love the way you groove

Ma nägin hommikul unes, et ma kõndisin mööda rohtunud vihmast rada läbi külma rohelise udu ja helistasin mobiiliga sünoptikule (sellisele, kellele rahvusringhäälingu raadiouudised kõne võtavad - natuke unise hääle ja kinnise ninaga peaaegu Teisest Maailma Otsast kostvale sünoptikule), et ilma kohta küsida. Mitte midagi tsüklonite või õhurõhualade või sellise kohta. Ma lihtsalt tahtsin, et ta ütleks, et ilm läheb uuesti ilusaks. Ta ütles, et läheb.

P8190025
väike tunglemine on


Ma tegin endale Instagrammi. See on natuke mõnes mõttes loogiline jätk. Et Snapchati jaoks on mu telefon liiga vana ja ma olen oma tamblereid juba mõnda aega veits valesti või üldse mitte kasutanud. Instagram on just täpselt piisavalt suvakas egonurgake ja maailma jagamise koht.

Ma jätsin vist pigem oma äpbside programmi pooleli, sest see pani mu selja valutama. Ma omaarust tegin küll kõiki harjutusi ilusti ja õigesti ja vaatasin õppevideosid ette ja taha ja ma tegelt olen oma elus päris trennis päris treenerite käe all treeninud ka. Niiet tervenisti juhm ei tohiks olla. Aga see väljakutse raames kõrg-lodevusest igapäevaseks puhkijaks kukkuda ei tundunud tervislik. Isegi, kui enda välja mõeldud koguses seljalihaste ja venituse harjutusi juurde teha.
Peaks mingi tantsutrenni omale leidma.
Lugejad Tartust võivad nt Shaté või mõne muu tantsuasutuse osas nõuandvat sõna võtta. Nüüd.

Mul sai puhkus otsa ja ma üleni vaevlen juba tervenisti teist (!) päeva igasugustes kohanemisraskustes. Et kuidas see produktiivne olemine täpselt käiski. Ja mida semestrit ja tunniplaani ja kas te tahate öelda, et ma olen kunagi varem midagi sellist teinud. Ei tundu nagu. Minuarust olen ma terve elu ja tuhanded elud enne seda ainult paljajalu murul käinud ja lõunani maganud ja lahtisest autoaknast loojanguid sisse hinganud.


P8200037
nii armastus

Kas sa oled ka, onju, kohanud inimesi, kes oma lapsepõlvemälestusi heietades sageli rõhutavad, et nad juba siis teadsid mingeid asju. Või juba siis mõistsid teatavaid suuremaid ideid. Või et nad on juba algusest peale mõnes mõttes olnud suurepärase õiglustaju või inimestetundmise või laia maailmapildiga või et neil oli juba tollal silmapaistev mõistus ja taiplikkus.
Noh. Mina ei ole üks nendest. Ma olen mõnes oma jutustuses ka eelmine aasta või nädal, võrreldes käesolevaga, paras tohlakas, sest ma ei teadnud mingeid asju. Või ei mõistnud teatavaid suuremaid ideid. Ja kõik see. Rääkimata siis veel lapsepõlvest.
Näiteks mul on mitmed mälestused, kus mõni kooliõpetaja on võtnud ette ja hakanud nimeliselt ja isiklikult tunni ajal mõne õpilase möödapanekule terve klassi tähelepanu juhtima. Ja sellel teemal pikalt püsinud ja tagantjärele mõeldes võib-olla isegi ise nautinud seda. Aga see ei tundunud mulle tookord sugugi imelik või vale või ebaõiglane. Lihtsalt meh. Et mõttega ta nüüd tunni sisse sellise asja paigutas, et kellelgi pole õiget arvu vardaid kaasas või et kellegi õmmeldud kaisu-hobusel on ainult kolm jalga. Ainult siis, kui see otseselt minu pihta käis, oli veits nõme. Ja isegi siis vist nõme pigem asjaolu, et ma vea tegin, mitte et mind niimoodi ette võetakse.
Näiteks mul on mitmed mälestused, kus mõni inimene, kes on minu jaoks igasugune autoriteet ja imetlusväärne usaldusisik, vastab mu niigi vaevalise eneseavamise või keeruka seisukoha väljendamise peale umbes: ah, eks see vist olegi sedasorti asi, mida mõni sinusugune võiks mõelda. Ja mitmes nendest mälestustes ei ole ma sugugi sellele inimesele esimese kättejuhtuva raske esemega vastu pead andmas või sedasorti sitapäise üleolevuse eest teda hukka mõistmas. Vaid olen üleni: oh jah, eks ma olen küll selline pisike hale ja tüüpiliselt ettearvatav lihtne loomake, sorri.
Rääkimata igasugustest muudest seisukohtadest ja arvamustest ja väljaütlemistest (ja kohati tegudest), mis mul on kunagi olnud ja nüüd, kui ma olen suurem ja targem, olen ma nende osas ümber mõelnud. Ja uuesti sarnases olukorras käituks mõtleks arvaks teisiti. Mis on ühelt poolt nagu piinlik ja vaevarikas, et ma nii kaua aega võtan, et suureks (või õigeks. või heaks) saada. Aga teiselt poolt nagu rahu ja kindlust andev, et ma kogu aeg üha muudkui lähen ja lähen ja miski pole paika kruvit ja kõik parem suurem vägevam ilusam on veel ees ja võimalik.


