mind sa aina maaliks mina laule sust looks

P8060105
üks äraõitsenud dekoratiivlauk

Mulle tuli vanalinnas inimesi ja lapsi ja perekondi vaadates üks imelik asi meelde. Tuli meelde, kuidas mul väiksena oli kombeks oma emotsionaalseid reaktsioone üle mängida. Näiteks nuttu või solvumist või viha. Isegi mitte mängida, sest ma ei ole kunagi näidelda osanud. Rohkem üle reageerida. Ennast ise hästi palju sinna sisse tõmmata ja üles keerata. Asi hullemaks ajada, kui see alguses oli. Võinoh, mismõttes oli. Nii hull ongi, kui hulluks ma seda kogen. Eriti 'tore' oli, kui mul õnnestus näiteks nii kõvasti nutma hakata, et ma hakkasin otsast lämbuma ja läkastama. Ma kuidagi kujutasin ette, et ümbritsevad inimesed tunnevad seeläbi end iseäranis halvasti minu kurvastamise pärast. Ja paras siis neile. Las ehmuvad ja kardavad ja muretsevad. Niisugune kahjurõõm. Ma vahel soovisin, et mul oleks oma kiusajatele ka rohkem mõõdetav ja tõsiseltvõetavam reaktsioon ette näidata ja siis nad saaksid ka hirmuda ja kahetseda ja oma silmadega näha, kui palju kurja nad on teinud. Et näiteks minestan või murran midagi ära või selline. Aga tühjagi. Ja pisarate peale ka ehmuvad inimesed heal juhul korra. Kui üldse.
Kuna keegi pole kunagi enda kohta sellist veidrat äraspidist sadismi kirjeldanud, olen ma nüüdseks otsustanud, et see on haruldane. Ma olin haruldaselt ületraagitsev tähelepanuahne ennast mõjusaks ja kaalukaks pidav õel laps.

Mul tuleb vahel täiskasvanunagi kohati selline taustal surisev mõtteraas, et ma võiksin enda seisundite ja reaktsioonidega teisi inimesi nende tegude ja sõnade eest 'karistada.' See on selline veider magus rumal mõte, mille ma kohe ära peletan. Sest lollus. Aga mingi kiusatus on ikka. Mõelda, kui ma talle ütleksin, kui palju ma tema pärast nutnud/kannatanud/valutanud olen ja siis kui paha tal oleks sellest kuulda ja siis ta peaks selle teadmisega elama, et see on tema süü ja see oleks talle nii paras ja ta oleks selle nii ära teeninud. 
Oeh. 
Fuhhi. 
Brr...


P8060058
sseenet!


Üks teine või jumalteab mitmes mõte seoses enda kaalukaks ja mõjusaks pidamisega on surm. Ma mõni kord ettevaatlikult mõtlen, mis juhtuks, kui ma äkitsi lihtsalt surnud oleksin. Ja kuidas see inimestesse mõjuks. Ma saan aru, et ilmaruum võib lõputu olla ja inimese elu on üürike ja me oleme tühised mutukad. Aga ma mõtlen, et kui mina sureksin, see oleks tohutu. See oleks palju palju õudset valu ja leina kümnetele, kui mitte sadadele inimestele. Ja mind meenutataks veel kaua, kui tõeliselt vägevat ja imelist olendit, kelle igatsemisest ja armastamisest on südamed kõik lootusetult katki. Ja kauaks.
Kusjuures, oluline on seejuures esiteks see, et ma kujutlen niisugust asjade käiku enamvähem iga inimese surmaga. Sest surm on suur asi. Ja inimesed on tugevalt põimitud sõlmitud seotud sellesse kogukonna kangasse, milles nad elavad. Ühe välja sikutamine teeb kanga katki ja silmad hakkavad jooksma ja muster läheb sassi ja midagi ei saa seda heaks teha. Muidugi, tuhande aasta pärast pole see võib-olla mõnel puhul enam kuigi tähtis. Aga see lokaalne katastroof ja mõju ühe inimese lähedastele on vähemalt tuhande aasta suurune. 

