Wednesday, October 21, 2015

sa oled lind, kel veidi turris kuklas suled,

Ma pole mitu päeva kirjutanud mitte selle pärast, et mul midagi öelda ei oleks või midagi ei juhtuks. Mul lihtsalt pole olnud mahti. Olen olnud täiesti ühtlaselt mahtideta. Mahtidetu. Ma isegi ei tea, mida tehes. Elu elades.


Ahjaa. Lugemismuss ka.

PA100011
väiksed muksud

Huvitav, kuidas see juhtus, et joonisfilmid ja animeeritud filmid said laste asjaks? Miks peaks just lapsed nende kummaliste nii palju loomingulist vabadust ja reaalsuskaugust võimaldavate teoste peamine sihtgrupp olema. Millega nemad selle välja on teeninud?
Huvitav, kes see oli, kes sikutas esimese sibula maa seest välja, nuusutas seda ja siis (läbi pisarate) oma rahvale teatas: "See siin. See on söök!"
Mis veider perverssus pidi toimuma nende inimeste peas, kes esimest korda otsustasid, et kaunil hoolitsetud naisterahval ei ole jalgadel (ja mitmes teiseski kohas) mitte ühtegi karva.

Ja siis see lugu, kuidas meil on tore ajalooline poplaul mini seelik mini-mini seelik (see kummitab sul nüüd, võta heaks) ja seal on riim 'justkui koolieelik' ja keegi ei tee siin teist nägugi, et ahvatlevat südant põksuma panevat seksikalt riides täiskasvanud naist võrreldakse lapsega. Põngerjaga. Väikese tatiga.


Aga tead, mis on natuke naljakas. Kui naine läheb pärast sünnitust oma titaga vastavasse asutusse lapse sünnitunnistust vormistama ja ütleb, et see on tema laps ja sinna teise vanema rea peale pole vaja midagi kirjutada, siis nii ongi. Ongi üks lapsevanem ja korras. Küsimusi ei küsita ja nägusid (eriti) ei tehta. Aga kui mees läheb titaga ja ütleb, et see on tema laps ja sinna ema rea peale pole vaja midagi kirjutada?


PA200162
selles mõttes sohk, et ma lubasin fotokal värvid veits eredamaks keerata
selles mõttes mitte sohk, et see puu oma suure embava võraga ongi maagiline



Mul on mitu korda ette tulnud, et ma näen tänaval või toidupoes inimesi jälgides mõnd väga väikese lapsega perekonda, kus mees on igati tavalise väljanägemise ja olekuga, aga naine on täiesti räbal. Magamata näoga ja väljakasvanud soenguga, suvalised luitunud väljaveninud kaltsud seljas, lääpatallatud kingad ja üldine kurnatus ja läbiolek igas tema liigutuses ja pilgus. Ja ma tahaksin minna selle mehe juurde ja teda raputada (ma olen täiega füüsilises vormis, et täiskasvanud mehi raputada) ja tema peale veits karjuda. Mida sa teed, mees? Vaaaaata, ometi, mida sa teed oma elu armastusele, oma väljavalitule, oma lapse emale. Kas sul südant ei ole? Kas sul ei ole silmi peas? Sest kui kaks inimest kahekesi saavad omavahel ühise lapse, siis ei ole okei, et üks neist peab selle kätte poolest saati ära surema. Õiglane oleks, kui vähemalt kaks inimest umbes veerandi jagu surevad.
Kuigi samas võib vabalt olla, et see naine on ise kadepunn ja ei lase mehel end aidata ja ainult otsib vabandusi (laps on peaaegu täiuslik vabandus), et ennast ära piinata. Võib vabalt olla, et ta oli juba enne räbal ja üldsegi see on fashionstatement ja mina pole oma moepolitseiniku pabereid siiamaani korda ajanud. Või et see mees on tegelt selle naise vend või juhuslikult poes kohatud klassikaaslane ja naise enda kaasa on kodus veel kahe lapsega üleni isa olemas. Võib ju. Ma tegelt ei tea. Aga see raputamissoov sellest ei kao. 
Nagu üks ammune tsitaat käib: "Advice is a form of nostalgia."



