punane tühjus

Eritellimus-alguslaul aga palun.
CNV000038
hommikusina

See on väga imelik, ma mõtlesin. Et inimesed teevad hoolikalt kaalutletud otsuseid, püüdmaks ennetada varianti, et mõnda last hakatakse hiljem koolis narrima. Näiteks hoiduvad andmast lapsele leidlikku nime või ei avalda väikelapseea kohta asju või pilte või perekonna siseteemasid. Sest laps kasvab kunagi suureks ja peab minema kooli ja koolis hakatakse narrima. Ja tal on siis seega täiesti tema enda süüta niisugune halb elu mingite täiskasvanute mitmeaastataguste tegude pärast ja ta kannatab ja miks oh miks te pidite, kas te lapse peale üldse ei mõtle. Või vahepeal oli see, et koolis hakatakse narrima, kui sul on kaks ema. Või et peab perekonda koos hoidma, sest mis nägu peab laps siis koolis isadepäeval tegema. Või misiganes teine maailma ja elu asi, mis ei ole jõuliselt peavool ja norm. Hakatakse narrima. Peab ettevaatlik olema.
Aga tead mis? Äkki paneks osa narrimis-ennetuse vaevast hoopis sellesse, et ei ole okei teisi narrida. Ma tean, veits hullumeelne mõte, eksole. Sest meie ei ole ju narrijad, narrijad on need teised keegid kusagil tulevikus, paratamatult. Ega narrimise vastu ei saa. Justkui see oleks mingi võitmatu loodusjõud, mis ikka juhtub, parem juba end selle vastu kaitsta.


See nime asi on minuarust veel iseäranis tobe. Näiteks mul on nii normaalne (risti)nimi, et suremaha. Seda ei anna kuidagi naljakaks või mõnitavaks keerata. Raskelt normaalne nimi ei takistanud mu noorusaastatel kedagi mind sõnade (ja millega iganes) ründamast. Leiti mingi teine viis. Ja ma tean hullult palju lahedaid lapsi, kellel on täiesti uskumatult jabura kõlaga kentsakas nimi ja keda keegi selle eest ei tümita. 
Lisaks on inimestel see lugu kogu aeg, et vaja lapsele kaks nime panna, siis ta saab ise valida. Khm. Ta saab niikuinii ise valida. Ma tean hullult paljusid inimesi, keda kutsutakse ja teataksegi nimega, mis ei ole nende See Päris Nimi, mis passis kirjas. Ja paljud neist on elu jooksul vahetanud, mis väljamõeldud isevalitud nimega neid tuntakse. Kas ja mitu nime sa alguses beebina omale kaasa saad, on selle protsessi juures pigem kõrvaline. 


P9200088
pitsiline

Huvitav, mis elu on nendel rangelt heteroseksuaalsetel inimestel? Nendel, kes väidavad, et nad ei vaata kunagi hetkekski oma soost inimest selle pilguga. Ei mõtle, et see on ilus või ahvatlev või näeb ehk veits meeldiv välja. Kes isegi ei oska öelda, mis teeks nendega samast soost inimese seksikaks või mis mitte. Nad ei tea. Ei oska mõelda neist asjust nii. Kuidas nad niimoodi elavad? Sest näiteks kuidas need inimesed iseendale riideid valivad? Nad ise on ju iseendaga samast soost. Varem või hiljem on olukord, kus võiks veidi hindavalt peegli ees kontrollida, et kuidas paistab. Või mille põhjal nad endale soenguid või kingi või ehteid valivad? Kas nad ei seisa kunagi oma peegelpilti vaadates, mõeldes: mm-mm, ma olen täna täiega hott. Sest see oleks ju nii gei.

