Well, you're the real tough cookie

P7300175
teistpidi salmetpidi

Mõni kord on mind tabanud niisugune lõputu tüdimus ja küllastumus ameeriklastest. Ameerika filmidest ja sarjadest ja muusikast. Sellest lohakast viisist, kuidas nad kõnelevad ja milliseid asju tähtsaks peavad ja millised mured või küsimused neil on. Sellest, kuidas nad lugusid jutustavad. Ameerika raamatutest ja autoritest ja ajakirjandusest. Kõige kiiremini tuleb muidugi kopp ette nende internetist. Sest see on igal pool. Ja mis ei ole Ameerika internet, see üritab olla. Jaa just. Ja siis see hakkab üle kanduma. Siis ajavad mul südame pahaks ka kodumaised sarjad ja filmid, mis üritavad rohkem ameerikalikud olla. Või ükskõik mis riigis või kultuuris treitud meedia, mis viljeleb seda stiili. Või mingid arutelutõstatused, mis lähtuvad loogikast: Ameerikas on see probleem ja eks meil ka ju natuke ole. Ei pruugi olla ju. Me oleme teist moodi. Ja üldse. Saage üle nagu.
Või kui veider see on, et suvalisel teosel piisab üleni üllatav ja teist sugune olemiseks lihtsalt mitte olla ameerika.

Samas jällegi - siin ma olen. Just üks päev jälle vaatasin Ally McBeali ja seal oli jälle (sesmõttes, et Seks ja linnas oli ka) see sama mure, et biseksuaalid - need panevad ju kõiki. Sest noh, me ei saa ju teha sarja, mille peategelane on avatud meelega salliv haritud arukas olend. Vaja ikka mõni kitsas poolearuline sinna toppida, on lihtsam rileitida seostuda(?). Aga mu hommikumõte tundus mulle värskendav. Ma küll ei ole veel kohvi saanud ja mu kõrv paneb hullu, aga kuula mind ära. Biseksuaalsed inimesed on just iseäranis valivad ja pirtsakad. Sesmõttes, et vaatad sellele vastassoole peale. Ja no ei ole kedagi võtta. Ainult mõni üksik harv ja haruldane. Aga pigem mitte. Vaatad oma sugupoolele peale, sama jama. Mõni üksik. Noh ja siis kujunebki. Sesmõttes, et kui su valiku tingimus on nii range ja kitsas, siis pead lihtsalt valimit suurendama, et üldse ... asja saaks.
Hetero naine: kas ma olen sulle isuäratav?
Hetero mees: aga muidugi / natuke ikka, ma olen ju mees
Suvakas inimene: kas ma olen sulle isuäratav?
Bi inimene: um... muidugi, sa oled ma olen ju inimene? noh, oleneb ju

P7280094
kivid on sebrad
(väikestel lastel on vahel lisaks r-le täpitähtedega raskusi. siis nad näiteks ütlevad sõbrad asemel seblad. mis on ühtlasi ka sõna 'sebra' mitmus. samas mitmuse osastav sellest on üldsegi seblaid.)

Mu kõrv paneb hullu. Kusagil seal sügavamal, kuhu vatitikuga pole mõistlik ronida ja kus näiteks kõrva lukku minek ja kõrvas olev vesi toimuvad. Umbes selles sügavuses miski ludiseb. Või tõmbleb. Nagu vahel silmanurga või huule närv võib tõmmelda. Kontrollile allumatu, täiesti seostamata mu enda tegevustega. Ja mul ei ole vesi kõrvas ja ma omaarust ei ole mingi tea mis suure stressi all olnud. Ennemuiste (nagu umbes eelmine nädal veel) käisid need kõrvatõmblused, kui ma ei olnud söönud. Et mingi rõhk või asi on paigast ära. Tahaks nagu lukku minna aga ei. Natuke sõin või kohvitasin, läks paika tagasi. Aga see mölakas on tõmmelnud eile hommikust peale vahelduva eduga päev otsa.

Ma teen omale ühe kohvi.

Isver küll, minust saab varsti mingi murunaine. Muust ei kõnelegi enam.
Eksole, mõtled, et külvaks mingi mõttetu platsi peale muru. Näiteks sellise peale, kust on hunnik ehitusmaterjali ära veetud või miski muu üles kistud ja muld on paljas nagu porgandi pee. Sudid koristad riisud natuke seda pinda ja viskad muruseemet. Arvad, et siis selle peale ongi seal varsti muru ja mure murt. Aga ei, tupsud. Ei-ei. Natukese aja pärast on seal kaks liblet muru ja ohakad. Siis, vähest tööd ja vaeva soovides ja suvaka muruplatsi peale panustades, leiad sa end varsti seda mõttetut platsi rohimas. Ja kõplamas. Et välja saada umbrohtu oma rohust. Korjad ohakad välja, raputad maltsa meeletust juurepallist mulla koos veel peaaegu idanemata muruseemnetega ka platsi peale tagasi ja kõrvetad oma randmed nõgestega. Veitsa aja pärast, sa vahi raiska. Ei ole muruplatsi. On uued ohakad, parajalt kassitappu ja mingi seletamatu lõhnaga roomav õistaim. Muruliblesid muidugi juba koguni kolm-neli viies reas. Töökindad kätte ja uuele ringile. Ja nõnda nädalate ja kuude kaupa. Et saada suvalist vähe hoolt vajavat kena rohelist nurgakest kuhugi. Jumalküll, ma oleksin võinud sinna kõrvitsad ja herne panna. Saaks kogu selle põllu majandamise eest nüüd vähemalt midagi põske pista.

