neist laulugi kokku sean

Mul on üks raamat, mis õpetab, kuidas ennast terveks (ja haigeks) mõelda ja selles raamatus rõhutatakse kogu aeg, et universum (Universum?) on lisaks tuhandele muule vägevale asjale lõpmata vaimukas. Ma ei tea, võib-olla see on hästi vana ütlus või mõtteviis, mitte otseselt selle raamatu üllitis. Ja üldsegi käib see selle kohta, kuidas see samunegi universum on justnimelt teravmeelselt vaimukas ja annab sulle täpselt seda, mida sa küsid, isegi kui sa seda rumala peaga irooniliselt otse vastupidist soovides küsid. Hmm, äkki universum on hoopis autist ja ei saa keerukamatest naljadest aru. Niiet hoopis mittevaimukas.. igatahes. Iga Tahes. Milleni ma jõuda tahtsin. Et. Oota...
Ahjaa. Et ma taban asjade teatud viisil järgnevuse ja loos korduvate mustrite ja elementide taga teatavat elegantset käekirja. Mis justkui jätaks mulje, nagu see asi, mis neid elusid ja lugusid juhib, on veits huumorimeelega. Mitte et ma otseselt väga tingimata usuksin, et seal on keegi, kes juhib. Ja ma üleni hooman, et see on mu oma tõlgendus ja romantiline hing, mis võimaldab mul suvaliste sündmuste jada silmitsedes endaette muheleda.


PA030158
samblaflamingod tuututavad

Kui ma väike olin, juhtus rohkemal kui ühel korral järgnev asi. Keegi helistas (või ajaleht või telekas ütles midagi) ja ema hakkas nutma. Kui ma uurisin, milles asi, selgus, et tema kallis sõber on surnud. Loomulikult selgus alati pärast seda, et mul polnud õrna aimugi, kes see inimene oli. Ja mulle tundus imelik, et ema võiks tema pärast nutta. See inimene ei käinud meil kunagi külas. Me ei käinud tal kunagi külas. Ma ei kuulnud temast mitte kunagi mitte midagi, ühtegi lugu, ühtegi mälestust, ühtegi kirja või kingitust ja nüüd on äkitsi pisarad. Et kuidas see loogiline peaks olema.
Nutsin ükspäev piisavalt kaua täiesti lohutamatult ligikaudu sama kauge inimese pärast. Siis võtsin end kokku. Siis kirjutasin paar rida vajalikele inimestele ja hakkasin uuesti nutma. Siis võtsin end kokku. Siis natukese aja pärast mõtlesin, et ma olen nüüd ultra vapper ja saan mõnele oma inimesele paari sõnaga selgitada, mis just juhtus ja hakkasin uuesti nutma. Ja nii edasi.
Siis nüüd hiljem ükspäev meenus, milline südametu empaatiapuudulik enesekeskne laps ma olin ja kuidas ma tahaks vasta kõrvu anda sellele plikale, kes praegu hakkaks ratsionaliseerima: mul pole küll õrna aimugi, kes see inimene oli, ta ei käinud kunagi meil külas, meie ei käinud kunagi tal külas, bla bla. Ja et see on natuke naljakas. Et need asjad niimoodi ringiratast käivad.

Teine teema ongi see, et kui palju me teame oma emade eludest. Või kui palju teavad lapsed meie eludest.
Näiteks ma olen kohanud mitut inimest, kes ütlevad, et nende ema ei tee midagi. Et tal pole hobisid ega eriti sõprugi, paremal juhul on töö ja üldsegi olevat tal pigem mõttetu sisutühi elu, mis on olemas olnud ainult laste jaoks ja see on veits hale või kaastunnet vääriv. Mitte et ma ütleksin, et kõikidel inimestel on oma ema eraelule selline vaade, aga igatahes mitmetel. Mitte et ma ütleksin, et tegelt on nendel kõigil emadel fantastiliseed maailmavallutusplaanid ja silmipimestavalt eepilised seiklused, millest lapsed, rumalukesed, mõhkugi ei tea. Vabalt võib olla, et osa emasid ongi alati elanud pigem sellist põnevushõredat elu. Aga ma mõtlen ikkagi, et äkki äkki sa lihtsalt ei tea, mis elu ta elab. Ja ta ei kavatse sulle rääkida ka.
Näiteks ma kujutan ette, et lapse käest ikka küsid, kuidas tal koolis läks. Ja kes tollel sünnipäeval oli. Ja mida ta nähtud filmist arvas. Ja missugused õpetajad tal on. Aga üldsegi ei hakka lapsele rääkima, milline su tööpäev oli või kes kõik su sellel või tollel peol kohal olid või mis teatritükki sa viimati vaatamas käisid ja miuksed su bossid-alluvad on. Alguses ei räägi, sest need on suurte inimeste asjad ja üldsegi - väikesed lapsed ei oska kuigi hästi hinnata ühe vägeva reivi elamusi või kaasa rääkida tüüpiliste kontorikismade põnevusest. Ja pärast tundub imelik ka talle hakata oma isiklikke asju rääkima. Niiet ta ei teagi. Ja pärast ongi.

