 |
| arva ära, kes sai oma objektiivi macro peale lülitet |
Keela rõõmu.
Mu poeg just tellis hommikusöögi puhul munavõid. Viskasin siis mõned munad kohvi valmimist oodates keema ja pärast segasime maitsestasime leiutasime kahekesi ühe parajalt hea munavõi kokku. Laps võtab selle kausi ja kaob sellega teise tuppa otse kausist munavõid sööma. Ei mingit saia või leiba või teise väikese taldriku peale serveerimist ega midagi. Siuke plaan oligi. Nii tehaksegi, kui tuleb munavõi isu. Tuletas mulle meelde seda korda, kui ma lapsena ühe oma sõbranna juurde esimest korda külla sattusin ja nad olid teinud küpsisetaigent ja siis sõid seda. Mitte mingit küpsisetegemise plaani polnud. Taigen oli tehtud söömiseks. Sest küpsisetaigen on nii nämm ju.
Mulle hakkas tunduma, et ma olen oma elus kohanud küllalt paljusid 'keelarõõmu' hoiakuga inimesi. Et mingit asja ei tohi mitte mingil juhul mitte iialgi (kulmukortsutused) kunagi teha, sest see on võib-olla natuke ohtlik ja ehk veidi raiskav ja mõnes mõttes mõttetu. Ja hetkel, kui need reeglid sõnastatakse, olen ma üleni samal leheküljel. Tõepoolest ohtlik või raiskav või mõttetu. Ja siis ma ei teegi seda asja kunagi ja täiega mõistlik ratsionaalne kaalutlev arukas olemine. Kuni ühel päeval ma avastan end kisklemas iseenda ja enda vahel, sest ma väga tahan midagi, aga ma olen õppinud, et seda ei tohi. Aga tohib ju. Tohib küll otse kausist taigent süüa ja rösterisse ainult ühe saia panna ja säilitusainetega kookospiima tarvitada ja mitte-100-protsendist mahla osta ja kaablisidemetega pisiremonti teha ja hommikusöögi vahele jätta ja pärast südaööd šokolaadikooki küpsetada ja seelikuservad palistamata jätta ja kanda leopardimustrit ja pildistada automaatrežiimil. Ja milline taevalik vabanemine on sellest aru saada. Ja ma ei saanud seda kohe kogeda, sest ma olen kergesti nakatuv teiste inimeste ideedest. Ja ma hakkan kergesti ise ka ringi käima selles keela rõõmu seisundis ja end tagasi hoidma ja üldse ei saa aru, mis mind närib.
Sa ei kujuta ette, kui raske töö on iseenda mõistmine.
Sa ei kujuta ette, kui raske töö on iseenda mõistmine.
Ma ei saa praegu siin kellelegi Fight Clubi ju ära spoilida, onju?
Ma lugesin ühte artiklit, mis tõstatas, et lisaks Tyler Durdenile ei olnud päriselt eraldi inimesena olemas ka Marlat ega Bobi. Sellest olevat märke ja tõendeid nii raamatus kui filmis ja üldsegi ühtlaselt teemas sees, kui me räägime teosest, mille peategelane tegeleb oma identiteedi ja mehelikkuse ja endaks saamise ja enda hävitamise teemadega. Võiks küll suuremat meeskonda iseendaid vaja olla kui kaks.
Ma vahel lõbustan end selle mõttega, kui ma kellegagi kahekesi koos pikki päevi või tunde veedan. Sellest kontaktist ja ühisest ajast üleni kasvades ja end leides ja me oleme samal ajal natuke nagu üks. Et äkki ma lihtsalt olen seal üksinda tühjas toas ja elan iseendaga kõike seda läbi. Ainult arvan, et see teine on ka seal ja projetseerin osa endast sinna väljapoole, et sellega paremini suhestuda. Ja tegelt seda teist pole olemaski. Ja mõtle, kui huvitavaid karaktereid ma suudan välja mõelda.
Mul on see sünnipäev tulemas ja ma muudkui ketran oma peas igasuguseid erinevaid loetelusid asjadest, mis ma pean ostma või laenama või kaasa võtma ja toimetustest, mis tahavad enne tegemist ja inimestest, kes kõik tulevad ja ni tore nitore. Siis vahepeal tuleb keegi mulle ütlema, et tal on mulle kingitus olemas või uurib, mida mulle kinkida ja ma tahaksin õnnest lõhki minna. Sest juba sünnipäev ja selle pidamine ja selle külalised ja kevad on nii lõpmata tore asi, et ma olen üleni ära unustanud, et sel puhul tehakse ju veel kingitusi.
