 |
| mine mine tee tee |
Vahel on hullult tore, kui ma hakkan otsast ära hulluma mingi omaalgatatud teemaga ja siis keegi ütleb, et ma reageerin üle. Et ma võtan asju natuke liiga tõsiselt või mõtlen liiga palju. Tuletab mulle meelde neid asju, mis ma ise olen just hiljuti teistele inimestele jutlustanud ja mulle saab meenuda, kes ma olen ja kuhu kuulun. Haarab minu ümbert kinni ja toob tassib sikutab maa peale tagasi. Igati värskendav ja vajalik.
Teinekord jällegi. Mine purki, sa tänamatu tõbras. Ega ma igaühele oma hinge vaeva ei kurda (kuigi selline mulje võib jääda). Kui ma olen su välja valinud, siis sa oled selle au ja usalduse ja võib-olla koguni intiimsuse millegagi välja teeninud. Sa oled tõstetud erilisele positsioonile. Ja mida sa, põrsas, selle austusavaldusega peale hakkad? Eitad minu muresid. Teatad, et neid ei ole olemas või need on välja mõeldud või liialdatud. Loed mitte millekski mu reaktsiooni, mu valu, mu dilemmad ja otsingud. Mõttega ma üldse vaevun. Minu jaoks oluliste asjade tühistamist ja hooletut ignomist saan ma suvaliselt sebijamehelt nurgapealses ööklubis ka.
Samas jällegi. Võib-olla see on kõik, mis sul pakkuda on. Äkki see ongi sinu viis lohutada. See püüd minu vaevasid vähendada. Sinu see vähenegi, mida sa saad praegu minu jaoks teha, kui sul ei ole ressurssi minuga koos seda tunda ja su pähe ei mahu mu maailm. Ettevaatlikult lihtsalt pakkuda, et äkki ma saan ise hakkama? Õrnalt veits teha see tilluke liigutus, mis annab mõista, et sa kuulsid küll ja püüdsid mõista ka, aga sul ei ole midagi anda, mitte ühtegi selle kõige peale kosta. Niiet üks väike klišee ehk?
Eneseabi raamatute lemmik läbiv teema on enda armastamine. Põhiliselt öeldakse, et seda peab. Armastama siis. Tavaliselt põhjendatakse, et kui sa ennast ei armasta, siis sa tegelt ei saa teisi ka armastada. Või et siis armastad neid kuidagi nagu valesti. Teinekord on neid raamatuid ka, mis ütlevad, et inimesed kohtlevad sind nii, nagu sa ise ennast kohtled. Niiet kui sa lõpetad enda ülekohtuse metafoorse nüpeldamise, lõppevad sinu ümber nende inimeste hordid, kes sind ülekohtuselt ja sugugi mitte ainult metafoorselt nüpeldavad. Tavaliselt nendes hellades helekollastes ja roosades toonides eneseabi toodetes jagatakse enda armastamiseks erinevaid nippe. Näiteks kui sul on kehas mingi koht haige või valus, siis sa peaksid sellest mõtlema nagu haigest lapsest, kes vajab hoolt ja tähelepanu ja kannatlikkust. Näiteks soovitatakse endaga rääkida nii, nagu sa räägiksid kellegagi, keda sa väga väga armastad. Et missugusi asju sa ütled oma kallitele inimestele, kui sa neid näed või kui nad on vea teinud või kui nad on kurvad. Vot just nii räägi endaga ka.
Ühes teises raamatus, mis ei püüagi eneseabi olla, on lihtsalt inimeste ja suhete ja teraapia üle julmalt ja tagasi hoidmata mölisev raamat, oli hoopis ägedam soovitus: Proovi mõni kord teisi inimesi nii kohelda, nagu sa ennast kohtled.
