sorrow on the farest place on my shelf

CNV000026
romantiline genklubi

Magasin sisse. Üldse mitte palju, üldse mitte midagi hullu. Aga ma tahtsin selle üles kirjutada. Nii hea oli magada. Ma olen sageli selle käes vaevelnud, et magamine on kohutavalt mõnus, aga ma ei koge seda mõnu, sest ma olen sel ajal mitte piisavalt teadvusel. Selle pärast ongi sissemagamised ja pealemagamised ja lõunauinakud nii nauditavad. Et selle jooksul ei jõua väga palju ära kaduda ja pärast veel mäletad, kui soe pehme pime lihtne kõik oli.
Näiteks väikeste lastega on see imelik asi, et neil paistab olevat surmahirm magama jäämise ees. Neil on kohe olemas eraldi jonn ja etteasted, mida nad teevad, kui neil on liiga liiga uni, aga nad ei kavatsegi magama minna. Sest. Sest minaeitea. Keegi täiskasvanu rääkis mulle, et lapsed kardavad magama jäämist, sest uni on nagu surm. Ja et ta mäletab ise ka seda surmahirmu.
Aga huvitav, miks siis osa inimesi ei karda magamist. Ja kas see on kaasasündinud. Et kas sa lapsena jälestad uinakuid ja siis täiskasvanuna ka vahid vastu oma parimat tahtmistki öösi üleval, mingi õud või teadmatus kuklas vasardamas. Või seda eelistust saab elu jooksul muuta. Nagu mulle alguses oliivid ei maitsenud, aga nüüd maitsevad. Hakkab lihtsalt uni maitsema.

Ma oma mäletamist mööda käisin lasteaias umbes kolm päeva (tegelt muidugi rohkem, aga ma olin hästi tilluke siis). Ja lasteaias ma küll lõunauinakuid jälestasin. Aga mitte selle pärast, et seal magatakse. Vaid selle pärast, et minuarust nii ei magata. See korraldus oli selline piisavalt võõrastust tekitav. Ma mäletan neid nõukaseid võõra lõhnaga kahvatulillelisi jäikasid pidžaamasid ja liiga kohutavalt paljusid nii kaugele, kui silm ulatab, kollaseid vedruvoodeid suuuuuuures hiiiiigelsuuures avaras heledas saalis ja kurja tädi ringi kõndimas ja kontrollimas, kas kõik ikka magavad. Brr.

Teine küsimus sel mõnusa magamise teemal ja niisamagi on muidugi see, kas asjad, mida sa oled kogenud, aga pärast unustanud, on päriselt olemas või päriselt mitte. Isegi siis, kui see kogemus oli tol ajal tõeline ja igas hetkes täiuslik. Nagu üks hea uni. Ja just nende valikute tegemise kontekstis. Et kui ma pakuksin sulle midagi uskumatult nauditavat selle konksuga, et sa pärast ei mäleta sellest mitte midagi, kas sa võtaksid? Ja kas sind lohutaks pärast mälestuse kaotamist see teadmine, et sinuga on midagi head juhtunud.



P9050009
kohe, kui ma kusagil liikuvat vett näen, on mul vaja pika säriga pilte teha. ma ei tea, mis veider vajadus see on. see jõgi isegi ei näinud niisugune siidine tol hetkel välja. aga vaja siidiseks pildistada

Minu telefoni kellal on selline asi nagu eel-äratus. Tasane helge väike vaikne heliklipp, mis hakkab mängima mõned minutid enne päris äratustirinat. Ja tead seda tunnet, kui reaalsus ja uni segunevad ja need helid, mis su voodi ümber toimuvad, on hästi sujuvalt ja loogiliselt unenäo maailma integreeritud. Vot see tunne on see, mille pärast see eel-äratus on hea. Sest see on õrn ja helge ja ma ärkan selle peale hästi aeglaselt ja malbelt niisuguse pehme ja andestavana. Näen lilli ja tuult unes.



