Tuesday, December 15, 2015

I play it off, but I'm dreaming of you

PA310176
kuusehekk ja kividest piir


Ma olin juba pikalt ühte asja tegelt mõelnud ja nüüd lugesin raamatust ka. Selline äratundmise rõõm kohe. Siia läheb kirja, et oleks minu sõnadega üles täheldatud. Pärast on hea lugeda.
Mõttekäik algab küsimusest: kuidas jõuavad täiesti tavalised harilikud inimesed huvitavate suurte lahedate tegudeni. Ja lühike vastus on: kogemata.
Millegipärast hakkab kusagilt külge ettekujutus, et head ideed (romaanid, karjäärid, teadusavastused, kunstiteosed, misiganes) tabavad inimesi niimoodi järsku. Nagu õunad puu otsast alla sajavad või nagu esimesest pilgust armutakse. Suurelt litaki pihta ja ei jää mitte ühtegi teist võimalust, kui seda ideed hakata ellu viima. Teine võimalus ideede saamiseks on neid süstemaatiliselt otsida. Noh, juhuks, kui sa ei ole veel millegi suure peale iseenesest tulnud. Kaevata ja mõtiskleda ja uurida ja kaaluda ja analüüsida ja siis sealt kogu selle teadmiste külluse seest mõelda see idee välja. Kolmas vist on see, et sa oled sündinud ühe kirega ja see on see, mida sa tahad oma eluga teha ja see on su Kutsumus (aah!) ja su Tee ja Tuli (ooh!) ja Saatus (maivõi) ja sa tead lapsest peale sündimisest peale niikaua kui mäletada annab peale, et sa tahad presidendiks saada või vähi ära ravida või imepisikesi sametisi kiisusid akrüülküüntele maalida. 
Et siis. Sa kas leiad (või leiutad) suurepärase valmis idee või oled sellega sündinud. Mis on küll kõik suurepärased viisid, kuidas inimesed ideid saavad. Aga seal on väike jama. Need kõik tahavad midagi samahästi kui valmit suurt ja ilmeksimatult äratuntavat. Mida sa siis teed, kui sa ei ole juhuslikult siia ilma tulnud teadmisega, kelleks sa saada tahad. Mis sa hakkad peale, kui pärast niisama vahtimist ja olemist ja oodet ei ole ükski idee sind jalust maha rabanud. Või kuhu sa end paned, kui isegi pärast vaevarikast otsimist ja kaevamist pole ikkagi ainumastki geniaalset mõtet leitud ja kõik inimkonnale vajalik ja kasulik on juba ammu kellegi teise poolt leiutet. Kuidas sa peaksid tegema suuri asju ja muutma maailma ja saavutama oma potensiaalid sellisel puhul. Või vähemasti end voodist välja ajama ja mitte iseenesest tüdimusse ära kõngema. Kuidas, ma küsin.
Ja nagu tavaliselt, aitab sellisel puhul teiste inimeste jälgimine. Ja nende küsitlemine. Kuidas nemad jõudsid oma selle asjani, mida nad teevad. Ja tead, mis ma nende paari küsitlemise ja tuhande jälgimise tulemusena olen avastanud. Tuleb välja, et inimesed, kes teevad suuri ägedaid asju, kogemata jalutasid sinna sisse ja nad alguses ei teinudki seda. Näiteks nad tegelt mõtlesid esialgu veits ühte teist asja ja see muu seas, muude väikeste toimetuste tagajärjel kuidagi kujunes nii. Võib tunduda, et see on seesama valmis ideega vasta pead saamine. Aga tegelt ei ole. Ei ole seal sihiteadlikku otsingut ega kohe äratuntavat valmis toodet nende peas krõpsti hoobilt tekkinud. Nad läksid, või mis läksid, uitasid sinnapoole, kus natuke huvitavam tundus. Hakkasid otsast nikerdama, mis veidike tore paistis. Ja sealt tasapisi kooruski.
Elizabeth Gilbert kirjutab, kuidas ta jõudis oma Signature of All Things raamatuni. Tal polnud üldse ühtegi mõtet, millest kirjutada. Vahtis niisama mõttetult ja hakkas ükspäev millegipärast vaatama, et tal võiks veits paar peenart olla. Mitte nagu omg see on geniaalne ma lõpetan kirjanik olemise ja hakkan hoopis aednikuks, kiidetud olgu jumalad ma olen leidnud!!! Vaid niisugune: hmm, jah, oleks tore, kasvataks mõnda asja. Ja siis sealt: hmm, jah, oleks vist põnev küll, kui teaks mõne lille kohta, kust see tulnud on. Ja siis sealt natukese kaupa edasi huvitavate inimeste ja kohtade ja teoste ja mõteteni ja siis lõpuks - imeilus romaan 19nda sajandi botaanikutest. Peaaegu täiesti iseenesest kogemata.
Gilbert nimetab seda uudishimuks. Seda asja, mis viib su suurte ideede ja tegudeni justkui kogemata. Ja see on tore viis seda sõnastada. Ma oleks lihtsalt öelnud, et ära põe, kui sa ei tea, mida oma eluga teha ja ära oota niisama tühja, vaid tee midagi. Tee midagi väikest või tee, mida sulle meeldib või aita vahepeal teisi ja ütle rohkematele asjadele 'jah' (eriti, kui su üldine mood on 'ei' öelda) ja umbes nii. Aga 'ole uudishimulik' on hoopis parem nõuanne. Umbes sama, aga ilusamini ja hellemini öeldud.

