kätega kallale läks, kohe samal sekundil mingi kõva esemega vasta pead äsama ja ütlema, et ta ise ju provotseeris. Aga ma kardan, et mu point läheks mõnevõrra siiski kaduma.

Mõtlesin, et peaks tegema väikese passiiv-agressiivse pöördumise teemal miks keegi enam üldse kommentaare ei kirjuta, aga siis ma vaatsin, mis ma ikka hakkan, kasu poleks sellest niikuinii midagi. Eks te ise teate paremini. Et kas kommenteerite. Või ei. Khm. Või ei kommenteeri. Ja sesmõttes... Et vaadake ise nagu. Ma pole siin mõni ütleja.

loojangupunast limpsit mänd

Mingid targad suhtlusõpikud ütlevad, et sa meeldid inimestele kohe rohkem, kui sa neid tähelepanelikult ja empaatiliselt kuulad. Olen seda mitu korda ise teadlikult harrastanud ka, kui ma olen pidanud suhtlema hulga poolvõõraste inimestega ja tahaks eelkõige meeldida ikkagi. Hullult hästi töötab. Inimesed kohe klammerduvad külge ja räägivad kõik ära ja ei taha mind sugugi käest lasta ja hiigla tore. Lisaks olen avastanud kaks puhku, kus see tähelepanelik empaatiline kuulamine sugugi ei tööta. Esimene on need inimesed, kes ka loevad liiga palju eneseesitluse raamatuid ja hakkavad seda suhtlusnõksu teadlikult vastu tegema ja seega üldse ei kuku ennastunustavalt jutustama. Hakka või ise klammerduma ja südant puistama. Teine on need inimesed, kelle kuulamine mul südame pahaks ajab. Jep. Me räägime inimeste kuulamisest suure kõhhiga ja ma tulen sellise probleemiga. Sest vaata. Ma saan jumala siiralt tundide kaupa kuulata kellegi reisielamusi või valusaid kogemusi keskkoolist või lemmiksarjade lemmiktegelaste lemmikeluetappe ja lõputuid eneseanalüüse ja mineviku mäletsemist. Aga ma ei suuda ei suuda kuulata targutamist. Targutamine on niiiiiii õudne. Ma ei tea, kas see on selle pärast, et ma ennast jõle targaks pean ja kukun alati silmi pööritama, kui inimesed tulevad mulle klišeemaid ütlusi tsiteerima või elementaarset bioloogiat hästi kannatlikult lahti seletama. Või see on selle pärast, et ma tunnen end ebaõnnestununa, sest ei suuda tegelt nii hästi ikka poolvõõrast inimest juhtida ja kontakti hallata ja ta ei hakka-gi mulle endast midagi avama. Sest ma olen võõras ja targutamine on hullult turvaline ohutu koht, kus istuda. 
Pealegi on targutuste pealt isikliku peale lülitumine ohtlik keeruline, sest hakkavad eiteamida mõtlema. 
- "Tegelikult. Inimene omandab 75% informatsioonist nägemismeele kaudu." 
- "Aga mis sa arvad, kui suure osa sina nägemise kaudu omandad?"

Lisaks avastasin imeliku asja selle võluva versus vastiku enesekindlusega seoses jälle. Näiteks kui keegi hakkab rääkima teemast, millest ta mitte midagi kogemuslikult ei saa teada (pole tema sugu, taust, rass, kultuur) ja siis väidab kindlaid asju veendunud kindlas kõneviisis, kõlab ta mulle õudse sitapeana. Aga kui ta nende väidete juurde lausub pehmendavaid sõnu nagu: 'ma olen lugenud' või 'mulle tundub' või 'selles raamatus kirjutati.' Täiega rohkem võluv. Ja usutav.