Meelde tulid need asjad, mis ma tahtsin eelmine kord veel jutuks teha.
Üks oli see, et mis asjade juures oleks mõistlik lihtsalt olla (hea) ja mitte üleliiapalju teiste inimeste valikute pärast ennast muretseda. Ja see teema oli enesetapp. Sest mitu postitust ja teemat on olnud ja PostSecret tähistas suitsiidiennetuskuud ja ma muudkui loen seda internetti ja asju, mida see mulle ette söödab ja püüan maailma enda jaoks mõtestada. Ja kui ma natuke selle peale mõtlen, siis ma olen täiesti kasutu. Ennetaja ja muidu ka. Ma ei tea, millal keegi on liiga kurb või liiga tüdinud päriselt. Päriselt päriselt. Ja ma ei tea, kas ja mida sel puhul teha. Või kuidas kedagi takistada liiga kurvaks ja tüdinuks minemast ja üldsegi üldsegi. Kui ma hakkan mõtlema kõikide nende inimeste peale, kes mu ümber on ja mõtlema, et mõtle, kui keegi neist tahaks ennast ära tappa. Ja kui neid märke ei oska ette lugeda (hea, kui tagantjärgigi) ja kunagi ei tea, millal see on nali või teoreetiline mõtisklus ja millal see on appikarje ja alati ei pruugi üldse ilmutatud kujul ühte konkreetset sündmust või sõna olla, vaid hoopis muster ja ma olen inimeste mustritega nii kehv ja seega neid inimesi, kellest seda karta, on liiga liiga palju ja mul võiks olla võimalus midagi selle ennetamiseks teha, aga ma ei tea ja aaaaaaah. 
Stopp.
Hinga.


P9050040
oi, mina sind ka, vihmane käsipuu


Oled ju, onju, kuulnud, et inimesed tahavad ja saavadki mitut järjest last, selle ainsa tugeva argumendiga, et siis lapsed saavad koos mängida. Ühel lapsel on üksi igav, kahel on koos tore. Tundub loogiline, eksole. 
Aga siis ma näen kogu aeg igal pool tuttavatel ja mitte tuttavatel ja võõrastel inimestel poes ja rongis ja tänaval väikese vanusevahega õdesid-vendi, kes on kogu aja teineteisel kõris. Ja tülitsevad. Ja vinguvad. Ründavad ilma mingi hea põhjuseta oma spetsiaalselt sellel otstarbel siia ilma toodud mängukaaslast halastamatult. Kõikvõimalikel mõeldavatel ja mõeldamatutel armututel viisidel. Siis saavad haiget ja käivad kordamööda oma vanematele teise peale kaebamas. Vanemad, vaesekesed, annavad tüdinult kord ühele õigust ja siis teisele õigust ja noomimad vastavalt seda, kes süüdi jäi. Või ignovad kaebe sisu üldse ja käsutavad mõlemal üldiselt lihtsalt mitte tülitseda / ilusti käituda / tasa olla. 
Ja siis ma ohkan. Sest mina ei usu, et ma saaksin niisuguses keskkonnas elada, kus mulle kaks kõige kallimat inimest kogu aeg teineteisele haiget teha tahavad. Aga samas ma ei teaks, mida selle vastu teha. Ja samas see pidev torkimine on hästi hästi tüütu nõme seltskond, mida taluda ja ma imestan, et need vanemad iga natukese aja tagant vasta kukalt neile lastele ei lajata. Ahjaa... laste löömine oli mingi värk vist?


Teine on see, et heaküll, lapsed tülitsevad, varsti on nad piisavalt suured, et mitte enam koos elada ja pereliikmed on oluliselt toredamad, kui neid iga päev ei näe. Ja siis on lootust, et neil on terveks eluks tingimusteta liitlane ja keegi, kes teab, päriselt teab, kust nad tulnud on. Ja see on hullult äge asi, mida omada. Ma tean. Kui nad lapsepõlve kuidagi enamvähem üle elavad, eksole.
Aga. Kuidas, kuidas mis kuradi moodi saavad noored värsked lapsevanemad mõelda, et peab uue tite kippelt  hakkama panema, sest kaks last on kindlasti retsept kaheks koos mängivaks lapseks ja sellest põhjusest absoluutselt piisab inimese loomiseks. Kõikide nende tülitsevate nääklevate kisklevate õdevendade juures. Kas nad siis ei näe? Kas nad ei mäleta? Kas nad kujutavad endale ette, et nende sigitised on kuidagi erilised? 


