Huvitav, kas need inimesed, kellel on mingi kaasasündinud anne, mis neil on iseenesest ja mis on, ütleme, pigem selline keerukas ja mitmetahuline, võpatavad iga kord natuke, kui see asi korraks veits hädisemalt õnnestub. Et äkki nüüd on see kadunud. Sest see tuli ei-tea-kust ja seega see võib iga kell lihtsalt ära kaduda ja sa ei saa sinna midagi parata, sest see on algusest peale olnud sinu võimusest väljas. Niiet iga natukese aja tagant tabab see õudne mõte, et äkki see nüüd oligi su viimane hästiõnnestunud pitsa või viimane orgasm või viimane kasulikult sõlmitud tehing.
Huvitav, kas inimesed, kes avaldavad Facebookis endast ainult ja ainult hästi valgustatud perfektselt meigitud suurepäraselt lavastatud profifotosid, märkavad päris elus inimesi kohates nende silmis teatavat võõristust. "Aga sa ju oled ... ee ... teist..sugune?" Kasvõi hetkeks. Seda momenti, kus maailmapilt pannakse pärast väikest varingut kiiresti kibakoba kuidagi kokku, et edasi saaks olla. Ainult see on korraks nii intensiivne, et silmad reedavad ära.
Ja huvitav, kas nad oskavad seda võõristusmomenti oma kadestamisväärselt tublile mainekujundusele süüks panna. Ja kas üldse süüks.
Huvitav, kas villased asjad tunduvad seljas soojad, sest need on karedad torkivad hõõruvad ja hõõrdumisest tekib soojus.
Ma pärast seda piimavaba kuud olengi läinud üle kookospiimaga kohvile. Kui parajasti kookost võtta ei ole, püsin ka ilusasti koos ja ei lähe kohe endast välja ja toitumisalase erivajadusega etteastetesse ei lasku. Aga koju enam lehma kohvikoort ei osta.
Kõige parem on nii, et ostad seda lillas pakendis Tais valmistatud ja SantaMaria pakendatud purgi kookospiima. Kui see on külm, siis seda ei saa loksutada. Toasooja purgi saab soojemal päeval enne avamist heaks loksutada. Külma purgitäie valan-urgitsen-nikerdan kannmiksrisse (poolläbipaistev vedelik ja paks tihke valge kookosmass) ja mikserdan segi. Valan kohvi peale nipalju kui tarvis ja ülejäänu purki tagasi ja külma. Siis seal külmas ta jahtub tardub selliseks toredaks kohevaks natuke jäätist meenutavaks kreemiks. Sealt on pärast hea lusikaga järgmiste kohvide peale tõsta ja nämm. Säilib oluliselt kauem kui kohvikoor ja on rammusalt pehme libe.
Üldiselt ma olen avastanud, et mulle üleni meeldivad vegan toidud.
Esiteks see on paras nikerdamine midagi söödavat kokku teha, kui elukogemus isegi ei võimalda pooltele nendele toitudele väärilist nime, rääkimata harjumusest ja kogu see kõikide aegade koolisööklad ja odavate restode päevapraed ja vanaemade kokkamine ja. Kuidas sa valmistad terve toidukorra, kui sa ei tohi tarvitada muna, koort ega liha. Et on igasugune väljakutse ise vegan toite teha. Ja toiduvalmistamise väljakutsed mulle meeldivad.
Teiseks on vegan toidud sageli hullu head, sest neis on hästi palju erinevaid koostisosi ja seega palju erinevaid maitseid. Et ei ole ainult porgand-kartul-kaalikas olemas. Vaid on igasuguseid teisi juurvilju ka ja on veel kaunviljad ja kõrvitsalised ja erinevad seemned ja kõiksugustel asjadel on nende jahustatud või püreestatud vorme ja lehed ja varred ja viljad ja täiesti vau. Mitte et ma tahaksin lihast lahti öelda. Ma lihtsalt tahan vahel eriti head (taime)toitu saada.