Ma mõtlesin sellest, et peaks hakkama täpsemat vahet tegema nendel erinevat liiki ärevusvältimistel (prokrastineerimine ütlevad nad väljamaa keelest laenatuna). Sest mulle tundub, et seda sõna on hakatud liiga vabalt ringi lehvitama.
Ma arvan, et kui sa oma tähtsate ja kiirete asjade asemel pigem rahulikult Facebooki silitad ja 9gagist lollusi loed ja mõttetuid sarju vaatad ja sõpradega lobised, siis ei ole sinu seisund seoses tähtsate ülesannete vältimisega kuigi hull. Ei ole sul märkimisväärselt suurt sooritusärevust või kriisi ja arvatavasti teed sa kogu oma ülesande veits enne tähtaega (ilusti) ära. Ja süüdistused teemal laiskus või asjade mõttetult edasi lükkamise loll harjumus, on suuremalt jaolt omal kohal.
Aga. Kui sa oled välja lülitanud kõik oma segajad ja saatnud sõbrad pers koju ja võtnud oma viimased jõuraasud selle ülesande tegemiseks kokku. Ja siis veedad kuus intensiivset tundi, organiseerides oma vanu pilte mingit uut moodi kaustadesse või puhastades haiglase hoolikusega oma klaviatuuri klahvide vahesid, sest rumal rahutus ei lase olla, aga isegi sellele päris tähtsale asjale mõtlemine ajab iiveldama. Siis me räägime prokrastineerimisest. Siis on teema. Siis on inimmõistuse hingemattev kummalisus ja kogu mõistev empaatia aktuaalne. Vaene väikene. Sul on praegu raske. Ma tunnen su valu.


PA180159
aga murca, miks see pilt udune on? sest udu.

Üks minu põhilisi mõtisklusteemasid on: kuidas olla lahe. Lahe olemine on nii raske. Mu selle nädala põhjapanev avastus on, et need, kes ise teadlikult püüavad lahedad olla, tavaliselt seda ei ole. Erilise vaatluse all on püüd end huvitavana näidata. Et mitte targa või seksika või rohkete kontaktide ja rahaga näiteks. Vaid huvitav. Põneva elu ja kogemustega. Ja minu vaatluste ja mõtteeksperimentide tulemused on avastanud järgmist.
Ütleme, et sul on huvitavaid omadusi. Lihtsalt praeguse arutelu mõttes ütleme nii. Need omadused võivad olla su enda valitud (hobid, sõbrad, teadmised) või juhuslikult sinu (perekond, kaasasündinud veidrused). Kui sa ei ole iseenesest eriti lahe ja ei tea väga hästi, kuidas lahe olemine käib, siis sa arvatavasti lähened selle loogikaga: "Hmm, tahaks neile inimestele meeldida, tahaks, et nad peaksid mind põnevaks inimeseks. Et neil ei saaks minust kuidagi küllalt. Seega. Peaks neile inimestele esimeste asjade hulgas piisavalt vara (enda kohta) midagi põnevat rääkima. Küll nad siis imestavad. Küll tahavad minu sõpsid olla." Seejärel lähed sa inimeste hulka ja teatad neile halvasti teeseldud ükskõiksusega, et sa näiteks kogud naiste salle või et pooljuhuslikult on sinu käes praegu ühe haruldase kaardimängu kohalike meistrivõistluste rändkarikas või et sinu vasaku jala väike varvas on kasvanud eelmisega kokku. Ja tead mis inimesed teevad? Nad naeravad su välja. Üldse ei pea sind lahedaks. Kuigi sa püüdsid.
Samas. Kui sa oled lahe, siis sa ei räägi enda lahedusest. Ma ei tea, kuidas sa paned inimesi uskuma, et sa oled huvitav. Sest ma saan populaarne olemist ainult kõrvalt jälgida. Üldiselt nad kuidagi teevad seda nii, et nad ei ütle neid asju, kuni neid pole küsitud. Räägivad muudest asjadest või võib-olla kuulavad või on sotsiaalses situatsioonis päriselt kohal ja tähelepanelikud. Või minaeitea. Kuidagi on endast rääkimata mingil moel. Ja siis saab mõne laheda inimese kohta suvalistel ootamatutel hetkedel ja isegi veel aastaid hiljem midagi põnevat täiesti juhuslikult välja tulla ja appppppi kui khuul maivõi.
- Kust sa selle armi said?
- Ah see. See on tollest korrast, kui üks purjus vene papp mind pussitas, kas ma ei rääkinud sulle?
- Mis see on?
- Ah see. See on mu hõbemedal, ma arvasin, et sa teadsid.


