Saturday, August 29, 2015

count the freckles on your body

CNV000026
postpost traat traat

Mul on kirjutamiskriis. Ma peaksin ühe meili kirjutama. Ma oleksin pidanud selle umbes üleeile juba kirjutama ja nüüd on juba nädalavahetus ja ma ei kirjutanud. Ja võib-olla on liiga hilja. Aga võib-olla on täpselt just veel mitte liiga hilja, kui end kohe. nüit. praegu. just. kokku võtta. Tavaliselt on need sooritusärevused ja esitluspaanikad hästi valatavad muusse rahutusse askelusse ja kontrollimatu iba kirjutamisse. Aga võta näpust. Näpsust. Või kust sa tavaliselt võtnud oled. Vahin seda tühja blogipostitust ja ei lähe mõte jooksma. 
Vääks. 
Niuks.
Häda ja vilets.

Sai maalt häid aedubasid toodud, mitut erinevat värvi ja. Oli plaan, et teeme säästunädala puhul palju värsketest asjadest toitu. Kaks korda. Kaks korda tegime. Mees tegi. Mina sõin. Ja siis läks käest ära. Üks päev ma ei söönud midagi, sest mul oli migreeni puhul näljapäev. Jep, mul oli jälle migreen. Hõissa ja pudelrummi. Mõni päev tegin mingit teist sööki. Vahepeal sõin ainult õunamagustoite. Mis on tehniliselt nende värskete asjade ära kasutamine, mis meil on. Tehniliselt. Nüüd täna vaatsin, et oad hakkavad otsast halli minema. Ja paras mulle. Ma oleks pidanud neid sööma. Nad mulle maitsevad. Nüüd on neil habemed. Neetud.

Ajee, me turtsume täna kõik ära.


CNV000009
see laevasõidupilt


Mul on hommikul rongiga tööle saamiseks variandid järgnevad: kell kuus viiskendüheksa. Kõik. See ongi kõik. Rohkem ronge ei olegi. Järgmine on pärastlõunal. Niisiis, kuna mulle meeldivad rongid (ei, Sheldon, ei) ja mul pole otseselt midagi varahommikuse inimtühja rahuliku kontori vastu, siis lähen hommikul. Endamisi mõtlen, et siis ma ju saan varem ära tulla, sest ma saan varem kõik tehtud ja saan neljaks koju juba, sest ma olin ju nii vara tööl ja mul on selleks ajaks asjad tehtud. Ei. Selleks ajaks ei ole mul asjad tehtud. Sest ma ei tee oma asju ära selleks ajaks. Ja teised asjad tulevad ja hüppavad vahele nagu ühed asjad, mis tulevad. Hüpates. Ja siis ma vahin seal peaaegu kuueni. Niiet lõpuks ma olen peaaegu 12 tundi olemas olnud enamvähem ainult selleks, et tööl olla. Ja niimoodi mitu päeva järjest. Mitte et mul töö halb oleks või mulle seal otseselt ei meeldiks. Ei ole halb. Ja pigem meeldib ju. Lihtsalt. Tahaks, et kõik asjad (kaasaarvatud ma ise ja mu töötempo ja efektiivsus) oleksid rahulikult taltsalt mu kontrolli all. Ja maru kuss.


Mida äädikakärbsed söövad? Nad söövad kõike. Nad söövad õunu ja õunakoori ja õunalõhnalist kaussi ja õunakoogipuru. Nad söövad kala ja banaani ja siidrit ja leiba. Äädikakärbsed söövad unustatud ideid ja idanema läinud unistusi. Nad söövad hajameelsust ja unetust ja pajalappide palistusi. Veits ampsavad vahepeal kõrvale ämblike hingeõhku ja veekraani kõrinat. Nälga need loomad ei tunne. Neil on alati, mille otsas nakitseda. Ja kui ma ütlen nakitseda, siis ma mõtlen paljuneda. Sest nad on lihtsalt fakin igal pool ja kõiksugustes mitmustes muudkui üha ja üha. Ja nad katsuvad kõiki asju oma vastikute pehmete magusate käppadega ja on ilma aru ja respektita teiste eluvormide suhtes ja topivad oma lolle lonte igale poole. Brr.
Lõksude ehitamine ja sodi järjekindel äraviskamine töötab ainult nii palju, et ma olen oma köögi äädikakärbeste kolooniast aretanud paari põlvkonna jooksul iseäranis vastupidavad ja suurema tülikuse astmega super-liigi. Niiet parem on lihtsalt enam mitte loodusesse sekkuda ja rahulikult teises toas pahurdada.