Ma olen takjake. Mind haarab piisava korrapäraga tahtmine end kellessegi teise ära kaotada. End millegi külge kinni haakida ja sinna jäädagi. Lihtsalt lõpetada eraldi omaette eksisteerimine ära ja muutuda osaks millesti minust suuremast ja vägevamast. Ja iga kord, kui see 'uppumissoov' mind tabab, pean ma end tasakesi jälle ise püsti aitama. Ja vahel sinna juurde veel end kuivaks tupsutama ja nina ära pühkima, sest ma tean, et mulle ei ole sellist kohta. Keegi ei taha mind niimoodi endasse/endale ja see on hästi kurb ja üksildane tunne. See on samal ajal hästi hea ja ilus ja julgustav tunne. Teada, et keegi mind uputada ei taha. Ja endale meelde tuletada, et ma tegelt niikuinii väga hästi ei vaju.
Veidralt liiga intiimsetel teemadel jätkates. Ma näen korrapäraselt kahetsuse, häbi ja süü unesid. Mul üldiselt on unenäod rohke emotsionaalsusega. Sündmusi on vähe, aga ma Tunnen. Vahel ma tunnen näiteks maitseid ja lõhnu ja tekstuure. Aga reeglina lihtsalt tundeid. Ja süü paistab mu unenäo-mina lemmik olevat. Aga siis ükspäev, tore vaheldus, nägin unes sitta. Kaks ööd järjest. See veel haises ka. Unenäoseletaja, mu üks lemmik meelelahuti, ütleb, et see tähendab süüd. Nokurat.
Õnneks leidub ka sellele vaheldust - üks öö olin ma surnud ja juba millekski muuks muundunud ja hiilisin oma pikkadel õudsetel mustadel koibadel ööpimeduses oma koduaias ringi.
Ma olen võtnud omale nii palju õmblemise ja muidu käsitöö meisterdamise leiutamise projekte, et need ei mahu ühte kappi enam ära. Enam ammu. Vahepeal, kui ma seda kappi sorteerin ja koristan, pean sealt välja tõstma lapse riideid, mis on talle ammu väikseks jäänud, aga ma üleni pidin need hästi andekalt ära parandama, kui need veel parajad olid. Samal ajal on selles kapis igasugune materjalipuudus ja peaks ikka ühest või teisest poest mingeid kangaid ja asju juurde tooma, siis saaks hea. Saaks mõne asja jälle valmis teha. Saaks teha ühed haaremipükste proovikad, sest haaremipüksid ajavad mind veel rohkem hämmingusse kui spiraalseelik. Saaks oma lemmikdressikale hambad külge panna. Viimane kord mingi asja järele kaevudes sattusin ühe kanga otsa, mille ma tegelt olin ostnud jah, et endale kõrge värvliga pükse teha ja see oli mul vahepeal üleni meelest läind. Nüüd natuke justkui kohustab. Oeh.
Kassi uus mõistust proovile panev mänguasi on põmst pall, mis on seest tühi ja millel on reguleeritava suurusega auk. August paned krõbinad sisse, kass veeretab palli ja krõbinaid kukub välja. Siis on pidusöök. Kass suhtub sellesse pallisse umbes nagu ta suhtub minusse. Nügib seda koonuga. Nii pai pall, hea pall, annab süüa. Vahel kukuvad juhuslikult selle nügimise käigus üksikud krõbinad välja ja nämm. Niiet natuke toimib. Teiseltpoolt - kui mind hästi kaua õrnalt koonuga nügida, siis võib minult ka mõni krõbin pudeneda. Kui krõbin kukub nii, et selle kukkumise häält pole kuulda, jätkab loom palli nügimist ja märkab kukkunud krõbinat oma tähtsa nügimise ja nõudliku kräunumise nihelemise kõrvale umbes ligikaudu pärast tuhandendat näpuga näitamist ja õige koha ligi kutsumist.
Kuidas see elukas on suuteline liblikaid ja hiiri õuest püüdma, jääb mulle vist igaveseks müstikaks. Võib-olla ta toob mulle ukse ette teiste kasside püütud laipu lihtsalt.