P7280060
mh. mingi imelik oled vä?

Kui ma väikene tüdruk olin, olid mul hullult pikad juuksed hullult kaua. Ja nende eest hoolitsemine oli nagu eraldi veider hobi. Sest mul pidi olema õige juuksehari, mingi suvakas oli, siis oli kohe pool maailma katki. Ja neid juukseid pidi punuma ja pesema ja igapäevane töö ja hool. Näiteks ma ei läinud kunagi lahtiste juustega magama, sest magades lähevad juuksed pusasse ja pusad on kõige kurja juur ja neid peab harutama ja see on valus ja parem lihtsalt mitte lubada. Näiteks ma andsin endale mõttes teatava eri preemia, kui mul õnnestus kahe juuksepesu vahel nii hoolas oma juustega olla, et need kordagi ei läinud 'käest ära'. Et andis enne pessu minekut veel ilusti kammida. Näiteks kõik täiskasvanud käisid mu ümber ja kogu aeg tänitasid, et kui juuste eest ei hoolitse, siis need tuleb maha lõigata. Just maha. Ja just lõigata. Mitte lühem soeng või pahmakat veidi kergemaks salgutada või kuivad tokerduvad otsad ära lõigata. Vaid maha lõigata. Siis mulle visandus alati mingi õudne laiguti katkutud juustega kiilas-laps ja judinad. Ja veel rohkem juuksehooldusvahendite ja tööriistade fetišeerimist ja hirmust köet enesedistsipliini.
Üle, maiteamitme, võibolla kümne või rohkema aasta on mul jälle juuksed. Sest ma olen lõpmata laisaks ja ihneks läinud. Juuksuris lühikese soengu parajaks lõikamas käimine võtab aega ja raha. Ma kulutan nüüd raha veidrate esoteeriliste fotokate ja suurema kaltsugarderoobi peale. Ja kuna ma keeldun lihtsalt keeldun juuste kammimisest mingit stressiallikat tegemast, siis ma neid ei kammi. Kohustuslikus korras ei kammi. Kammin siis, kui mul on aega ja viitsimist rahulikult endaga maha istuda ja oma salke sõrmitseda. See on selline nagu eneseteraapia või massaaži vorm. Mitte kiiruga peegli ees harjaga siit sealt läbi ja valusad näokrimpsutused. Vaid mõnuga ja rahulikult ja isegi võib-olla teatava rõõmsa uudishimuga. Mõelda vaid, see pusa peab olema minuga olnud juba tollest metsas käimisest peale - siin on sellised õielehed sees peidus.

Niisiis, päeva järgmine küsimus on, kas kahe teineteisest piisavalt kaugel asuva liiga populaarse rannaga väikelinnas (seega põmst suurem osa linna on rand või selle lähistel) elamine annab mulle õiguse tänaval kõndides pluusi asemel lihtsalt bikiini ülemist osa kanda. Kuigi selle õiguse vist annab mulle juba oma keha ainus omanik olemine. Aga samas mood ja sotsiaalne surve. Hmm. Elu ja selle otsused.


Ja see ka, et mul otseselt seda sõidplaylisti veel ei ole, aga ükspäev sõitsin (kollased kolmnurgad ja puha) linna sisse retroraadiot kuulates ja see lugu käis ja siis ma sõitsin ringi peal kellelegi vist veits ette, sest liiga äge oli olla, et teisi liiklejaid märgata ja rokenroll.

bleh. rong. taipode leidmise võistlust alga kolm-neli

Comments

  1. Ameerika on kõik. Muud ju ei olegi. Korduvalt tajutud. Kui miskisse asja tahad ennast regada ja aadressi küsitakse ja sa selle sisestad, siis käratatakse: “It’s not valid US address”. Ja sa tõmbad kõrvad pea ligi ja häbened. Sa pole keegi, kui sa pole ameeriklane. Kogu maailm ongi ju Ameerika.

    Kõrv ja sellesse kogunev vaik ning sellega seonduv kuulmise kadu on ülemaailmne probleem. Vatitikud on aga eilne päev. Õiged inimesed lähevad apteeki ja võtavad kõrvavaigu lahustamise eliksiiri. Täiesti olemas ja töötab.

    Aga muru ongi kiusatus. Sõltuvus ka.

    Nii nagu juuksedki.

    ReplyDelete
  2. SAMASTUMA on antud kontekstis see sõna, sest eesti keeles kõlab peategelasega samastuma loogilisemalt kui -seostuma: samastun filmitegelasega. :)

    ReplyDelete
  3. distantseeritumaks variandiks on "suhestuma" ka. kui päris nii radikaalset tunnet ei ole, et kohe samastuks.

    ReplyDelete
  4. Ma hoopis klõpsisin selle laulu lingil ja peale teiste inimeste valesti kuuldud laulusõnadega tutvumist kuulen ma nüüd ja alati: "Hit me with your pet shark!"

    ReplyDelete
  5. Anonymous10:02

    Kui sa elad seal, kus ma arvan, et sa elad, siis on hiiglama mõnusad järved ka paisjärv ja sealt edasi rabajärv. Kuigi sa ilmselt oled nendega kohtunud. Ja sellesamuse linna peal on sõpradega küll ja küll bikiinides ringi jalutatud-päevitatud-rattaga sõidetud kogu oma lapsepõlve ja hiljemgi.

    ReplyDelete

Post a Comment