Teiseks, miks ma saan oma hüpoteetilisest fantaasiasurmast nii paljut mõelda, on see, mida ma olen lihtsalt varem näinud. Ma olen korduvalt näinud ja alati imestanud, kuidas inimesed käituvad pärast kellegi surma. Kuidas sellest kadunust räägitakse sellest hetkest alates ainult head ja ta saab järgnevateks nädalateks nii palju rohkem aktuaalsemaks, kui ta paljude eludes ise veel elus olles aastaid olnud on. Teinekord kuulutatakse see kadunuke peaaegu ingliks või pühakuks ja igasugused ilusad tunded, millest seni iialgi märkigi polnud, ilmuvad igasugustes üllatavates kohtades pinnale. Eriti noorte inimeste ja traagiliste õnnetusjuhtumite puhul. Aga muidu ka. Ja ma ei usu, et see on teeseldud või mängitud. Ma usun, et inimesed päriselt tunnevadki siis neid asju. Ja mõnuga.
Näiteks meil oli klassis tüdruk, kellel enne kooli lõppu diagnoositi mingi surmav haigus. See oli niisugune rohkem omaette hoidev tüdruk, kellega suhtles paar-kolm inimest meie klassist. Lõpetamisel olid üle poolte tüdrukutest tema ümber üleni pisarates ja kallistused ja igasugune liigutatus. Ja siis mina, küüniline mõrd nagu ma olen, lihtsalt vaatasin seda kõrvalt ja ei saanud aru. Te polnud isegi sõbrad. Te ei kutsunud teda kunagi oma pidudele ega tutvustanud talle oma peikasid ega rääkinud temaga vahetunnis. Miks te praegu teisiti käitute? 
Sest surm on suur asi.

Oeh. Niisiis. Kas tuleb mingi helgem teema ka täna vä?


P8030003
rulatee


Väikeste lõikude maailm.

Hakkasin lugema ühte esseekogumikku ja seal (igasugused lingid ja allikad - ei viitsi) oli näiteks selline huvitav asi. Küsid 40-aastastelt abielupaaridelt, mitu korda nad eelmise nädala jooksul vahekorras olid (jumalast mõistlik vestlusteema ju) ja mehed vastavad suuremaid arve kui naised. Väidetavalt mitte selle pärast, et nad uhkeldada tahaksid. Vaid selle pärast, et mees loeb vahekorra juhtumeid enda orgasmide järgi. Umbes et: 'teisipäeval jõudsin kaks korda järjest, kohe pluss üks ju kogu rehkendusse juurde.'
Mitte nii seksistlik ja veits vähem heteronormatiivne diagramm sellesse teemasse, aga palun.


Meil on siin üks väike natuke naljakas pood, kuhu vist ainult häda pärast möödaminnes minnakse. Aga sealt saab masinajäätist. Ja see maksab ainult 50 senti. Põmst maailma kõige odavam masinajäätis terves maailmas. Täna proovisin järele - võtad sealt leti äärest kohviautomaadist eurose kohvi ja müüja on nõus sellele masinast jäätist peale laskma ja see on lihtsalt parim euroviiekümnene koorene kohev koorene magus kohv üldse. Ma lähengi nüüd selliste kohvide dieedile üle. See on otsustatud.

Mulle natuke ei meeldi ülbitseda (ei päriselt) ja üleolevalt suhtuda lihtsatesse elustiili asjadesse, mida ma ise kunagi proovinud ei ole. Niiet liiga pikalt olen ma tüdinult silmi pööritanud ja pfffft häälitsusi teinud ja saageülejuba ohete saatel üle skrollinud kõikidest nendest 30päeva fitness väljakutsetest. Sest jumalküll. Lugege raamatuid. Hankide elu omale. 
Hetkel on mul käsil 9. päev mingist suvakast 30päevasest kõhulihaste (äpbs) programmist. 15-st istessetõusust 45 peale nigu niuhhti. Tegelt mitte. Ma olen pehme ja lodev ja nõrk. Ähin ja puhin ja vahepeal saboteerin omaenda üritust iseenda üle naermisega, sest kuidas saab nii hädine olla, maivõi. Aga me teeme selle ilusti läbi ja siis, kui september tuleb, lähen nabapluusiga tööle ja lihtsalt kõik klassikaline stiil ja võluvus.


Mul on jalad ja käed ühtlaselt kriimulised, sest maale võeti liiga pisike kassipoeg ja see on hästi vihane ja hakkaja, tähelepanuulatusega umbes mõni sekund. Ja lihtsalt armastab inimeste kätesse ja jalgadesse oma pisikeste käppadega kinni hüpata. Eriti nämmid, nagu selgub, on need varbad, mis paistavad pika seeliku serva alt. Ja siis me teda ei keela ka ja laseme tal end peaaegu verele kiskuda, sest ta on niiiiiiii nunnu ja pisike ja armas ja väike ja tiburaasuke puksumuksu plutiplutt.

P7280156
kumikeks leviteerijatega loojangul

Comments

  1. Anonymous22:49

    mis aparaat neid pilte teeb? mobla?
    j.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Praegu teeb neid pilte Olympuse hübriidkaamera. Vahepeal varem on teisi aparaate ka olnud.

      Delete
  2. Anonymous01:10

    Ok, siis on nauditav kvaliteet mõistetav... #silmapai
    j.