Isver see sai nii pikk postitus, et ma vist pean ühe pildid veel otsima.
Huvitav, kas inimesed, kes avaldavad Facebookis endast ainult ja ainult hästi valgustatud perfektselt meigitud suurepäraselt lavastatud profifotosid, märkavad päris elus inimesi kohates nende silmis teatavat võõristust. "Aga sa ju oled ... ee ... teist..sugune?" Kasvõi hetkeks. Seda momenti, kus maailmapilt pannakse pärast väikest varingut kiiresti kibakoba kuidagi kokku, et edasi saaks olla. Ainult see on korraks nii intensiivne, et silmad reedavad ära.
Ja huvitav, kas nad oskavad seda võõristusmomenti oma kadestamisväärselt tublile mainekujundusele süüks panna. Ja kas üldse süüks.
 |
| see on siis, kui pargid auto metsavahele ja see on veits sinine |
Huvitav, kas villased asjad tunduvad seljas soojad, sest need on karedad torkivad hõõruvad ja hõõrdumisest tekib soojus.
Ma pärast seda piimavaba kuud olengi läinud üle kookospiimaga kohvile. Kui parajasti kookost võtta ei ole, püsin ka ilusasti koos ja ei lähe kohe endast välja ja toitumisalase erivajadusega etteastetesse ei lasku. Aga koju enam lehma kohvikoort ei osta.
Kõige parem on nii, et ostad seda lillas pakendis Tais valmistatud ja SantaMaria pakendatud purgi kookospiima. Kui see on külm, siis seda ei saa loksutada. Toasooja purgi saab soojemal päeval enne avamist heaks loksutada. Külma purgitäie valan-urgitsen-nikerdan kannmiksrisse (poolläbipaistev vedelik ja paks tihke valge kookosmass) ja mikserdan segi. Valan kohvi peale nipalju kui tarvis ja ülejäänu purki tagasi ja külma. Siis seal külmas ta jahtub tardub selliseks toredaks kohevaks natuke jäätist meenutavaks kreemiks. Sealt on pärast hea lusikaga järgmiste kohvide peale tõsta ja nämm. Säilib oluliselt kauem kui kohvikoor ja on rammusalt pehme libe.
Üldiselt ma olen avastanud, et mulle üleni meeldivad vegan toidud.
Esiteks see on paras nikerdamine midagi söödavat kokku teha, kui elukogemus isegi ei võimalda pooltele nendele toitudele väärilist nime, rääkimata harjumusest ja kogu see kõikide aegade koolisööklad ja odavate restode päevapraed ja vanaemade kokkamine ja. Kuidas sa valmistad terve toidukorra, kui sa ei tohi tarvitada muna, koort ega liha. Et on igasugune väljakutse ise vegan toite teha. Ja toiduvalmistamise väljakutsed mulle meeldivad.
Teiseks on vegan toidud sageli hullu head, sest neis on hästi palju erinevaid koostisosi ja seega palju erinevaid maitseid. Et ei ole ainult porgand-kartul-kaalikas olemas. Vaid on igasuguseid teisi juurvilju ka ja on veel kaunviljad ja kõrvitsalised ja erinevad seemned ja kõiksugustel asjadel on nende jahustatud või püreestatud vorme ja lehed ja varred ja viljad ja täiesti vau. Mitte et ma tahaksin lihast lahti öelda. Ma lihtsalt tahan vahel eriti head (taime)toitu saada.
 |
| öökullid |
Ma olen takjake. Mind haarab piisava korrapäraga tahtmine end kellessegi teise ära kaotada. End millegi külge kinni haakida ja sinna jäädagi. Lihtsalt lõpetada eraldi omaette eksisteerimine ära ja muutuda osaks millesti minust suuremast ja vägevamast. Ja iga kord, kui see 'uppumissoov' mind tabab, pean ma end tasakesi jälle ise püsti aitama. Ja vahel sinna juurde veel end kuivaks tupsutama ja nina ära pühkima, sest ma tean, et mulle ei ole sellist kohta. Keegi ei taha mind niimoodi endasse/endale ja see on hästi kurb ja üksildane tunne. See on samal ajal hästi hea ja ilus ja julgustav tunne. Teada, et keegi mind uputada ei taha. Ja endale meelde tuletada, et ma tegelt niikuinii väga hästi ei vaju.