Milleni ma tegelt tasapisi jõuda tahtsin, on see, kuidas vahel mõnda inimest on hästi raske armastada. Et see on nagu suur töö ja vaev ja pingutus. Mitte neid armastama hakata, vaid juba alustanult kestvalt püsida seda tegemas. Mitte et nad ei oleks armastusväärsed või ilusad või head. Aga lihtsalt kuidagi vaevaliselt ja konarlikult kukub see välja. Ja et on inimesi, keda on lihtne armastada. See paistab tulevat loomulikult, nagu teisiti polekski mõeldav. Kergesti hea meelega poolkogemattagi nii lihtsalt läheb. Näiteks väga väikeseid lapsi on lihtne armastada. Näiteks kibestunud kurjasid vanainimesi on raske armastada.
Mu selleteemaline hüpotees või oletus-avastus on järgnev. Neid inimesi, kes ennast ei armasta, on hullult raske armastada. Sest proovi sa kellelegi teha midagi, mida ta iseendale ei teeks. Ja vaata siis, kuidas ta vastu punnib ja viskleb. Ei lase. Vat ei lase ja kõik.
Mul oli kooliajal üks seltskond, kellega me olime piisavalt pikalt piisavalt üks lahutamatu kamp. Kuigi konfliktid ja piisav isekeskis pahuksis olemine ja rohked häda ja vilets. Eks ma ühel päeval ütlesingi sellest pundist end lahti. Põhjust enam ei mäletagi. Ju see oli jälle üks järjekordsetest täpselt sama tüüpilistest asjadest, mis ikka olid ja millede karikas mul täis sai. Pärast mitmekuist (või koguni aastast) 'lahus' olekut, kuigi jätkuvalt sama kool ja klass, sattusin selle sama seltskonnaga uuesti kokku aega veetma. Tavaline tuttav nali ja naer ja järsku ütleb üks neist tüdrukutest siira üllatusega: Sa pole üldse muutunud.
Mul oli mitu aastat tagasi üks selline peaaaegu sõber-tuttav, kellega me kohtusime täiesti väljaspool mu tavalist sõprade ringi ja elu rütmi. Niimoodi kokku lepitult pool juhuslikult. Üks selline kohtumine oli ühel kostüümipeol. Mina armastan kostüümipidusid ja olin endale hoole ja vaevaga õmmelnud jumalast toreda kostüümi. Üheskoos meigi ja soenguga. Kui me seal peo peal kokku saime lõpuks, olid tema esimesed sõnad mulle: Ma tundsin su kohe ära.
See neetud halloo-viin oli igal pool ja ma isegi ei peaks enam imestama, sest ma tean, et inimestele meeldib Ameerika ja inimestele meeldivad head ettekäänded pidutseda. Niiet pool linna oli maalitud nägudega kostümeeritud entusiaste täis. Nägin eepilistes kogustes igasuguseid oma sõpru ja kaugeid ja lähemaid tuttavaid ja nende vastavaid sõprututtavaid paremates ja halvemates kostüümides ja ilma. Mul oli suva, silmi natuke värvisin, riided panin omad ja mugavad ja läksin niisama, käed taskus linna laupäevama. Üks just nendest kaugematest tuttavatest ütles mind nähes: Sina oled ikka sina.
Aga. Aga. Mida te imestate? Mida te siis ootasite? Ma ei plaaninudki muutuda ja ma ei pidanudki äratundmatu maskeeritud olema ja viimane kord mul isegi polnud kostüümi. Miks jätkuvalt ikka veel sama moodi mina olemine on nii tähelepanuväärne? Sesmõttes, et kui ma oleksin näiteks silmapaistvalt väga väga pikk või näiteks ratastoolis, saaks käia ja teha nalju, et ma üldse ei muutu ja olen suvalises kostüümis või ilma kergesti äratuntav. Või silmapaistvalt inetu või väga eristuvalt kõva naeruga, oleks natuke arusaadav, et ma kogu aeg mingis plaanis samaks jään. Aga ma ise ei tea, et ma nüüd nii hirmus oleks. Väga imelik trend igatahes.