P9200070
nüüd siin

Filmisoovitustest soovitan nunnusid prantsuse-belgia-iiri multikaid, kus on hästi ilusad visuaalid ja muusika ja lugu ise ka. Ma olin varem ainult Secret of Kellsi näinud. Täna vaatasime Song of the Sea. Lisaks kõigele ilusale ja heale on seal Lisa Hannigan tegemas ühtlaselt ebamaise haldjanaise häält. Aganoh, ta teeb seda muidu ka.

Raamatutest ma ei oskagi praegu midagi soovitada, sest ma ei tea isegi, mis ma teen. Ma alustasin The Graveyard booki ja see on täpselt ootuspärane. Neuromancerit alustan umbes tuhandendat korda ja ei saa otsa peale. Paper Townsi lugesin läbi ja olin üllatavalt väheliigutatud sellest, kuigi ette ei saa ka heita. 1Q84 lugesin lõpuks läbi ja see oli äge küll. Veits nunnuks kisub üldiselt ära, niiet arvatavasti tuleb üks vabalt fikseeritud Palahniuki raamat ette võtta. Natuke igatsen head vägevat eestikeelset kirjandust, sest mu sõnavara tahab kohe krimpsu väikeseks nutsuks kortsuda, kui seda ei sööda. Söödava eestikeelse kirjandusmeistriteoste soovituste tegemist alga - kolm, neli.

Hakkasin pidama tänupäevikut. Panen igal õhtul lihtsa loeteluna kirja, mis sel päeval oli/läks/tundus hästi.  Kuigi ma olen pigem rõõmsameelne lilleke, kes üldiselt märkab ilu ja head enda ümber, on hullult raske igal õhtul juba tüdinu ja väsinuna loetleda, mida tänuväärset veel (mu) ilmas on. Alguses ma mõtlesingi, et see harrastus paneb mind rohkem veeeeel rohkem ilu ja head märkama. Aga praegu kisub see sinnapoole, et see paneb märkama tähendust ja suurust ja väärtust. Mis on ootamatult intensiivsem mõju ja sügavam endassurkimine, kui ma tegelt sellelt asjalt esialgu tahtsin. Aga ei saa talle seda pahaks panna ka.

----

Räägime lapsi taga.
M: see on täiesti hämmastav, kuidas ta saab olla ühel hetkel nii isetult hoolitsev ja hell ja järgmisel hetkel nii enesekeskne ja isekas
A: noh, ta on sinusse ju

Comments

  1. Minul pole õdesid-vendi, aga niii väga igatsesin venda, kui laps olin ja enamuse ajast üksi olin-tegin-mängisin. Imestasin kangesti, kui mu oma lapsed väiksena kemplesid, sest ma ei teadnud ju seda õeluse-vendluse asja.
    Praeguseks nad enam ei kemple, täitsa enam-vähem sõbrad on. Väga loodan, et nad suurtena kokku hoiavad, sest selline pere-meeskond on hindamatu väärtusega. Kui see toimib. Mõnes peres olen näinud, et toimib.

    ReplyDelete
  2. Esiteks: hea lugu. Täh!

    Teiseks: ma lugesin ka pool aastat endale õhtuti ette viis asja (mul oli parema käe sõrmede arvuga piiratud lugemine), mis möödunud päevas head olid, ja mulle meeldisid ennekõike meelelised kogemused. Hea lõhn, ilus vaatamine, meeldiv maitse, hea silitus, nauditav voodisseheit ... Ainult lugemispõnevus oli veel nende asjade hulgas, mida endamisi tähtsaks pidasin, kui sain. Muud asjad (mingid saavutused, mingid head vestlused, mingid kohtumised või õigel ajal skaibis ühenduse võtjad) olid sellised "midagi paremat täna pole, olgu pevad kõlbama".

    Ja tähendust, suurust ja väärtust ma ÜLDSE ei märka. Vist.
    Vähemalt selle harjutuse järgi.