    ReplyDelete
  3. nii armas postitus! ma istuksin toolil ja vaataks kuidas sa räägid. ma üritaks mitteühtegi sõna vahele mitte öelda. ma arvan, et ma oleks rahul. vähemalt pool tundi küll :D

    ReplyDelete
  4. Mul tuleb vahel täiskasvanunagi kohati selline taustal surisev mõtteraas, et ma võiksin enda seisundite ja reaktsioonidega teisi inimesi nende tegude ja sõnade eest 'karistada.' See on selline veider magus rumal mõte, mille ma kohe ära peletan. Sest lollus. Aga mingi kiusatus on ikka. Mõelda, kui ma talle ütleksin, kui palju ma tema pärast nutnud/kannatanud/valutanud olen ja siis kui paha tal oleks sellest kuulda ja siis ta peaks selle teadmisega elama, et see on tema süü ja see oleks talle nii paras ja ta oleks selle nii ära teeninud.

    See on asi, mida ma vahel harrastan ette kujutada raamatu- või filmitegelaste kohta, kellega keegi vastikult ringi käib ja kellest mul kahju on. Kujutan ette, et sellel vastikult ringikäimisel on Tagajärjed ja siis on tollel vastikult ringikäijal nii kahju ja ta saab aru, kui valesti ta tegi.

    Raamatu- ja filmitegelased ise lahendavad omad asjad enamasti miskipärast mingil muul moel, mitte ei murra jalga või ei lange aastatepikkusesse depressiooni vms.

    Aga iseenda kohta kujutasin ma teismelisena sarnaseid asju ette romantika mõttes, mitte kellegi karistamiseks. Mu ettekujutus huvipakkuvate noormeestega (eriti selliste päris suurtega, vbla lausa 17-18-aastastega) kohtumise ja tutvumise võimalustest taandus sellele, et noormees astub mulle kogemata jala peale, lükkab mu kogemata bussi alla või lööb mul sõrmed kogemata ukse vahele. Ja kuna ta on suur ja küps, mitte nagu klassivennad, siis tal on hirmus kahju ja siis edasi... õigupoolest sealt edasi ei teadnud ma enam, mis saada võiks. Nähtavasti ei osanud ma ihaldusväärsetelt meesisenditelt muud tähelepanu loota, nt sellisel uskumatul alusel nagu meeldimine. Lootused olid puha normaalse viisaka inimese tähelepanu peal kellegi suhtes, kellele ta on kogemata liiga teinud (ja muidugi kogemata, sest 1) ega ta mingi klassivend ei ole, et meelega; 2) ega ta mind nii palju tähele ei paneks, et meelega).

    ReplyDelete
  5. Ohoijaa, nüüd puudutasid ühte inimloomuse hästi peidetud tahku. Teiste mõjutamine oma emotsioonide juhtimise läbi (tean naisi, kes manipuleerivad lähedastega hüsteeria esilekutsumise abil) ja teiseks teiste hüpoteetiline mõjutamine näiteks enda kujuteldava luumurru abil. Olen minagi lapsest peale mõelnud selliseid asju - aga kui minuga juhtuks nii, siis teised (lapsevanemad näiteks) reageeriks nii ja nii? Kõige ägedam oli üks esimese abielu aegne tüli. Suvitasime sügaval metsas, tuttavate talus. Elu oli nagu paradiisis, üldiselt alasti ja paljajalu. Paradiisist jäi puudu ainult helge meeleolu, mulle käis mu laste isa mitmel erineval põhjusel väga kõvasti närvidele. Kuni ma lihtsalt vihaga jooksin metsa, nii nagu olin. Ise mõtlesin, et kui ma siin padrikus jala murran, on see talle paras! Ja kujutad ette, mets hoidis mind. Ma ei saanud vanadel risustel lankidel ega võpsikutes ühtki kriimu. Kui viha oli paari tunni pärast lahtunud, hakkasin metsast välja tulema ja siis üks nõges (neid oli seal metsaveeres terve inimkõrgune mets!) kõrvetas säärest natuke. Sellest ajast peale ma üldiselt ei looda väga luumurrule ja teistepoolsele kahetsusele selle tagajärjel :)

    Ps. Ma olen seda lugu väga häbenenud. Nagu näidet enda rumalusest ja sõgedusest. Aga nüüdseks on see juba ainult lihtsalt üks lugu, pealegi veel üsna imepärane lugu sellest, kuidas mets sõgedasse nagu lapsesse suhtub ja haiget ei tee :)

    ReplyDelete
  6. Ma väga pikalt kõhklesin, et kas siin all sõna võtta, sest mõte enda kahjustamisest, et kellelegi natukeseks määratult tähtis olla ja hinge minna, on minu puhul liiga hästi töös olnud.
    Aga noh. Uut postitust ka pole ja nii.
    Mul oli see ka: http://mahamure.blogspot.com/2013/03/ara-haletse-ennast.html
    Tegelt ma olen sellest lausa mitu-mitu korda kirjutanud, et ennast kahjustades teistele kätte maksta on täiega teema. Paistab, et jep, üldine teema.

    ReplyDelete

Post a Comment