trepist ües

Ma mõtlesin sellest ka, kuidas inimesed flirtides või meeldida püüdes oma kehakeelt (teadlikult või mitte) natuke kohandavad, et ahvatlevamad paista. Ja et räägitakse, et mehed teevad end selle käigus suuremaks ja võimsamaks - laiad küünarnukid ja harkis jalad ja vali hääl ja naised nagu pisemaks õrnemaks - vaikne hääl ja tasased liigutused ja väikesed portsjonid. Ja et kenake küll, aga heteronormatiivne. Ja et kui (isegi mitte seksuaalses kontekstis) tahab mees meestele muljet avaldada või naine naistele, kas nad siis valivad oma soole vastava kehakeele või oma sihtgrupile.
Mis sa teed, kui sa kohtud uue grupi naistega ja tahad endast head muljet jätta? Hoiad põlved koos ja naeratad tasakesi? Või teed neile kõik purgikaaned ja uksed lahti ja paned nad otsekoheste küsimata targutuste abil pisikesena tundma?


See imelik USA tiinekate igapäevamure, friendzone, ei lõpeta mulle mõtlemisaine ja meelelahutuse pakkumist. Neile, kellele interneti räpased ülesõkut nurgatagused koduteele ei jää, on tekst koostatud koos väikese sissejuhatusega.
Friendzone on see märksõna, mida kasutatakse siis, kui kaks inimest on sõbrad ja üks neist avastab, et tal on teise vastu Tunded. Tunded suure tõhhiga. Et romantilised. Et tahaks tahaks tahaks. Tunded tunnistatakse (või ei tunnistata) ja need sõbrad ei jätka pärast tunnete avastamist (ja tunnistamist või tunnistamata jätmist) romantilise paarikesena päikseloojangu suunas. Vaid jätkavad näiteks sõpradena või mingi muu asjana, kuidasiganes seda siis nimetada. Me ütleme, et see osapool, kellel on romantilised vastamata tunded oma sõbra vastu, on friendzone'is. Seesütlev kääne. Ja see, kes oma sõbra romantilistele tunnetele ei vasta (misiganes põhjusel) on justkui aktiivne osapool, kes on selle sõbra pannud sinna samusessegi tsooni või hoiab teda seal. Lisaks võib rääkida selles tsoonis kinni olemisest, sinna kogemata sattumisest (või kellegi kogemata sinna asetamisest) ja sealt välja rabelemisest.
Minu esialgsed seletused põhjendused sellele keerulisele nähtusele laskuvad nelja kategooriasse (täiega asjalik):

1. Isikutaju iseärasused;
2. Meeste õigustatustunne;
3. Südametud mõrrad;
4. Inetud tõprad.

Isikutaju puutub asjasse lihtsalt selles mõttes, et kui üks inimene on sinu ümbruses kogu aeg olnud ühes kindlas selgepiirilises rollis, siis sul on täiega keeruline ebamugav teda näha mingis teises rollis. Näiteks näha oma väikest sugulast autoroolis või sõpra rääkimas oma koduses võõrkeeles või vanaema seksikas aluspesus või õpetajat üldse iialgi kusagil mujal kui klassi ees. Siis on loogiline ka, et kui keegi, keda sa tead juba aaaaastaid mitte-seksuaalse semu-olendina, hakkab järsku sulle külge ajama, tundub see võõrastav ja imelik ja peaaegu naljakaski. Et mis teed? Lõpeta ära. Ole normaalne. Tugineb see muidugi eeldusele, et sõbrad ei ole seksikad ja romantiline suhe ja sõprus on väga väikese ühisosaga või lausa vastastikku välistavad. Et mõnes mõttes on see häda peidus mingites suuremates ja kaugemates väärtustes ja maailmavaadetes. Aganoh. Seletatav. Inimpsüühika on selline naljakas loomake.

Meeste õigustatustunne on põhimõtteliselt idee sellest, et kui poiss on tüdruku vastu kena, siis ta saab temaga varsti voodisse minna. Sest ta on nagu selle ära teeninud. Ja kui tüdruk ei ole nõus, siis võib poisile tunduda, nagu teda oleks reedetud ja petetud ja tüdruk oleks talle suurel määral midagi võlgu. Tundub selles plaanis mõnevõrra loogiline, kui mõelda, et seks on ka lihtsalt üks teenetest, mida üks inimene teisele isetult pakkuda saab. Mina aitan sul kolida, sina teed mulle kohvi, mina parandan su arvuti ära, sina ajad minu rõõmuks jalad laiali, sest mul on vaja, oled sõber või ole? Tundub selles plaanis mõnevõrra haiglaslik, sest seks ei ole mingi asi, mida antakse ja võetakse ja saadakse ja teise inimese keha vaatlemine vahetusväärse kaubana või teenuse pakkujana ilma selle keha omaniku otsese kutse või nõusolekuta on juba äärepealt kriminaalne. 