    ReplyDelete
  3. Anonymous23:55

    Ma ei tea vist ühtegi paari, kelle AINUS argument kahe väikese vanusevahega lapse saamiseks oleks see, et nad siis saaksid koos mängida. Seal on ikka rodu muid meeldivaid aspekte (kuigi jah, sarnaste mängude mängimine läheb vabalt ka minu nimekirja, kuigi see on pikemas plaanis üsna väheoluline ja pole määrav).
    Minu ja Mirjami vanusevahe pole niiiii väike (2a7k) ja oi, kuidas me tülitsemine ja koos mängisime. Küll aga tean praegu, et minu elu oleks temata kindlasti nukram, et mitte öelda kujutlematu

    ReplyDelete
  4. Head uuemat eestikeelset kirjandust: Enrique Vila-Matase kaks raamatut; Marusja Klimova "Siniveri"; George Pereci "Elu, kasutusjuhend"; Italo Calvino "Kui rändaja talvisel ööl"; David Lodge´i "Mõtleb".

    ReplyDelete
    Replies
    1. Pooled on ainult hoidlast saada. Seega igasugune UTlibi nostalgia, mulle meeldib. Eks ma siis pärast räägin, kuidas oli.

      Delete
    2. Minu hoidlas oleksid kõik saadaval...

      Delete
  5. Me väiksena ikka väikevennaga tülitsesime ka, kuigi minu arust mitte nii meeletult palju - aga mul on sellest hoolimata väga hea meel, et ta olemas on ja et ta on enamvähem minuvanune. Nüüd omaette elades oskan ma väga hinnata seda, et mul on kuskil inimene, kes on minu vend ja kes on alati minu vend. See ei ole nagu tavaline suhe, kus võib solvuda ja lahku minna jne - lähisugulased peaks ikka korralikult käru keerama või kesta peale käima, et otsustaks nendega mitte suhelda, ja ka mitte suheldes on ikka see teadmine, et ta ON olemas ja vajadusel aitab, sest mina ise ju aitaks, ka siis, kui ma millegi peale vihane olen.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mhmh. Mulle ka meeldib sugulaste juures (võrreldes muude inimestega) see, kuidas neist ei saa lahti ja see on mõnes mõttes mingit kindlust või rahu andev.

      Delete
  6. Mul on jälle tunne, et täis kasvades muutuvad vanusevahed järjest ebaolulisemaks. Või noh, see pole ainult minu tunne =) Vennaga, kes on 4 a noorem kui mina, oleme suht ühevanused. Õega, kes on 17 a noorem, on teatud vanusevahe ikka veel =)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma kogu aeg ootan, et 7 aastat muutuks piisavalt väikeseks vanusevaheks, et ühevanused olla. Veel pole juhtunud. Samas võib see muidugi väikevennaefekt ka olla. Sest kui ma õpetasin tudengeid, kes on minust 7 aastat nooremad, siis nendega andis justkui rohkem ühevanuselisust tunda.
      3 aastat nooremaga oleme küll minuarust juba ammu ühtekad.

      Delete
  7. 1) Minu lapsed mängivad omavahel täiega ja väikesest peale ja see on väga armas ja hingekosutav.

    2) Ühtlasi on mul väike lootus, et kui üks neist ütleb "paneme vanemad odavasse vanadekodusse", siis teine maksab natuke peale ja saame vähemalt sellisesse keskmise hinnaklassi omasse.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Vahel minu laps mängib teiste lastega koos ja see on ka väga armas ja hingekosutav. Kas just sama palju, aga küllaldaselt.

      Mul endal on plaan võimalikult kaua nõnda iseseisev ja aktiivne ja elutahteline olla, et vanadekodu vajadust ei teki. Või kui tekib (et saaks eakaaslaste seltsis BSB kuulata ja Super Mariot mängida), siis ma lähen vast ise.

      Delete
    2. Noh, siin sinu käest ei küsita. Härrad Parkinson ja Alzheimer ja muud ealised iseärasusest ei sõltu sinu tahtest. Kui sa selle "vajadust ei teki" all just mingit muud ja äkilisemat lahendust silmas ei pidanud.