PA020109
öötuuline autoportree sõjatammega

Ühes teises asjas, mis pole tegelt päriselt raamat, on seminar-loengute salvestus, aga ma kuulan seda audioraamatuna, oli üks tore näide. Tulevad inimesed inspireeriva sotsiaaltöötaja-teadlase juurde ja räägivad umbes sellist juttu, kuidas nemad tahaksid ka niiväga sotsiaaltööga tegeleda, aga kraadi omandamine võtab ju kolm aastat ja nad on juba 40 ja siis nad oleks selleks ajaks juba 43 ja ahh ja ohh. Ja siis see sotsiaaltöötaja-teadlane teeb suuri silmi ja igasuguseid ameerikalikke nägusid ja ütleb neile: sa saad 43 niikuinii, aegavõtvate asjade mitte ette võtmine ei hoia seda ära.

Ma mõtlesin ükspäev, kuidas võiks tegelt natuke paremini osata seda nõustamise asja. Ega see kuusvõikaheksa ainepunkti, mille jagu ma nõustamise aineid võtnud olen, päris kasutud ei ole. Midagi ikka mäletan. Aga enamasti on küllaldaselt juhm olla, kuulamisoskused imevad ja reaktsioonid on ebaprofessionaalsed ja avatud meel ja empaatia ja Tingimusteta Sisemine Soojus vajavad pidevat silma peal hoidmist, et nad kogemata plehku ei paneks. Ja selleks, et olla parem inimene ja sõber ja lapsevanem ja õpetaja, võiks olla natuke kasvõi natukenegi parem lähend sellele kujuteldavale suurepärasele nõustajale, kelletaolist ma pole veel päriselt kohanud, aga nad peaksid ju kusagil olemas olema. Ja siis ma kohe mõtlesin, et mõne mõttetu kiirkoolitusega küll neid oskusi ei saa, neid tuleks eraldi ametlikult kusagil päriselt õppida. Aga esiteks see võtaks aega. Ja teiseks sisaldaks see kindlasti mingit osa praktikat. Praktikat päris patsientide/klientide peal. Aga mind küll ei tohiks päris patsientide/klientide juurde lasta, sest ma kindlasti lõhuks nad ära. Ja sealt järgmise sammuna - oota, aga miks ma arvasin, et ma sõbra/õpetaja/vanemana inimesi ei lõhu?
Ja sealt omakorda oleme jälle selles kohas, kus keegi peab mulle ütlema, et ma mõtlen üle. Peab ütlema, sest muidu ma ei saa end piisavalt kokku võtta, et oma tunniplaanijärgset õppetööd teha.