Südametud mõrrad on teooria niisugustest neiudest, kes vihjavad ja keerutavad ja kavaldavad õnnetut armunud noormeest, kellega isegi sõprust pole kunagi olnud, tegema igasuguseid teeneid ja pakkuma erinevaid ressursse, samal ajal taustaks justkui peaaegu mittepäris lubades võibolla kunagi ehk midagi äkki vastu, kesteab. Südametu mõrra ja üleliia õigustatud mehe situatsiooni erinevus on lubadustes. Kui sa mõtled, et kas sa oled südametu mõrd, mõtle, kas sa lubasid temaga vahekorda (ja/või suhet) kogu selle abi ja toetuse eest. Noh ja siis võid mõelda, kas sa täitsid oma lubadust või ei täitnud mitte. Kui sa mõtled, et kas sa oled äkki mingi õiguse endale ise välja mõelnud, sest su dumbstick, mõtle, kas sulle on midagi lubatud su teenete eest ja kas sa oled lubatut kogenud või mitte. Lihtne.

Inetud tõprad. Vahel on nii, et inimesed tahavad seksida ainult ilusate inimestega. No on selliseid ka, mis ma teha saan. Igasugused teised omadused võivad muidugi ka olla, aga siiski eelkõige ilusatega. Sõprusele sellist piirangut ei ole, sest sõbrad on enamasti riides ja mitte nii väga lähedal füüsiliselt. Kui sa oled kellegi meelest kole nagu öö, võib teinekord osutuda, et ta ei taha sinuga magada. Ükskõik kui hea sõber sa oled või kui palju selles kujuteldavas tsoonis rabeled.

Mõtsin, et teen täiega aruka normaalse erapooletu mõtiskluse, ikka tuli kogemata hoopis mölisemine. Mis teha.

päike hakkas oma neid asju tegema ja ma jätsin kohvi pooleli ja sarja pausi peale ja me pakkisime end kiiresti kiiresti autosse, sõitsime ruttu ruttu läbi maakonna ja metsatukkade võrtsu äärde ja jõudsime just õigeks hetkeks
ja hingetud nigunii

Heh. Eile just vaatsin ühte oma postitust, kus ma tahtsin oma üürikorterihädad kirja panna, et hiljem, kui kõik korda saab, on hea lugeda ja heldida. Täna lõpetas mu maja kanalisatsiooni pump töötamise. Mõtlesin, et äkki ma kutsusin selle ise endale, sest kõik asjad on algusest peale olnd ülesütlemise ääre peal, aga ma eile natuke lappisin aiaauke ja jalgväravat ja kindlasti maja vaatas, et mul nüüd on aega temaga tegeleda ja lasi pumba just praegu katki. Meelega. Sest mul on selline meelestatud maja.

Inimesed mu ümber muudkui jäid haigeteks ja olid igasuguste hädade käes ja rohkelt nakkuslikud ja mina käisin kõige selle seest täiesti puutumatult läbi ja ei muret siin ega seal. Sest mul on kaitse peal. Sest ma olen jumala talleke. Sest mu immuunsus on püsti mu positiivsuse peal, mis on vankumatu. Ja muu taoline. Üks väike lõkkeöö ja vihma käes rattaga sõitmine ja mul on selline köha, et peaks vist teatrisse minema. Teatris inimesed alati köhivad. Ma olen aru saanud, et nii käib. Noh ja lisaks ei saa ma välja magada, sest ma ärkan öösel üles selleks, et köhida läkastada lämbuda niuksuda nagu mõni õnnetuse hunnik. Nagu targemat teha poleks.