In the silence of your deep

Saadsaaru, siin on nii vaikne ja rahulik, et ma ärkasin linnulaulu peale üles. Mitte naabrite või laste või liikluse. Linnulaulu peale. Kuigi aknad on kinni. Või siis on siinkandis eriti räusakad linnud, kes karistamatult valjusti siutsuvad nagu maailm oleks aint nende. 
Viisin kassile õue süüa (ta neid toore liha asju kipub alati vaiba peal lahkama ja vereplekid vaibal on halb feng shui) ja vaatsin, et mis kuradi kollane sodi seal ploomi(?)puu all on. Mul pole esiteks aimugi, mis viljapuud need kolm raagu mul siin kasvavad. Ja kuna igasugust rämpsu jõuab mulle aeda, läksin seda kollast ka lähemalt vaatama. Paljajalu ja maika väel, sest kui ma parajasti ei köhi, siis mul tegelt köha pole. Ja tead mis seal puu all oli? Nartsissid! Seal olid imepisitillukesed poolest saadik naeruväärsetes mõõtmetes nartsissid. 

P4210187
värvid ja kontrast on paigast ära krutit ja ni äge

Vahel mul on nii, et kui inimesed mulle kogu aeg mitmelt poolt mingit sama nõuannet annavad, tahaks näiteks umbes viiendale neist kallale minna.  Aga vahel on hoopis nii, et kui liiga paljud inimesed on täiesti küsimata pealetükkivalt mulle muudkui üha seda ühte ja sama nõu pihku surunud, proovin ma selle järele. Minesatea, äkki neil on miski point. Ja kui ei ole, saan ülejärgmisele sama nõuga tulijale öelda, et ma seda juba proovisin ja see ei töötand ja ta on lollakas oma kasutute nõudega ja ära mölise, kui sai tea millest sa räägid. Niiet mõlemat pidi hea variant. Kas saab head nõu või saab hea põhjuse kellelegi kõrri karata.
Nii selle sama piima ja akne jutuga. Sesmõttes, et ma arrrrrrrmastan piima. Ma joon piima otse pakist ja söögi kõrvale ja lisan igale poole nii palju võid, et sa ei usuks ja kallan iga teise toidu rõõsa koorega üle ja juustu veel peale ka. Ja ma olen oma aknega elanud juba nii kaua ja ma olen igasugune edasilükkamata rahulduse ori. Kui sellest kohe hea ei hakka, sis ma seda ei viitsi. Ja mõni kord ei viitsi isegi siis. Ja pealegi - mitmest kohast plahvatusohtliku mädaneva näoga ringi kõndimine on nagu elu mängimine raskemal tasemel. Kasvatab karakterit. Õpetab osavust. Kosutab kavalust. Sohki ei saa teha, sest sul pole varrukaidki, kaartidest rääkimata. Ja ma saan alati inimeste märkuste ja kommentaaride peale öelda, et minu näol on tegemist vinn-vinn situatsiooniga ja siis oma enda tehtud puni peale naerust kokku variseda.
Oeh.
Igatahes. Milleni ma tegelt jõuda tahtsin (täna on pointid ni kerged kaduma), on piim ja akne ja inimesed jauramas, et ole ilma piimata, lähed kohe kauniks printsessiks kätte ära. Et proovime siis. Ühtlasi proovin samal perioodil olla ka teraviljavaba, sest muidu on nõrk. Võinoh, solidaarsus tegelt. Esimene päev oli reede ja sealt edasi nüüd on juba kolmas päev tehniliselt. Kohvikoort pole ikka veel leiutanud. Mingi eriti populaarne sojakoor on tehtud põmst piimavalguga, sest veganid ongi toiduainetootjate arvates tillist tõmbamiseks ilmselt. Riisikoore sees on nii palju päevalilleõli, et hakka või oksele. Mandlipiim oli veits vesine ja tekitas kohvi sisse kummalisi settepilvi. Kookospiimaga kohv on jumalast hea, oluliselt parem kui piimaga kohv. Aga mitte nii hea kui koorega kohv. Seega otsingud jätkuvad. Esialgu on lootus mingi kookoskoore peal. Kuigi need raisad võivad olla vastikult jahused ja sis on jälle nõme.