PA020051
nii läheb

Mäluga on üks imelik värk. Tundub, nagu see võiks toimida nagu kummut või sahtel. Et laod sinna asju. Ja pärast võtad sealt asju. Väga palju asju ei mahu ja kui unustad, kuhu panid (millega seoses, mille ette või järele), siis pärast on keeruline uuesti üles leida (meelde tuletada). Ja osa kummutisse pandud asju on nii taga kaugel sahtli põhjas, et neid ei leiagi üles, kuigi nad on seal tegelikult olemas.
Aga teiselt poolt. Ma olen ligikaudu suutmatu meelde jätma inimeste nimesid. Lihtsalt paljaid nimesid. Ma ei oska neid kuhugi paigutada ja ükski nõks nende meeldejätmiseks ei paista töötavat. Ükski nõks peale selle nõksu, kus ma ei ürita inimese nime meelde jätta, ma üritan tema kohta veel vähemalt viit asja meelde jätta. Milline naeratus tal on, mis talle meeldib, kuidas ta asjadesse suhtub, kas tal on õdesidvendi, mis riideid ta kannab, milline hääl tal on, kas ta laulabjatantsib. Misiganes lisainfo, millele ma käpa peale saan panna. Ja nimi on meeles nigu niuhhti. Ja siin läheb sahtlimetafoor ühtlaselt metsa. Sest loogilisem tundub püüda minimaalne hädavajalik meelde jätta. Nimi. Nägu. See nimi selle näoga. Kõik. Aga lihtsamini ja väiksema vaevaga ja pikemaks ajaks jääb meelde terve suur loetelu asju ühe seotud kimbuna.
Mh. A kuidas sina siis uute inimeste FBs stalkimist enda jaoks välja vabandad?

Lapsekasvatusving.
Esiteks. Pikk ja peenike poeg ei ole lihtne asi, mida riietada. Enamik saledate laste riided on tüdrukute riided. Ma olen niigi jumalast tubli olnud ja saan igasugust uhkust võtta, et mu laps kannab hea meelega ka värvilisi riideid. Aga üleni roosat ja sädelevat ta ikka selga ei pane. Ja ma tegelt väga hästi ei kujuta ette, et sama suur tüdrukki seda teeks. Teiseks. Jalanumber 38. Laste jalanõud nii suured ei ole. Meeste jalanõud nii väikesed ei ole. Tead, mis asjad on suuruses 38? Naiste jalanõud. Tead, millised on naiste jalanõud? Noh. Spordijalanõud on roosad. Talvejalanõud on naistel kontsaga. Võimalusel ka selle juurde sädelevad, pandla ja lipsukeste ja nunnude kortsutatud nutsudega siin-seal. Kuna mul on range põhimõte, et kasvavale lapsele pole mõtet uusi kalleid asju osta, siis käin kaltsukates. Kuna ta kasvab praegu nagu umbes beebi kiirusel (ja sööb ja magab vastavates kogustes), siis käin tihti ja ostan peaaegu kõik ära, mis vähegi minna võiks. Talvesaapad on ikka puudu. Õnneks täna keegi soovitas mõelda, mis tunne oleks, kui neid oleks kolm. Kasvavaid poegi siis. Mõtlesin. Judistasin õlgu. Ostsin nelja euroga kaks paari helehalle tüdrukute sooneutraalseid dressipükse.

Lisaks täiesti tasuta kaltsukahäkk. Kui sul on vaja hooajavälist asja - talvel lahtiseid kingi või suvel sooja kasukat - siis ära mine tavalisse kaltsukasse. Kaltsukainimesed näevad igasugust vaeva, et olla hooajaga kohakuti. Kui just parasjagu aprill ei ole, siis väikeseid suvekleidikesi lissalt ei saa ja kõik. Hooajaväliste asjade saamiseks tuleb minna komisjonipoodi. Nendes on inimestel täiesti kama, mis õues sünnib. Müüakse seda, mida tuuakse. Tuuakse seda, mida endal enam vaja pole. Sandaalid keset oktoobrit ja villased kampsunkleidid südasuvel, hõissa.