Mis mu viimase aja enda korrale ja koju kutsumise mantra on, käib inimeste muutmise kohta. Seda ei tohi teha. Inimesi muuta. Vahel on kiusatus kedagi muuta või natuke veits painutada sobivamaks või mugavamaks või meeldivamaks. Ei tohi. Vahel tuleb selline kangelase tunne peale, et kui ma teen seda ja ütlen nii ja käitun nõnda, siis ma saan kellegi ära päästa. Kellelegi suure hea teha. Ei. Seda ka ei tohi. Võinoh, tohib öelda ja mõelda ja käituda mitmetel viisidel, aga ei tohi endale ette kujutada, et sa oled päästja. Sest sa pole. Ja inimesed pole su tööriistad ja neil on oma tee käia ja sina ei tea, mis kellelegi või millelegi parem on. Inimesed muutuvad, kui nad ise tahavad. Ja ainus tulemus, mis tuleb püüdlusest kedagi teist muuta, on närvide mõttetu kulu. Ja natuke meelehärmi. Ja tõenäoliselt rikutud suhted.
Mida tuleb teha, on olla hea. Selle sõna igasugustes tähendustes. Tuleb olla hea inimene, hea südame ja heade soovidega. Ja tuleb olla enda parim versioon. Et tubli ja osav. Mis on raskemad kui hea inimene olemine. Ja hea inimene olemine on omakorda raskem kui see totakas impulss inimesi muuta.

Samas enda muutmine. Enda muutmine on ühtlaselt teine asi. Enda muutmine on arvatavasti mu põhihobi kõikidest veidratest enesekohastest harrastustest, mis mul on. Näiteks just täna muutsin ennast selleks naiseks, kellel on oma juuksehari. Ilus bambusest ja ioniseeritud (mitte ironiseeritud, ikka see ilma r-ta sõna, midaiganes see tähendab) ja liiga kallis. Ma pean seda armastama, sest kes on nii loll, et ostab liiga kalli juukseharja ja siis seda ei armasta. Igatahes mitte mina. Mina ei ole nii loll. Ma ostan kalli juukseharja ja see on mu lemmik. Maailma parim juuksehari terves maailmas on see. 

Üks hästi vähe seotud enda seisundite ja asjade kontrolli all hoidmise teema on seotud olukordadega, kus mul ei ole kontrolli. Näiteks mul tihti juhtub, et ma olen autos, näen, et liiklusolukord on õudne, aga mina ei ole roolis. Ja ma hakkan seal kõrvalistmel sellest olukorrast ja asjadest end nii üles kütma ja ärevusrattasse ajama, et see on õudne. Et mis kiirust valida ja kas sellest tasub ikka mööda sõita ja tuled paistavad silma ja kojamehed ei tööta ja kas see oli politsei ja miks nad nii lähedale trügivad ja .... Niiet selle ennetamiseks. Juba enne, kui ma olen teadvustanud, et siin on närvi minemise koht, ma hingan. Ja lasen olla. Sest see ei ole minu kontrolli all. Ja ma olen selles juba ultra osav. 
Kuigi mul just tuli ükspäev mingi teine olukord, kus ma kellegi teise sooritust vaadates pidin end katki närvitsema, sest ta ei teinud piisavalt ja kõik hakkas untsu minema ja ahastus ja õud. Ja ma ei suutnud end rahuliku kõrvalvaataja rolli lükata. Ise veel imestasin, et mul ju liikluses tuleb see ilusti välja, mis nüüd siis lahti. 
Hmm. Praegu on lahti ainult see, et mulle ei meenu, mis olukord see oli. Eks teinekord.

P9200014
metsahaldjad



Avastasin enda juures jälle ühe soopõhise vahettegemise ja sallimisvallas diskrimineerimise. Vaata, inimesed vahel lähevad paksuks. Millalgi, kui enam pikkusesse ei kasva. Ma ei tea, kas see on ealine eripära või lihtsalt elustiilist tulenev loomulik tagajärg või kõigi asjade kombo. Et hakkad kosuma. Kõik ei kosu ka. Osa kosub kiiremini, osa aeglasemalt. Tühiasi. Need on ainult kehad. Mis ma avastasin, on minu kalduvus suhtuda veidi suurema põlguse ja hukkamõistuga, kui selle paksuks mineva inimese näol on tegemist mehega. Võimalik, et see tuleb sellest, et ma näen palju kõhnasid kahvatuid nullsportlikke nohikuid ja nende oleku ja rühi juurde kohe üldse see punu ei sobi. Et äkki turskemaks kosuvad mugava elu peal eks-sportlased või rühikad äriinimesed näevad natukese rohkema lihaga luudel oluliselt kobedamad välja. Või see tuleb sellest, et ma satun hindavalt vaatama/märkama meeste kehi ja naiste omi ei vaata nii. Sest mul on mitu mitu korda juhtunud, et mõni naine lausub jutu sees sõnad 'ma olen ülekaaluline' ja ma pean kaks sammu tagasi võtma ja imestavalt teda silmitsema. Oled ka vä? Ma pole kunagi nii mõelnud... hmm. Muidugi võib olla see, et naised jäävad kogu aeg ilusaks, et ei lase end peaaegu kunagi päris tervenisti käest ära. Ostavad uue kleidi selga või hakkavad kandma oma juukseid mingil uuel moel ja igati numsik, kilo siin või seal. Aga elus esimest korda paksuks läinud mehed käivad muudkui ringi, pluusinööbid kohe kohe eest ära tulemas või väljaveninud särk ümber punu pingul ja ök.
Või äkki ma suhtungi naiste eluvalikutesse leebemalt ja järeleandlikumalt, sest mul on meestele kõrgemad ootused. Hmm.