P8210101
see on siis, kui õigeusu kirikuna kasutuses olev hoone saab luteri kirikuks


Oo, teemal kirikud. Hea, et see meelde tuli. Mul tekkis fantastiline paralleel kirikute ja kooliga. 
Vaata. Minu perekond käib/käis luteri kirikus. Sealsed jumalateenistused näevad välja nii, et kõik istuvad ridades ja kuulavad. Vahepeal tõustakse püsti ja lauldakse või pomisetakse palvet kaasa. Katoliku kirikus on enamvähem sama rutiin, kuigi meieisapalvet loevad nad minuarust natuke teist moodi. Aga üldiselt ikka read ja istumine ja kuulamine. Ja niimoodi ma olingi aru saanud kirikus käimisest ja pidasin pikalt seda ainsaks võimalikuks viisiks. Viimastel aastatel olen ma mitu korda mööda maid ja linnu rännates jalutanud sisse õigeusu kirikutesse ja sealset üleni imeks pannud. Sest esiteks ei ole neil niisugust otse sirget kitsast ruumi. Vaid on suur avar ringi või ruudu kujulise põhiplaaniga saal. Teiseks ei ole neil istekohti. Või on mõned üksikud pingid ukse lähedal. Inimesed ei istu ja ei kuula kusagil korrapärastes ridades vaguralt. Vaid askeldavad ringi. Sest igal pool seinte ääres on ikoonid ja küünlajalad ja pildid ja ristid ja igasugused seletamatud pühad objektid, mille juures tehakse mitmeid toiminguid - süüdatakse või suudeldakse või lüüakse risti ette või. Kusagil nurgas teinekord võib-olla keegi laulab või mõni jutustab midagi, aga üldiselt on inimestel oma tempo ja rajad ja tegemised. Rääkimata kaunistustest ja ilust. Aga põhiline ime on ikka see toimingute asi.
Paralleel tekkis selles osas, et kui mina koolis käisin, oli koolitund ka selline kiriku moodi. Kõik istuvad ridades ja kuulavad. Vahepeal tõusevad püsti või pomisevad mingeid asju kaasa. Klassiruum on puhas ja valge ja kaunistamata. Aga nüüd tulevad igasugused haridusuuendajad ja värsked tuuled ja klassiruum võiks ideeliselt hakata toimima nagu ühe õigeusu kiriku pühapäev. Et kusagil võib-olla keegi jutustab midagi ja saab istuda ka, kui tahad. Aga üldiselt on avaras värviküllases ruumis keskused või pidepunktid, millede juurest sa käid läbi ja toimetad oma toimetamisi, mille tarvis sa tulnud oled. Tahad, loed. Tahad, lood. Tahad, mõtled järele või kuulad või laulad või.
(jättes alles variandi, et ma olen kõigist õigeusu kiriku asjust valesti aru saanud ja tegelt on äkki kogu askeldamine range korra järgi ja pärast nad istuvad ka kõik ridades, ma lihtsalt pole peale sattunud)


Kui ettelugemine arvesse läheb, siis näiteks minu laps on sel suvel lugenud läbi viis esimest Harry Potteri raamatut. Inglise keeles. Kohe alustab kuuendat. Niiet. Saite nüüd. Ma just võitsin ema olemises.