Vaata, ma ükskord ammu rääkisin, kuidas aeroobikatreeneril oli silmapaistvalt kaunis pepp. Asjad on sellest ajast edasi liikunud. Üks päev olime kõhutantsu trennis ja oli vaja ühte liigutust õppida, mis käib jalgadega. Ja siis tantsuõpetaja lihtsalt täiesti ükskõikselt ja möödaminnes keris üles ühe oma püksisääre ja selle alt paljastus üleni ühtlaselt perfektne naisemõõdus Barbie-nuku jalg. Sile ja sirge ja kahvatu ja just sellise kujuga nagu ühel ebarealistlike ootuste moenukul võiks olla. Ja see naine ei ole barbi, ta on päris naine, lihtsalt barbijalgadel.
Teine on õlgadega. Mul on näiteks rahuldavalt ilusad õlad. Ma olen ülakehast üldse hästi kõhn ja mõõdukas treening toob lihased ilusti esile ja rangluud paistavad ja puha. Igati moodsa aja ilu mõttes geeniloterii võit. Kuni see tantsuõpetaja oma dressika maha võtab ja ma pean tema õlgu nähes seal kohapeal kadedusest roheliseks minema. Sest need õlad on ilmselgelt ükssarvede märgadest unenägudest voolitud issanda õnnistus sellele patusele maale.
Ja kuigi ma üleni usun, et moeajakirjade modellid on õigesti valgustatud ja õlitatud ja fotošopitud mittetõelised, pole siiski tarvis tulla mulle väitma, et mitte keegi ei näe päris elus selline välja. Näeb küll. On inimesi, kes näevad välja nagu hoolikalt fabritseeritud fotod päriselt mitte olemas olevatest inimestest. Mida selle teadmisega peale hakata, on iseasi.

PA180064
mina arvasin, et need on ämblikuvõrgud, aga mulle tehti kiiresti selgeks, et need on härmalõngad ja neile puudub ammendav teaduslik seletus
(arvatavasti ufod)