Just avastasin ükspäev, et see inimeste komme kingisoovide uurimise peale hakata kohe valjuhäälselt põtkima hädaldama keelduma, on natuke solvav. Et mina tahan sulle midagi head teha või tuua ja sa hakkad vääksuma, et sul on liiga palju asju ja jumalaeest ärgu ma sulle midagi toogu. See tähendab, et sa ei usalda mu maitset ja ei usu, et ma sind piisavalt tunnen, et sulle head kingitust teha. See tähendab, et sa ei tahaks omada ühtegi füüsilist asja, mis sulle mind või meievahelist meenutab. Ja üldsegi ei peaks minu kohalolu sinu ehtekarpi või kodu või garderoobi või toidulauda puudutama. Sest iuu väkk fuhhi. Sest ma pole su elus teretulnud.
Samas. Ma olen kahjuks näinud liiga paljusid sünnipäevi ja pidusid, kus inimesed on arvanud, et hiigla vaimukas oleks kellelegi kinkida liiklusmärk või tükk silla käsipuust või ehitusplatsist kaasa võetud telliskivi. Ja see on küll masendavalt äraleierdunud huumor. Lihtsalt. Kui head kingiideed ei ole, siis lasta jääb.
Mul on see uus fotokas ja ma üleni armastan seda. Sest ma olen harjunud mingite nõrkade digiaparaatidega, millega ei saa siin ega seal pilti teha ja peab arvestama ja oma piire tundma. Aga selle uuega ma pildistan juba enamvähem kus tahes. Ja tuleb hea. Alguses mõtsin, et hoian teda ikka väikeses õlakotis ja ei hakka õlarihma kasutusele võtma. Nüüd paistab, et vist ikka peab hakkama paljalt õla peal kandma, sest igasugused impulsiivsed uitmõtted on ka võimalik kaadrisse saada ja pole aega kotis sahmida ja pole tarviski pikalt ette planeerida.
Käisime Tallinnas lihtsalt selleks, et Paavli kaltsukasse minna. Kostüümipeo puu on mu põhiline kleidisaagi allikas.
Ei arvaks, et tund aega vannimütsi ja sooja mütsi all juuste seesamiõlisena hoidmine kellelegi head teeks, aga vat tegi.
Ma saan aru küll, et igasugused autoriteetsed tarkpersed ütlevad, et iga päev tuleks tarvitada sama arv kaloreid ja teha tervisesporti ja magada iga öö kindel arv tunde ja neid just öösel ja oma partneri(te)ga kõigest rääkida ja mitte süüa rasvast koos magusaga ja saada suur osa oma energiast süsivesikutest ja kuulata rohkem, kui sa kõneled ja kasutada teaduse poolt tõestatud meetodeid ärevusprokrastineerimise vastu ja kasutada inimeste poole pöördudes nende eesnime ja.. Aga ma kahtlustan, et nad lihtsalt ei tunne mind.
Leidsin Viljandi uuskasutuskeskuse eest tasuta kastist raamatu Algajale fotograafile ja seal sees on trükitud sellised mustvalged fotod, et võtab hinge kinni.
Ma vist pean täna šokolaadikooki tegema.
Ahjaa. Ja siis veel vaata näiteks neid androgüünseid noori olemas ägedad tantsulapsed ja laia nurgaga kaamera kohati tegemas trikka.
Ma lugesin ühte artiklit, mis tõstatas, et lisaks Tyler Durdenile ei olnud päriselt eraldi inimesena olemas ka Marlat ega Bobi. Sellest olevat märke ja tõendeid nii raamatus kui filmis ja üldsegi ühtlaselt teemas sees, kui me räägime teosest, mille peategelane tegeleb oma identiteedi ja mehelikkuse ja endaks saamise ja enda hävitamise teemadega. Võiks küll suuremat meeskonda iseendaid vaja olla kui kaks.