Niisiis. Mis meil siis veel käsil on.
Ma olen muru niitmise osas alla andnud. Sest sügis on. Muru haljendab ja võtab sügavaid siidjaid rohelisi toone ja seal sees on Elu. Olgu pealegi.
Tegin kukeseentest ja kanast kookospiimaga kollase karrise kastme. Ühtlaselt nämm. Aga unustasin, et lapsele ei maitse need kerged lõhnavad riisid. Sõi kastme pealt ära ja siis sudis taldriku põhjas seda riisi ringi ja mainis ettevaatliku väikese häälega, et ta tahaks oma tuppa joonistama minna.
Trenniga seotud seljavalud on läinud ja kui ma end vastu seina toetan, siis ma peaaegu saan natuke aru, mis moodi see rinna tõstmine käima peaks.
Avastasin, et Facebookis saab olla neutraalsest või täpsustamata soost. See eestikeelse puhul ei anna vist midagi juurde, aga ingliskeelses hakkab ta sinust kolmandas isikus rääkides (see ja see muutis oma seda, uuendas oma neid, tegi toda) kasutama asesõna they. Mitte et ma seda hetkel vajaksin, aga ikkagi tore.

Peaksin endale saapad ostma. Aga tegelikult uue telefoni ka. Kuigi saapad on tähtsam. Aga telefon oleks tore. Kuigi saapad on enamvähem juba välja vaadatud ja mul pole aimugi, mis telefoni ma tahan. Ja see veider mõte, et mul on vaja rohkem kui ühte paari nahksaapaid, on üldiselt pigem taltsalt end vaos hoidnud. Aga samas mul on üks uus kleit-särk, mis sobiks hästi ühtede nunnude kauboisaabastega, kui ma need enda suuruses kusagilt leiaksin. Ahh, ni raske.


Ja lõppu laul. Tal on teisi ka, mis on head ka, aga see on mu lemmik, sest see on kuidagi ebamaine. 

Comments

  1. Anonymous14:09

    Mitte et ma mingi imelik nokkija oleks, aga 'farthest' või 'furthest' on vist ikka. Ma saan aru et sul on kuskilt lyricsist see võetud aga tead ju ikka onju.

    ReplyDelete
    Replies
    1. isver kui õudne. ma üldse ei vaadanud, sest pealkirjamine on täpselt viimane asi, mis ma teen ja tavaliselt on selleni jõudmisel juba liiga öö või kiire või mõlemad.

      teiselt poolt jällegi - ingliskeelsete sõnade kirjapilt on mulle alati liiga ulme olnud ja ma päris paljude sõnade kirjapilti ise tegelt ei tea, vaatan sõnaraamatust üle. niiet see pole mitte kõige hullem möödapanek, mis ma teinud olen. arvestades, et see on kõigest hajameelne kopipeist.

      Delete
  2. See kaaluteema on imelik. Ma näen enda ümber palju heas vormis maikades või üldse särkideta mehi (sest no spordiklubis neid ikka näeb) ja kuigi kõik on heas vormis, on need vormid vastavalt spordialale väga erinevad - ja alguses oli mul üsna raske sellega ära harjuda, sest meessoost ronija hea vorm ei tundunud see ÕIGE hea vorm, sest üles kasvasin ma võitlussportlaste ja korvpallurite seltskonnas ja see oli kuidagi hea vormi näitena nii tugevalt kukla taha kinni jäänud.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Selle erineva hea vormi peale meenus kohe see pildiseeria. Nad on kah kõik heas vormis.

      Delete
  3. Oi. Ma kogu aeg tahan Sulle öelda, et ära topi neid laule sinna lõppu. Pane algusesse. Ma iga kord avastan siis kui kogu jutu olen ära lugenud, et näe, autor pakkus ju taustamuusikat ka ja jälle jäin ma ilma. Näh. Pane ikka algusesse ...

    ReplyDelete

Post a Comment