Esimesed piimavaba elu sümptomid on see, et ma ei haise enam. Ma vahepeal haisen nagu põrguline, sest lihtsalt suvaliselt umbes igal kolmandal päeval ükski deodorant lihtsalt ei mõju. Pesed või ei pese, rullid või ei rulli, lissalt pole deodorandi päev. Ja kuna ma ei viitsi raseerida ja armastan maikasid, siis ma näen mõni päev välja nagu mõni labane karikatuur karikatuursest feministist. Kes haiseb. Aga osutub, et kui piima ei tarbi, siis keha ei haise. Võinoh, haiseb vähem. 
Samas olen ma teoreetiliselt avatud variandile, et tervelt kolm päeva väldanud piimavalgu defitsiit on ära kaotanud mu lõhnataju ja ma lissalt ei tea, millises hõljuva kõntsa pilves ma ringi kõnnin. 


P4230199
see on mingi arvatavasti viljandimaa asula, mis ma sõidu ajal aknast pildistasin, sest maalilised taevad

Üks kord, kui ma vähe noorem olin ja Zavoodis üksinda tantsimine oli täiesti normaalse õhtu osa, tuli üks mulle kõrvale, et mulle midagi öelda. "Sul on liiga väikesed rinnad," oli tema tähtis teade. Hmm. Tänks. Sorry. Ma teinekord olen targem.


Mis ma ükspäev veel mõtlema hakkasin, on see neetud paaritushüsteeria. Et peab olema ühte ja ei tohi olla teist, sest muidu ei vaata vastassoost inimesed sind piisava kihuga. Ja et kas poisid saavad ka väiksest peale oma vanematelt ja õpetajatelt ja sõpradelt seda motiveerimist, et mingeid asju peab või ei tohi, sest tüdrukutele meeldib või ei meeldi. Sesmõttes, et ma komistan internetis ülepäeviti mõne keenjuse otsa, kes on taas otsustanud poole inimkonna silmad avada, selgitades, et uhkelt kaunistatud geelküüned tegelt meestele ei meeldi. A kes tuleb ütlema, et tegelt kõnniteele sülitavad ja pükse poole kanni peal kandvad poisid tüdrukutele ei meeldi? Võibolla peaks hakkama.



Teemal kihud. Ma olin Supilinna päevade suurel täika-pidu-päeval ja keegi kantseldas oma umbes 3-aastast, kogu aeg ütles talle, et Desi tule siia ja Desi ära mine ja Desi ees ja taga. Kui pisike Desi ei kuulanud, pöördus ema tema poole tema täisnimega: Desiree! 
Ma olen nii vapper, et ma seal koha peal kohe väga valjusti naerma ei turtsatanud.



P4140050
trükimuuseumi kassil on fotograafidest suva

Tead milline söögiga seotud rituaal meil veel puudu on? Pidulikud õhtusöögid. On niisama õhtusöögid ja on niisama peod. On lauamängu või filmi õhtud, mis heal juhul sisaldavad korraks nurgas millegi nosimist ka. Mõni kord harva osutub, et mõni vanainimene peab pidu ja see juhtub olema õhtul ja saab süüa. Võib-olla mõnel on pidulikud kohtinguõhtud ka, minesatea. Aga niisugust lugu, kus selleks puhuks tullaksegi kokku, et pidulikult õhtust süüa ja laua ümber istuda ja ilusad ja õnnelikud olla, pole üldse. Ja ma üleni tahaksin. Peaks tegema hakkama võibolla.