Veidralt liiga intiimsetel teemadel jätkates. Ma näen korrapäraselt kahetsuse, häbi ja süü unesid. Mul üldiselt on unenäod rohke emotsionaalsusega. Sündmusi on vähe, aga ma Tunnen. Vahel ma tunnen näiteks maitseid ja lõhnu ja tekstuure. Aga reeglina lihtsalt tundeid. Ja süü paistab mu unenäo-mina lemmik olevat. Aga siis ükspäev, tore vaheldus, nägin unes sitta. Kaks ööd järjest. See veel haises ka. Unenäoseletaja, mu üks lemmik meelelahuti, ütleb, et see tähendab süüd. Nokurat.
Õnneks leidub ka sellele vaheldust - üks öö olin ma surnud ja juba millekski muuks muundunud ja hiilisin oma pikkadel õudsetel mustadel koibadel ööpimeduses oma koduaias ringi.
 |
| miks vihmaga mere äärest alati liiga palju kive saab korjatud |
Ma olen võtnud omale nii palju õmblemise ja muidu käsitöö meisterdamise leiutamise projekte, et need ei mahu ühte kappi enam ära. Enam ammu. Vahepeal, kui ma seda kappi sorteerin ja koristan, pean sealt välja tõstma lapse riideid, mis on talle ammu väikseks jäänud, aga ma üleni pidin need hästi andekalt ära parandama, kui need veel parajad olid. Samal ajal on selles kapis igasugune materjalipuudus ja peaks ikka ühest või teisest poest mingeid kangaid ja asju juurde tooma, siis saaks hea. Saaks mõne asja jälle valmis teha. Saaks teha ühed haaremipükste proovikad, sest haaremipüksid ajavad mind veel rohkem hämmingusse kui spiraalseelik. Saaks oma lemmikdressikale hambad külge panna. Viimane kord mingi asja järele kaevudes sattusin ühe kanga otsa, mille ma tegelt olin ostnud jah, et endale kõrge värvliga pükse teha ja see oli mul vahepeal üleni meelest läind. Nüüd natuke justkui kohustab. Oeh.
Kassi uus mõistust proovile panev mänguasi on põmst pall, mis on seest tühi ja millel on reguleeritava suurusega auk. August paned krõbinad sisse, kass veeretab palli ja krõbinaid kukub välja. Siis on pidusöök. Kass suhtub sellesse pallisse umbes nagu ta suhtub minusse. Nügib seda koonuga. Nii pai pall, hea pall, annab süüa. Vahel kukuvad juhuslikult selle nügimise käigus üksikud krõbinad välja ja nämm. Niiet natuke toimib. Teiseltpoolt - kui mind hästi kaua õrnalt koonuga nügida, siis võib minult ka mõni krõbin pudeneda. Kui krõbin kukub nii, et selle kukkumise häält pole kuulda, jätkab loom palli nügimist ja märkab kukkunud krõbinat oma tähtsa nügimise ja nõudliku kräunumise nihelemise kõrvale umbes ligikaudu pärast tuhandendat näpuga näitamist ja õige koha ligi kutsumist.
Kuidas see elukas on suuteline liblikaid ja hiiri õuest püüdma, jääb mulle vist igaveseks müstikaks. Võib-olla ta toob mulle ukse ette teiste kasside püütud laipu lihtsalt.
Isver see sai nii pikk postitus, et ma vist pean ühe pildid veel otsima.
 |
| haah, flickri auto-tag arvas, et see on 'animal' |
Sitt unenäos tähendab raha.
ReplyDelete