Ma mõtlesin, et kas äkki sel saab olla pistmist sellega, mida teinekord on inimesed mulle ette heitnud, et ma mõjun inimestele nii, et nad tahavad mind aidata. Ja et on teisigi tahtmatuid veidraid ootamatuid inimestesse mõjumisi olnud. Et äkki ma olen naisliini pidi kuuendat põlvkonda nõid ja mul on kimp avastamata manipulatiivseid andeid, mida ma ei oska sihtotstarbeliselt kasutada, vahel lihtsalt natuke lekib. Äkki ma olen väge täis.
Ma olen täna enda vastu vahelduseks nii kena, nagu ma oleksin kellegi vastu, kes on mulle lõpmata kallis. Panen endale hommikuks riided valmis ja sätin end ilusti teki alla tuttu. Võib-olla loen unejuttu ka.
 |
| ümarad vormid ja sügisudune kalmistu |
Eneseabi raamatute lemmik läbiv teema on enda armastamine. Põhiliselt öeldakse, et seda peab. Armastama siis. Tavaliselt põhjendatakse, et kui sa ennast ei armasta, siis sa tegelt ei saa teisi ka armastada. Või et siis armastad neid kuidagi nagu valesti. Teinekord on neid raamatuid ka, mis ütlevad, et inimesed kohtlevad sind nii, nagu sa ise ennast kohtled. Niiet kui sa lõpetad enda ülekohtuse metafoorse nüpeldamise, lõppevad sinu ümber nende inimeste hordid, kes sind ülekohtuselt ja sugugi mitte ainult metafoorselt nüpeldavad. Tavaliselt nendes hellades helekollastes ja roosades toonides eneseabi toodetes jagatakse enda armastamiseks erinevaid nippe. Näiteks kui sul on kehas mingi koht haige või valus, siis sa peaksid sellest mõtlema nagu haigest lapsest, kes vajab hoolt ja tähelepanu ja kannatlikkust. Näiteks soovitatakse endaga rääkida nii, nagu sa räägiksid kellegagi, keda sa väga väga armastad. Et missugusi asju sa ütled oma kallitele inimestele, kui sa neid näed või kui nad on vea teinud või kui nad on kurvad. Vot just nii räägi endaga ka.
Ühes teises raamatus, mis ei püüagi eneseabi olla, on lihtsalt inimeste ja suhete ja teraapia üle julmalt ja tagasi hoidmata mölisev raamat, oli hoopis ägedam soovitus: Proovi mõni kord teisi inimesi nii kohelda, nagu sa ennast kohtled.
Milleni ma tegelt tasapisi jõuda tahtsin, on see, kuidas vahel mõnda inimest on hästi raske armastada. Et see on nagu suur töö ja vaev ja pingutus. Mitte neid armastama hakata, vaid juba alustanult kestvalt püsida seda tegemas. Mitte et nad ei oleks armastusväärsed või ilusad või head. Aga lihtsalt kuidagi vaevaliselt ja konarlikult kukub see välja. Ja et on inimesi, keda on lihtne armastada. See paistab tulevat loomulikult, nagu teisiti polekski mõeldav. Kergesti hea meelega poolkogemattagi nii lihtsalt läheb. Näiteks väga väikeseid lapsi on lihtne armastada. Näiteks kibestunud kurjasid vanainimesi on raske armastada.