      Delete
  8. Anonymous11:47

    Narrimise teemadel olen ise ka samu mõtteid siin mõlgutanud viimasel ajal. Ja võib-olla hakatakse tulevikus hoopis sellist last narrima, kelle kohta netist üldse ühtegi beebipilti vms ei leia :D

    Seda jah, et ei usu, et keegi saab kaks järjestikust last ainult sellepärast, et siis nad mängukaaslased. Pigem ikka, et suur pere ja mitu last on ju ägedam ja soojem jne, ja et tahaks selle beebivärgenduse siis ühe hooga ära teha, mitte terve elu sortsutada.
    Minul oli väikevennaga 6a vahet ja kaklesime ka pidevalt. Tegelikult oli mul mingil eluperioodil isegi kahju, et pole ühtegi "minuealist" õde-venda.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kui ma umbes 14 olin, soovisin ma südamest, et mul oleks nii umbes 17-aastane vend ja siis mul oleks tänu temale justkui parem staatus ja inimestel minu suhtes rohkem aukartust. Minu kujutlustes oleks ta olnud selline pikk ja sünge ja võluv kõikehaaravas headuses ja mõõdukas laheduses. Mitte et meie peres niisugusteks asjadeks mingeidki eeldusi oleks, aga unistada oli hea.

      Delete
  9. Huvitav, kas see, et narrimise-ennetuse vaev just sedapidi käib, viitab sellele, et inimesed mõtlevad, et kuskil väljas on mingi normaalsus, ainsad imelikud oleme meie ise, nüüd tuleb kõvasti vaeva näha, et see välja ei paistaks ja normaalsetele inimestele vahele ei jääks.

    Või on see tavaline ohvrisüüdistamine; või kombinatsioon mõlemast.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mulle endale tundub, et see on niisugune üldistatud paanika enda imelikkuse väljapaistmise pärast. Ikka käib ju see teema, et mida naabrid küll mõtlema peavad. Justkui piisava veidruse juures ei oleks kellelgi mitte mingit teist valikut, kui peavad midagi eiteamida mõtlema.

      Tavaline ohvrisüüdistamine on ohvi- ja olukorrakesksem. Keegi ei ütle, et see on su oma süü, et su vanemad on nii lollid, et nad sulle aastaid tagasi nii lolli nime valisid ja paras sulle.

      Delete
    2. vbla siis hoopis selline mudel, et kõik on ebanormaalsed, kõik teavad seda teoreetiliselt ja mäng käib nii, et kes suudab seda avalikkuse ees varjata, on võitja, kes vahele jääb, kaotaja. huvitav, et ei teki küsimust, mis moel on normaalsus miski, millel puudub tegelikult kandja.
      a noh, kui normaalsus tähendab "normatiivsus", siis on muidugi kõik loogiline - see pole see, kuidas oleks tavaline, vaid see, kuidas _peab_ olema, võimalik, et saavutamatu.

      Delete
    3. Ma arvan, et pigem on nii, et enamik on normaalsed. Välja arvatud mõned veidrikud, näiteks too perekond seal või need imelikud, kellega me parem üldse tegemist ei tee. Ja me ise oleme ka tegelt jumala normaalsed. Lihtsalt vahepeal äpardume. Ja sellistel päpardumise kohtadel on oht, et keegi hakkab mõtlema, et me *olemegi* sellised. Sellised ebanormaalsed. Sest mis pääsu neil on, kui ainult nii mõelda. Ja seega vaja varjata neid paari eksimust, et säilitada oma habras normaalsusstaatus.

      Delete
  10. Normaalsus on väga laialivalguv mõiste. Imestan iga natukese aja tagant inimesi, kes räägivad mõnest oma kombest või harjumusest, nagu see oleks midagi eriskummalist. "Ma ju olen selline imelik, kes tahab, et õhtuti toas küünlad põleksid" näiteks.

    Mu meelest on ka (peaaegu) kõik inimesed normaalsed, igaühel on mingi kiiks ja see ongi normaalne, et on. Kiiksuta inimesed on ebanormaalsed - neid on lihtsalt liiga vähe.

    ReplyDelete

Post a Comment