Vahel, kui ma kukun inimestele nõu andma (mida nad minult pole küsinud), avastan ma iseendalegi üllatuseks igasuguseid suurepäraseid nõuandeid. Nõuandeid, mida ma poleks avastanud, kui ma poleks targutama hakanud. See tuleb üldiselt sellest, et ma ei oska mõelda enne ütlemist. Ma heal juhul mõtlen ütlemise ajal. Järgnev ongi üks seda sorti nõuanne, mille ma ise enda seest avastasin mingil järjekordsel küsimata targutusseansil.
Kui sa teed midagi vastu enda tahtmist, siis sa sellega kahjustad ennast. Teed endale liiga. Ja võib juhtuda, et sa ei suuda pärast endale andeks anda enda niisugust väärkohtlemist. Lisaks teed sa seda asja vastu tahtmist tehes seda asja halvasti ja sul on piinlik seda esitada ja halb tagasiside, mis sellele tuleb, on seda valusam ja kibedam, et sa tead, et see on tõsi. Tegemaks (kohustuslikke, raha sisse toovaid, kellelegi ammu lubatud) asju, mida sa ei taha teha, ilma end kahjustamata, tuleb hakata neid tahtma. Selleks, et hakata tahtma teha asju, mida sa ei taha teha, tuleb leida viis, kuidas neid teist moodi teha. Omal moel. Mingi kiiksuga. Teise nurga alt lähenedes. Kasvõi natuke valesti. Läheneda loominguliselt ja võimalusel veits hullumeelselt. Aga nii, et enda sees tekiks isegi õhkõrn tahtmine ja soov neid asju teha. Et ei peaks ennast ise puruks tallama. 
Näiteks mulle ei meeldinud keskkoolis kooli jaoks kohustuslikku kirjandust lugeda. Raamatud ei olnud nii huvitavad, õpetaja ei põhjendanud nende olulisust ja vajalikkust piisavalt ja see võttis liiga palju vaba aega ära ja ma tahtsin oma koolivälise ajaga midagi toredat teha, mitte sund-raamatuid lugeda. Siis ma vältisin nende lugemist ja sain järjest mitmeid lugemiskontrolle halbu hindeid ja ökk. Kuni ma avastasin, et ma saaksin võtta parajasti kohustuslikus järjes oleva raamatu igale poole kaasa ja lugeda seda vahetunnis ja bussi oodates. Vahetunnis raamatu lugemine vabastab sujuvalt sellest ebamugavast olukorrast, mida on kool ja selle kaaslased ja selle akustikaga koridorid ja korrapidajad ja tühi jutt ja ärplemine ja kõik see. Pealegi on lärmi sees keskendumise oskus väärt asi harjutada. Lisaks sai sel meetodil raamat täpselt õigeks ajaks loetud. Ja koolivälisel ajal sain lugeda või mitte lugeda mida iganes mu enda süda ise lustis.
Sarnasel moel olen ma ümber defineerinud ja korraldanud mitmete esseede kirjutamise (kirjutan iroonilise naljaka hoopis kolmandat seisukohta kaitsva essee väljapakutud kahe seisukoha asemel), nõude pesemise (hea võimalus jalgadele venitusharjutusi teha), lapse kooli laadal "Ilutoa" organiseerimise (vanadest sokkidest sokikrunnid ja lõbusad näomaalingud on ka ilu), igavast üritusest fotoreportaaži tegemise (laenan pika objektiivi ja pildistan hoopis kogu aja portreesid) ja nõnda edasi. Peaks lehti riisuma, aga üldse ei taha, aga äkki ma saaksin samal ajal seda Wuthering Heightsi audioraamatut kuulata, milleks ma üldse pole aega leidnud. Ja sealt sujuvalt: eip, ma ei saa sinuga praegu chattida, ma tahan minna lehti riisuma.


Aeh. Mul tegelt oli veel mõtteid, aga ma hoian need järgmise korra jaoks. Muidu läheb liiga pikaks. Ja keegi ei jõua lõpuni lugeda. Või loeb lõpuni, aga peab piinlema nii liiga pikka postitust lugedes ja vaene väikene. Pärast olen mina veel süüdi.

14 comments:

  1. Need on siiski ämblikuvõrgud. Härmalõngad on lihtsalt lendavad ämblikuvõrgud: http://maaleht.delfi.ee/news/maaleht/uudised/randajad-amblikud-kaunistavad-sugist?id=66755191

    ReplyDelete
  2. Sa oled erakordselt tüütu blogija, kuna kirjutad sajast asjast korraga, KÕIGELE tahaks vastata ja siis kokkuvõttes üldse ei viitsi.
    Aga ma seekord vähemalt alustan:
    Kas "Valss Bashiriga" on vaadatud?
    Aga "Persepolis"?

    Mul on see päris prokrastineerimine.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ohjess. Tüütu polegi mulle veel öeldud.

      Seda Valssi pole näinud, panen endale kirja. Persepolis koomiksit olen lugenud, aga vist mitte läbi... et siis film on väärt vaatamist?

      Ainult üheksakümne kahele asjale veel vastata, las tulla.

      Delete
    2. Persepolise filmi ma olen näinud ja on jah väärt. Satrapi on selle ise teinud ja ta tabab nähtavasti ka filmimeediumi spetsiifikat, sest see multikas ei ole ainult koomiksi ekraniseeringuna tore, vaid suudaks täiesti iseseisva teosena hakkama saada.

      Delete
  3. liska22:19

    A mis sa nende kärbseseentega teed?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma ise ei teegi nendega midagi. Need korjas mu kaaslane, kellega metsas käisin. Marvan, ta kuivatab need ära, paneb purki ja kui vaja (milleks iganes neid tarvitataksegi), siis võtab sealt.