Mu selleteemaline hüpotees või oletus-avastus on järgnev. Neid inimesi, kes ennast ei armasta, on hullult raske armastada. Sest proovi sa kellelegi teha midagi, mida ta iseendale ei teeks. Ja vaata siis, kuidas ta vastu punnib ja viskleb. Ei lase. Vat ei lase ja kõik.
 |
| üks raudrist saab maaga üheks |
Mul oli kooliajal üks seltskond, kellega me olime piisavalt pikalt piisavalt üks lahutamatu kamp. Kuigi konfliktid ja piisav isekeskis pahuksis olemine ja rohked häda ja vilets. Eks ma ühel päeval ütlesingi sellest pundist end lahti. Põhjust enam ei mäletagi. Ju see oli jälle üks järjekordsetest täpselt sama tüüpilistest asjadest, mis ikka olid ja millede karikas mul täis sai. Pärast mitmekuist (või koguni aastast) 'lahus' olekut, kuigi jätkuvalt sama kool ja klass, sattusin selle sama seltskonnaga uuesti kokku aega veetma. Tavaline tuttav nali ja naer ja järsku ütleb üks neist tüdrukutest siira üllatusega: Sa pole üldse muutunud.
Mul oli mitu aastat tagasi üks selline peaaaegu sõber-tuttav, kellega me kohtusime täiesti väljaspool mu tavalist sõprade ringi ja elu rütmi. Niimoodi kokku lepitult pool juhuslikult. Üks selline kohtumine oli ühel kostüümipeol. Mina armastan kostüümipidusid ja olin endale hoole ja vaevaga õmmelnud jumalast toreda kostüümi. Üheskoos meigi ja soenguga. Kui me seal peo peal kokku saime lõpuks, olid tema esimesed sõnad mulle: Ma tundsin su kohe ära.
See neetud halloo-viin oli igal pool ja ma isegi ei peaks enam imestama, sest ma tean, et inimestele meeldib Ameerika ja inimestele meeldivad head ettekäänded pidutseda. Niiet pool linna oli maalitud nägudega kostümeeritud entusiaste täis. Nägin eepilistes kogustes igasuguseid oma sõpru ja kaugeid ja lähemaid tuttavaid ja nende vastavaid sõprututtavaid paremates ja halvemates kostüümides ja ilma. Mul oli suva, silmi natuke värvisin, riided panin omad ja mugavad ja läksin niisama, käed taskus linna laupäevama. Üks just nendest kaugematest tuttavatest ütles mind nähes: Sina oled ikka sina.
Aga. Aga. Mida te imestate? Mida te siis ootasite? Ma ei plaaninudki muutuda ja ma ei pidanudki äratundmatu maskeeritud olema ja viimane kord mul isegi polnud kostüümi. Miks jätkuvalt ikka veel sama moodi mina olemine on nii tähelepanuväärne? Sesmõttes, et kui ma oleksin näiteks silmapaistvalt väga väga pikk või näiteks ratastoolis, saaks käia ja teha nalju, et ma üldse ei muutu ja olen suvalises kostüümis või ilma kergesti äratuntav. Või silmapaistvalt inetu või väga eristuvalt kõva naeruga, oleks natuke arusaadav, et ma kogu aeg mingis plaanis samaks jään. Aga ma ise ei tea, et ma nüüd nii hirmus oleks. Väga imelik trend igatahes.
Ma mõtlesin, et kas äkki sel saab olla pistmist sellega, mida teinekord on inimesed mulle ette heitnud, et ma mõjun inimestele nii, et nad tahavad mind aidata. Ja et on teisigi tahtmatuid veidraid ootamatuid inimestesse mõjumisi olnud. Et äkki ma olen naisliini pidi kuuendat põlvkonda nõid ja mul on kimp avastamata manipulatiivseid andeid, mida ma ei oska sihtotstarbeliselt kasutada, vahel lihtsalt natuke lekib. Äkki ma olen väge täis.
 |
| keset oktoobrit oli üks selline õitsev puu tolle esimese külma peale veits ehmunud näoga tüve järgi oleks öelnud, et bambus. väga imelik igatahes |
See viimane pilt - ei ole bambus, on vana nimega sahhalini kirburohi ja praegu tarvitatakse rohkem nime konnatatar. Kas sahhalini- , jaapani-, himaalaja- või pargi konnatatar, seda ma ei oska öelda.
ReplyDelete