PA180157
see on tegelt vana pilt
mulle õudselt meeldivad need vanadest akendest kasvuhooned
noh ja see udu ja see suure-jaani ja kõik see ka muidugi



Ma näiteks lõpetasin muretsemise (sa kindlasti ei teadnudki, et ma muretsesin), et mul ei ole ühtegi mõtet, mida teha oma kujuteldavas potensiaalses tuleviku äkki-võib-olla doktorantuuris. Ja siis ma ükspäev lõpetasin muretsemise. Sest ma otsustasin, et ma teen, mis ma tahan. Nüüd ja praegu ja ma püsin tähelepanelik ja huvitatud ja kõik saab korda. See ei pruugi garanteeritult doktorini viia, aga see vähemalt on toredam, kui mure selle pärast, et ma ei tea tegelt, kuidas maailma paremaks teha ja võiks juba olla alustaunud, kui mul vähegi mõni väärt mõte oleks ja ah miks pole mina nii kirglik ja nii sihiteadlik ja nii andekas ja nii selge visiooniga, nagu kõik teised. 
Lisaks maailmaparandusvajadusele, ma vahin selle maailma sees olevas väiksemas omaette maailmas, kus kõigest tühine magistrikraad on veits piinlik. Lihtsalt, proovi mitte sõna võtta, kui sa ilmselgelt millestki midagi ei tea, endal pole ju doktoritki. Vastutust või suuri ülesandeid on ka sellistele parem mitte eriti anda, nende tõsiselt võtmisest rääkimata.


ikide oma munade mitte ühte korvi asetamisest me kunagi varem juba rääkisime. Et see on hea plaan. Munad tuleb hajutada. Mitmesse korvi. Tuleb taas päevakorda, kui on aasta ja semestri ja ajastute ja etappide lõppjärgud ja vahel on selline tunne, et ma tervenisti lihtsalt lõppen otsa ja annan alla ja ei taha ei taha ei taha. Aga siis mulle meenub, et sellest pole midagi. Sest ma võin selle korvi praegu tervenisti järelvalveta sinnapaika jätta, sest mul on too teine korv ka ju. Ja see kolmas. Ja need trobikonnad korvid seal eemal. 
Või kasvõi kui tore vaheldus on minna tööprobleemide juurest suhteprobleemide juurde ja sealt hoopis eneseleidmisprobleemide kallale ja vahelduseks lapsekasvatusprobleeme vaadata. Needa end selle liiga palju kuu eest, mis mul alati raha lõpus järel on ja siis hoopis avastada, et hei, ma ei oska salsa sammu ja siis hennamaalida oma peopesale elu õis, mis läheb kohe servast laiali ja pärast seda, neetud, ikka pole keegi kommenteerinud ja nõnda edasi. Ja tagasi. Et mind on nii mitu nii mitu ja mida rohkem mitum mind on, seda raskem mul on täiuslikult kõik viimseni perse keerata. Mõni asi ikka jääb funkama. Mõni korv ikka pääseb tervena. Siis ma lähen silitan neid mune. Sest munad. Ja silitamine. Metafoor tuleb lõpuni lüpsta. 