Hakkasin vist otsast vaatama seda sarja, mis kusagil keegi soovitas, et hea osav peaosaline. Orphan Black. Tundus kohe esimesest osast peale niimoodi põnev ja kaasaelatav. Ja kuidagi peab oma aega sisustama, kuni mu teised sarjad end koguvad ja jälle saama hakkab.
Põhimõtteliselt peaks täna end kokku võtma ja chili con carnet tegema, aga ma vist esialgu lasen kõikvõimalikel näljavärinatel peale tulla ja laisklen päriselt lõpuni ära ja alles siis alles toon puid ja asun asjalikuks.
Proovin ikka aeg-ajalt endale sellist ülepeapatsi punuda, mis algab kuklast ja jookseb sealt mööda pead hobusesaba või krunnini üles. Juhe jookseb kokku umbes pärast esimese salgu tõstmist. Ja ma punun normaalses suunas ülepeapatse ilma peegli ja kammi ja otseselt teadvusel olematagi nagu noor jumal.
Viisingi oma köha teatrisse. Hirm sööb hinge seest oli tüki nimi, aga see polegi nii oluline, sest see oligi vist viimane kord seda mängiti. Võib-olla ma sisu poolest julgen soovitada sama loo järgi tehtud filmi, imdb arvab ka, et hea. Igatahes viimase vaatuse lõpus oli lõpuks ka guugeldatavat päriselt sõnadega muusikat (muu muusika oli ka hea, aga ilmvõimatult guugeldamatu) ja see lugu. Mulle meeldib.


Comments

  1. Jõin üksvahe kohvi kaerapiimaga, mida rootslased teevad ja umbes iga teine pood müüb, kui see teine pood on Rimi. Natuke imelik ja harjumatu, aga töötas. Smuutides ka (kaerapiim+spinat+sidrunimahl+miskättejuhtub). Samas, kui tahad seda koore hääd rammusust, siis toda muidugi pole, pead avokaadot kõrvale sööma või peekonit kohvi sees leotama või midagi.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kuna ma teen samal perioodil kaasa solidaarset gluteeni/teravilja vältimist ka, siis kaer hästi ei sobi. Igasuguseid muid kummalisi piimu olen küll proovinud (nt mandli) ja smuuti sisse tõesti head. Pealegi saab hästi valitud puuviljadest teha smuuti täiesti ilma mingit valget vedelikku lisamata.
      Aga paistab, et need kooresemad rasvasemad kookospiimad-koored on päris head. Ei ole jahused ega midagi. On just niimoodi rammusrasked ja kanged nagu oleks vahukoort kohvisse valanud.

      Delete
  2. Jep, ma proovisin kookospiima kohvil (sest päris piim oli otsas) ja oli küll joodav.

    /Täiesti kasutu kommentaar, aga ma enne ise proovimist guugeldasin kookospiimaga kohvi ja see, et ühele maitses, ei olnud argument, mitmele pidi maitsema, et oleks.

    ReplyDelete
  3. mina küll seletan oma poegadele (7 & 4) aeg-ajalt, et olge nii või olge naa, sest plikadele meeldib, ja plikadele meeldimine on pikas plaanis elus kõige tähtsam asi üldse. kas ma ei peaks? rikun miskit reeglit sellega?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ei, ma ei usu, et selle kohta otseselt reeglid on ja iga kodu on erinev. Aga lihtsalt... võib-olla neile ei meeldi tüdrukud? Või näiteks, hoopis tõenäolisemalt - äkki neis on muud väärtust ja eesmärke ja mõtet veel peale nende (tulevase) seksuaalsuse?

      Delete
    2. Ma pean küsima. "Kas sul on elus mingi plaan puhuks, kui naistevõtt peaks ebaõnnestuma?".

      Tegelt, viisakus (ja seda mu arvates naisterahvad mehelt ootavad) on universaalne ja igal pool töötav trikk.

      Delete
    3. Viisakus (kombineeritud teatava headusega) on minu arust universaalne igal pool töötav trikk kõikidele inimestele. Ükskõik, kas nad on mehed või naised. Ja sõltumata sellest, kas sa neid hakkad võtma või pigem mitte.
      Võib-olla küsida mis eesmärk saab inimestel veel olla peale paari heitmise?

      Delete

Post a Comment