      Delete
  4. Anonymous02:23

    Mu poolest võiks sa veel pikemalt kirjutada. Peaaegu nagu raamatupeatükke loeks. Täiega naudin neid mõttekäike. Iga mõtte juures noogutan innukalt kaasa või loen mitu korda üle ja korjan unesse (autosõidule, jalutuskäigule) mõtlemiseks kaasa. Mõnus blogi :-)
    T.

    ReplyDelete
  5. Nende inimeste olemasolu (kes näevad välja nagu hoolikalt fabritseeritud fotod jne) on üks põhjus, miks mul on hiigla raske uskuda, kui keegi ütleb mulle, et ma olen ilus. Ma saaks aru, kui maailmas ilu koha pealt midagi etemat ei olekski kui minusugused, aga need pärisilusad on ju olemas. Esimene reaktsioon on siis, et tahaks ütlejale kohe näidata, millised need päriselt ilusad on - et äkki ta ei tea, et sellised on ka olemas, ja on vaeseke siiani eksituse sees elanud.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mäh? Suurem osa noori naisi on ilusad. Ma võin linna peal ringi käia ja igale teisele naisele siiralt "oled ilus öelda. Usun, et kui veel vanemaks saan, siis ka kolmes kahele, jne jne.

      Delete
    2. Ma arvan, et ilus olemine on mingi keerulisem laiem mõiste. Näiteks ma pean väga paljusid inimesi ilusateks. Sageli põhjusel, et neil on üks mingi väike iseäralik joon või omadus, mis neid kaunistab. Ja see, et on olemas keegi, kes on võib-olla VEEL ilusam, ei tähenda, et esialgne ilus inimene oma tiitlist ilma jääks.

      Pealegi on mõni kord nii, et kellelgi on imeilusad puusad, aga ma ei peaks teda ennast kuigi ilusaks (sest tal on näiteks vastik hääl või vinguv ellusuhtumine).

      Delete
    3. ma ise vist pean inimesi ilusaks mingi üldmulje järgi - umbes et ta sobib iseendaga kokku, moodustab terviku; detailid eraldi võttes on selle juures vähem olulised.

      iseennast kipun ma vaatama hoopis vastupidi ja siis hakkab mõistus komplimendi peale tõrkuma, sest ma ju tean, et siin, seal ja kolmandas kohas on midagi konkreetselt _valesti_, et mitte öelda eemaletõukavat.

      Delete
  6. See laheduse-asi on mu jaoks ikka sealmaal, et kui inimene arendab su nalja edasi vestluses, on ta oluliselt lahedam kui kõik ülejäänud - naerjad on täiesti ok, kulmude kergitajad ka enam-vähem, aga kõige hullemad on need, kes hakkavad küsima, et oot, mis, või teevad lihtsalt ebakindlat viisakat nägu.
    Tapavad nalja.
    Mis, ma täna hommikul hakkasin nalja kohta küsima, et oot, mis seal naljakat on - ning tunni aja pärast hakkasin naerma.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mhmh. Seda küll. Ma olen ka teinekord rakendanud seda filtrit - et olen lihtsalt oma harilik veider ja kui inimestele ei meeldi, siis nad polegi lihtsalt mu inimesed ja kui meeldib, siis on topeltvõit. Kindlustatult toredad inimesed ja meeldin neile ka.
      Aga see töötab ainult siis, kui siiras vahetu päris püsida ja mitte teadlikult eneseesitlust teha, vaid lihtsalt olla ise. Ja sellele kaunile seisundile ei ole mul alati ligipääsu.

      Delete
  7. Ma just tunnen, et vahel tahaks veel rohkem väljamaakeelseid sõnu kasutada. Näiteks on inglise keeles sõna commute, mis on hulga parem kui "kodust igasugustesse vajalikesse kohtadesse ja tagasi sõitma", no tõesti tahaks kommuteeruma öelda hoopis. :D

    Aga muidu on sul kõige osas õigus, nagu alati.

    ReplyDelete