CNV000016
istu-istu



Kuna kõiki kindlasti huvitab, mis tantsutrenni ma siis endale valisin. Ma ilmselt arvatavasti annan endast mõned paremad ja vean end selle kõhutantsu tervituspäevale siis kohale. Sest see tõesti tundub tore. Ja kui ma vaatan internetist neid inimesi, siis nad tõesti teevad ägedaid asju ja mul on täiega endadiagnoositud tunne, et minus on veits kentauri. 
Vaata. Kui ma esimest korda kunagi noorena Shakirat tantsimas nägin (ja väga imestasin), siis ta meenutas mulle nende 90ndate algeliste arvuti eriefektidega fantaasiasarjade (Xena ja Heracles) kentaure. Nagu tema nägu ei annaks ise endale täpselt aru, mida tema tagakeha päriselt teeb. Ja see tundub nagu äge skill. Niimoodi muretu näoga kaugust silmates lasta oma puusadel hullu panna.

Mu ainus probleem praegu kõhutantsuga on mu viimase aja maitse inimeste osas. See ei ole otseselt seksuaalne ja orientatsioon ongi loll sõna. Aga mul viimasel ajal on üleni haigutamaajavalt mõjunud liiga naiselikud naised ja liiga mehelikud mehed. Noh niimoodi isiksuste ja inimestena minuarust igati toredad asjad ja täiega olge edasi ja intellektuaalsed vestlused ja normaalne koostöö. Aga sellist oo kes see veel on, seda ma pean lähemalt vaatama, teda ma tahaksin tunda, huvitav huvitav, laske mind läbi, ma lähen tutvustan ennast -tunnet. Seda tunnet tuleb ainult inimestega, kes piisavalt sinna spektri keskele maanduvad. Või mõlemat telge piisavalt palju väljendavad. Misiganes su graafiline tööriist sugupoolte juurde parajasti on.
Aga noh. Ma olen ise viimasel ajal nii malbeks ja pehmeks läinud, et mul iseenda peale ka vist ei tõuseks, kui ma endale tänaval vastu kõnniks. Ja ma tantsin nagu pif. Üks keskmisest plastilisem üleannetu hööritajapif, heaküll. Kuid siiski pif. Ei mingit androgüünsust seal. Niiet kõhutants on mulle paras.

Peaks ära magama minema lissalt.

--

Pildid on seekord kõik pika objektiiviga Zenitiga filmi peale tehtud. Miks nad sinised on - ma ei tea. Võib-olla oli film riknenud. Või see ongi selline film. Analoogfotograafia lõputud müsteeriumid.

--

Video on ühest teist sorti tantsimisest, aga see-eest ilusate inimestega, agapalun.

5 comments:

  1. Oo, äge! :) Loodetavasti hakkab sulle kõhuväristamine meeldima :)

    ReplyDelete
  2. Kus Sa filme ilmutad?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tavaliselt ilmutan ja lasen negatiivid mälupulgale skännida Tartu Fotoluksis Ülikooli tänaval. Vahel harva Photopointis ka. Aga neil on masinad ainult lõunakas ja sinna ma nii tihti ei satu kui kesklinna. Umbes 1-2 päevaga teevad valmis. Umbes viiekas või vähem võtavad ühe filmi eest. Fotoluksis on veel kuues tasuta ka. Nõnda reklaam.

      Delete
  3. Mattias16:47

    Tööga tuleb veidi karmimalt ringi käia. Töö ei lõppe kunagi otsa. Kui sina ei aja endale pärast kaheksat tundi jalgu alla, siis hoiab tema sind hea meelega nii kaua kinni kui pähe tuleb. Kui sulle tundub hea idee ületunde teha, palun väga, aga ära tekita endale illusiooni, et selle tagajärjel hunnik päriselt otsa saab või et kunagi saabub mingisugune lunastus.

    ReplyDelete
    Replies
    1. kusjuures see on nii isegi tükitöö puhul. Sest alati saab lõpliku pikkusega sirglõiku lõpmatult väikesteks juppideks hakkida ja üha suurematesse peensustesse minna.

      Delete

There was an error in this gadget