P9270014
teravad varjud teevad perspektiiviga trikka


Hingehoiu teemasse veel. Ma mõtlesin selle üle järele ja otsustasin suhteliselt kindlalt ära, et minu eelistatud meetod teiste inimeste lohutamiseks (ja võib-olla ise lohutatud saamiseks) on pigem see teemat ennast vältiv niisama toeksolek. Ma ükskord kirjutasin ka. Võinoh, kui sa ei viitsi pika jutu seest välja kaevata, siis põmst see:
Kohalolu. Teemaga murega aktuaalse ahastuspõhjusega ei ole vaja üldse tegeleda. Sellest ei pea rääkima. Lohutaja isegi ei pea teadma, milles asi on. Ta peab lihtsalt kohal olema. Kohvi koos jooma või lõunat sööma või jalutuskäigule või šoppama kaasa tulema, jutud tühjast ja tähjast ja naer ja igapäevasus. Sest niimoodi on hea kerge turvaline olla ja elu kohutavus lahtub tasapisi lattesõõmudesse.
See on kõige toredam mugavam käepärasem lohutamise viis. Lihtsalt olla päriselt olemas ja kohal, aga mitte surkida haavades või õli tulle valada või endid üles kruvida. Ja teatud sorti liiga südamlikud lohutused teevad mind küll näiteks veel lohutamatuks. Samal ajal on see tore meetod, mida teiste asjadega põimida. Et kui oled oma vastava lohutatava ära kallistanud ja ta on paar sõna juba poetanud, siis võtate kohvi ja naerate möödajalutavate naljakate tõukoerte üle. Ja siis võib-olla natukese aja pärast on juba nii palju jaksu, et saab veel paar sõna asjast või nõu või muret kurta. See väsitab ära, kiiresti tagasi tühja ja tähja juurde, kus on turvaline ja igapäevane ohutu mõnus. Niimoodi natukesekaupa. Tervet rehkendust ei jõua, teed pool.

Ükskord me ühes suhtlemise aines tegime paaristööd terve grupi ees ja mu täiesti juhuslikult mulle määratud partner hakkas ootamatult nutma. Mitte kurva olukorra või torkimise peale, lihtsalt oli liigutav teema ja osutus ootamatult rohkem liigutavaks ja kukkus kogemata tönnima. Ise ka imestas. Ma kiiresti pakkusin talle välja, et võtame teise teema ja sain kohe õppejõu käest range keelu. Ei vaheta teemat! Püsid hetkes ja kuulad! okei

Comments

  1. Mulle meeldisid pildid! Üldiselt ma noogutan mõttes nende peale: "Kenad, jah," ning unustan. Mittevisuaalse esteetikatunnetusega inimese asi.

    Aga seekord jäid ajju.

    ReplyDelete
  2. Emade ja nende elude koha pealt noogutasin kaasa. Aga üks poisslaps õnnelikult number neljakümnekolmeseks kasvatatud (jala mõttes) ja teine veel kasvamas, tean soovitada: spordipoed. Kallivõitu küll, aga sealt leiab poisslapsele ka neid jalanõusid, mis on 36 ja 40 vahel.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Spordipood kõlab hästi küll, neil on natuke põhjalikumad valikud ka võrreldes tavalise saapapoe või supermarketiga. Aga. Ma olen raha ja loodust säästva režiimi peal ja ei osta uut kallist jalanõud lapsele, kes nii kiiresti kasvab.

      Delete
    2. Oletame, et ostad nadid saapad, laps tõbine, sina haiguslehel, ütleme kolm tööpäeva. Kas võidad rahas või kaotad?

      Mitme lapsega on selliste otsuste tegemine muidugi lihtne. Meie plika kannab unisex saapaid, sest siis saab need kahele vennale edasi pärandada. Ja mõnikord jääb tuttavatele pärandamiseks ka veel ressurssi.

      Delete
    3. Aha! Selles point ongi. Ma ostan kaltsukast head saapad. Ei osta nadisid. Ostan korralikud. Firmasaapad. Sellised, mis peavad vastu kolm-neli last, aga on pärast esimest juba ära antud. Eelmine aasta olid Ecco saapad näiteks. Uutena ei oleks elusees raatsinud, aga 10 euro eest natuke kasutatuna jumalast hea diil.

      Delete
  3. palun kirjuta kontorikismadest. ma pika elu ära elanud ja ikka ei tea, mis nood on.

    komisjonipoed... hmm. kas nad suvel sulekindaid müüvad? see on mu kõige sagedasem hooaja-väline rõivavajadus.

    ReplyDelete
  4. Emasid on igasuguseid. Mul on täpselt vastupidi - mina tean oma ema elust kõike, sest ta räägib mulle kõike, tahan ma või ei taha. Tema ei tea minu elust suurt midagi, sest ta ei viitsi kuulata, isegi kui ma tahan rääkida. Ma olen pikapeale loobunud - kui ei huvita, siis ei pea rääkima, räägin sellele, keda huvitab. Ainus häda on see, et ta kipub vahel vinguma: "Miks sa mulle oma elust midagi ei räägi?", aga kui ma räägin, siis ta jälle segab vahele "mina-mina, minul on hoopis nii ja naa".

    ReplyDelete

Post a Comment