Ma vahel lõbustan end selle mõttega, kui ma kellegagi kahekesi koos pikki päevi või tunde veedan. Sellest kontaktist ja ühisest ajast üleni kasvades ja end leides ja me oleme samal ajal natuke nagu üks. Et äkki ma lihtsalt olen seal üksinda tühjas toas ja elan iseendaga kõike seda läbi. Ainult arvan, et see teine on ka seal ja projetseerin osa endast sinna väljapoole, et sellega paremini suhestuda. Ja tegelt seda teist pole olemaski. Ja mõtle, kui huvitavaid karaktereid ma suudan välja mõelda.
 |
| püha kolmainsus |
Mul on see sünnipäev tulemas ja ma muudkui ketran oma peas igasuguseid erinevaid loetelusid asjadest, mis ma pean ostma või laenama või kaasa võtma ja toimetustest, mis tahavad enne tegemist ja inimestest, kes kõik tulevad ja ni tore nitore. Siis vahepeal tuleb keegi mulle ütlema, et tal on mulle kingitus olemas või uurib, mida mulle kinkida ja ma tahaksin õnnest lõhki minna. Sest juba sünnipäev ja selle pidamine ja selle külalised ja kevad on nii lõpmata tore asi, et ma olen üleni ära unustanud, et sel puhul tehakse ju veel kingitusi.
Just avastasin ükspäev, et see inimeste komme kingisoovide uurimise peale hakata kohe valjuhäälselt põtkima hädaldama keelduma, on natuke solvav. Et mina tahan sulle midagi head teha või tuua ja sa hakkad vääksuma, et sul on liiga palju asju ja jumalaeest ärgu ma sulle midagi toogu. See tähendab, et sa ei usalda mu maitset ja ei usu, et ma sind piisavalt tunnen, et sulle head kingitust teha. See tähendab, et sa ei tahaks omada ühtegi füüsilist asja, mis sulle mind või meievahelist meenutab. Ja üldsegi ei peaks minu kohalolu sinu ehtekarpi või kodu või garderoobi või toidulauda puudutama. Sest iuu väkk fuhhi. Sest ma pole su elus teretulnud.
Samas. Ma olen kahjuks näinud liiga paljusid sünnipäevi ja pidusid, kus inimesed on arvanud, et hiigla vaimukas oleks kellelegi kinkida liiklusmärk või tükk silla käsipuust või ehitusplatsist kaasa võetud telliskivi. Ja see on küll masendavalt äraleierdunud huumor. Lihtsalt. Kui head kingiideed ei ole, siis lasta jääb.
Mul on see uus fotokas ja ma üleni armastan seda. Sest ma olen harjunud mingite nõrkade digiaparaatidega, millega ei saa siin ega seal pilti teha ja peab arvestama ja oma piire tundma. Aga selle uuega ma pildistan juba enamvähem kus tahes. Ja tuleb hea. Alguses mõtsin, et hoian teda ikka väikeses õlakotis ja ei hakka õlarihma kasutusele võtma. Nüüd paistab, et vist ikka peab hakkama paljalt õla peal kandma, sest igasugused impulsiivsed uitmõtted on ka võimalik kaadrisse saada ja pole aega kotis sahmida ja pole tarviski pikalt ette planeerida.
 |
| kohe haigutab |
Käisime Tallinnas lihtsalt selleks, et Paavli kaltsukasse minna. Kostüümipeo puu on mu põhiline kleidisaagi allikas.
Ei arvaks, et tund aega vannimütsi ja sooja mütsi all juuste seesamiõlisena hoidmine kellelegi head teeks, aga vat tegi.
Ma saan aru küll, et igasugused autoriteetsed tarkpersed ütlevad, et iga päev tuleks tarvitada sama arv kaloreid ja teha tervisesporti ja magada iga öö kindel arv tunde ja neid just öösel ja oma partneri(te)ga kõigest rääkida ja mitte süüa rasvast koos magusaga ja saada suur osa oma energiast süsivesikutest ja kuulata rohkem, kui sa kõneled ja kasutada teaduse poolt tõestatud meetodeid ärevusprokrastineerimise vastu ja kasutada inimeste poole pöördudes nende eesnime ja.. Aga ma kahtlustan, et nad lihtsalt ei tunne mind.
Leidsin Viljandi uuskasutuskeskuse eest tasuta kastist raamatu Algajale fotograafile ja seal sees on trükitud sellised mustvalged fotod, et võtab hinge kinni.
Ma vist pean täna šokolaadikooki tegema.
Ahjaa. Ja siis veel vaata näiteks neid androgüünseid noori olemas ägedad tantsulapsed ja laia nurgaga kaamera kohati tegemas trikka.
Leopardimustrit võib kanda küll. Walmartis.
ReplyDelete