Comments

  1. Mu laps luges ka sel suvel inglise keeles Pottereid. Ma ei tea täpselt mitu, päris mitu oli. Et ma olen sama hea ema, eks :)

    ReplyDelete
  2. a miskest tantsutrenni sa täpsemalt tahad?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma tahan eelkõige sellist, kus on hästi tore - et on hea muusika ja on tempokas ise enda üle kere liigutamine. Füüsilise koormuse poolest nagu aeroobika, aga et näeb ilus välja ka. Ja teine mainimisväärne tingimus - võõrad inimesed ei tohi mind tantsimise ajal katsuda. Seega kõik tangod ja bachatad on välistatud.
      Niiet need eksootilised igaüks tatsub enda eest stiilis rahvatantsud on vist variant. Ma ei tea, pole proovinud. Mul on hirm, et seal hakkab mul igav.
      Samas igasugused edevad noorte inimeste tänavatantsu asjad hirmutavad mind, sest need pole äkki minusugusele vanamoorile mõeldud ja liiga palju kädistavaid teismelisi tüdrukuid ja muu taoline õud.

      Delete
    2. Liigutamise poolest sobiks järsku mustlastants, vaata nt facebookist Maljarkat.

      Ja olgu stiilinäide ka.

      Tangoga võrreldes on see kindlasti võhmakam ja suuremate liigutustega, pakub nii koormust kui koordinatsioonitreeningut - käte-jalgade koordineerimine; ja võhmatrennile annab võhmakust juurde see, et seelikuga peab töötama - nt sirgete kätega õlakõrgusel enda ees seeliku lehvitamine on hämmastavalt raske, võtab naha märjaks isegi ilma, et midagi muud tegema peaks.

      Muusika meeldimine on muidugi maitse asi; kuna vene mustlastants, siis on selline tunndeline slaavi mõjudega muusika. Romansid noh. Mulle endale kõik lood ei meeldi - muist on kuidagi liiga tümakaga - aga osa küll.

      Delete
    3. 20. septembril on Jakobi 41 tutvumistund.

      Delete
  3. Anonymous08:34

    http://www.danceact.ee/treeningud/?city=15
    https://latinpassion.ee
    http://www.hot.ee/mtyduende
    http://tangotartu.blogspot.com

    :)

    ReplyDelete
  4. Ma ka soovitan bailatinot, kedagi puudutama ei pea ja mõnusa emotsiooni annab, kui sedasorti muusika meeldib.
    Vana su laps on? Mul vaid üks laps on Potterid läbi lugenud (eesti keeles), teisi ei saa midagi lugema ei sundides ei lunides. Mille nimel ma lugesin neile pikki aastaid õhtuti ette?! masendunult vasakule ära..

    ReplyDelete
    Replies
    1. Laps on 11 ja minu andmetel ei ole ta vabatahtlikult oma algatusel ühtegi tõsiseltvõetavat raamatut läbi lugenud. Mõned sundimise peale on. Ilukirjandus vist teda üldse ei küta, käsiraamatuid loeb vastavalt isiklikule vajadusele küll hoolega.
      Aga Potterit loeb talle Stephen Fry ette. Audioraamatu failid telefoni mälukaardile ja lisa ainult klapid.

      Räägitakse, et vahel lapsed loevad Pratchettit (minu oma ei loe) hea meelega. On hästi mõnusaid moodsaid noorteraamatuid (nt John Greeni loen isegi). Aga üldiselt ma kahtlustan, et ilukirjanduse nautimine võib elus hiljem ka alata. Kui funktsionaalne lugemisoskus (käsiraamatud, võõrad tekstisõnumid, tööjuhised) on olemas, siis pole vast hullu, lohutan ma end.

      Delete
    2. Ma püüdsin oma lugemishullule lapsele Pratchetti ette sööta; ei tulnud üldse välja. Eile andsin talle Hubbardi ette... aga üldiselt on teismelisele vanemate poolt millegi andmine suht lootusetu üritus.

      J Greenist keegi just kirjutas, kas ta on tõesti loetav?

      Delete
    3. Green on minu arust üleni igati loetav. Ma üldiselt liiga lihtsate pehmete noorteraamatute peale pööritan üleni silmi. Aga Green on üleni sulaselge nauding oma lihtsuses ja ilus. Just alustasin Paberlinnasid ja olin armunud esimesest sekundist.
      Aga teismeliste osas tean ainult Greeni lugevaid tüdrukuid. Niiet võib-olla mitte kõige kasulikum näide.

      Delete
  5. Väga vahva lugemine ja ilusad pildid :)

    ReplyDelete
  6. Tantsutrenn?

    https://www.facebook.com/photo.php?fbid=10206990464575628&set=o.362305190620&type=1

    ReplyDelete
  7. Anonymous13:40

    Proovi nt Fitlife´is zumbat.

    ReplyDelete

Post a Comment