PB110151
äraolnud matuste surnuaed

Elu on selles mõttes vaimukas, et kui ma mõnest teemast olen palju rääkinud, siis see mõni teema tuleb teistes vestlustes ka esile. Isegi, kui ma ise ei hakka sellest rääkima. Ma solvusin ükspäev Wikipedia peale. See ütles kõigepealt, et armukadedus on lihtsalt funktsioon inimese enda ebakindlusest ja väljamõeldud hirmudest. Noh, heaküll. Lasta siis olla. Aga siis hakkab ta jahuma mulle lõpmata pikalt kogu sellest heteronormatiivsest evolutsioonipsühholoogia mögast, mis mind alati silmi pööritama paneb. Siis ma muudkui pööritasin silmi ja ohkasin demonstratiivselt ja üldsegi.
Armukadedus on see, kus sa ütled oma armastatud inimesele: kui sa oled õnnelik, siis sa pead seda olema koos minuga. See on kellegi tervenisti endale tahtmine. Aga seejuures igatepidi topeltmoraaliga ja suhteid tehinguteks muutev, sest iseennast ei taha armukade inimene tervenisti anda. Ta tahab ainult teise tervenisti võtta. Ta on valmis nõustuma, et tal on keerukad mitmetahulised vajadused ja tal võib olla vaja trobikonda inimesi, et talle endale rõõmu tuleks. Aga need, kellel tuleb rõõm temast, võivad seda ainult temalt saada. Kusjuures kurbusega ei ole nii. Kurbus on teine loomake. Kui su armastatud inimene on kurb kellegi teise pärast, siis see ei tee kadedaks. Kuigi see on sügav ja tähendusega ja võib olla intensiivne ja mõjus ja muud taolised sõnad, mis siin öeldakse, kui neid sõnu niimoodi tulema hakkab. Kurbust ei taha (ainuõiguslikult) teha. Aga rõõme küll. Kuni, eks, vist selleni välja, et ta parem olgu kurb ilma sinuta kui rõõmus kellegi teisega. 

Sest kui magus oleks teada, et keegi, keegi peaaegu suvalinegi, kellega sul veits pistmist on olnud, ei saa sinu pärast öösiti sõbagi silmale ja ei saa sinust iialgi üle ja võrdleb kõiki oma järgmisi üha sinu jumalikkusega ja ilmselgelt asjata, sest see on ju võrreldamatu. Või kasvõi seesama saatusliku naise tiitel, mida ma kuulen viimasel ajal inimesi iseendale omistamas. Mitte nendega kokkupuutunuid vastavalt nendele naistele. Vaid ikka ise jutustad endale ja teistele, kuidas sa oled kõigile vägevat kurba teinud sellega, et nad sind iial ei saa.


Või oota. Milleni ma jõuda tahtsin. 
Jaa. Inimesed muudkui käivad ja räägivad mulle, kuidas armukadedust on vaja. Et see näitab. Näitab asju. Ja neid mänge peab mängima ja oma partnerile neid hirme tegema ja tema peab härga panema ja siis sellega kõik tõed üha selguvad ja saavad üle korrat. Ja kes ei ole armukade, see ka ei armasta. 
Ja siis teised inimesed muudkui räägivad, et siis ei ole armukade, kui oma partnerit usaldad. Kui sul on üks hämmastav etteteadmise võime, et teine inimene teab, mis talle 'lubatud' on ilma, et sellest numbrit tuleks ja siis sa tead, et ta apselluutselt neid asju ei teeks ja oled tšill ja taolised lõa otsas ja oma keti piires lollitamised ja nõnda tore jälle kinnitused ja taaskord veendumine.

PC130092
loodu(se)le vahelduseks üks päälinna vaade

Ükskõik, kui matšo sa oled, kui väike laps ulatab sulle mängutelefoni, siis sa vastad sellele. Ükskõik, kui grunge punk ma omaarust olen, kui ämm heegeldab mulle roosa pitsilise kleidi, siis ma kannan seda.
Kui keegi põhiharidusega ja ilma komadeta inimene mulle internetis ligi ajab, olen ma kohe brr ja mõtlen, et kuidas ta siis ometigi ei tea, et me oleme erinevast .. no kui mitte klassist, siis igatahes maailmast. Ja et seega huvitav, kui paljudega mina olen üritanud jutule saada ja ta on vaadanud, et brr, klassivahe, brr, ilmselge üleolek igas mõttes, mida sa õige mõtled.
Ma olen täpselt see lapsevanem, kes juba neljandat korda järgmise erineva 12-aastase käest mina-olen-pisi-pisi luuletust kuuldes ja ümbritsevate vanemate vaimustunud heldimust vaadates mõtleb, et teeks ma suitsu, ma läheks teeks praegu ühe suitsu.
Toimivad kärgperekonnad taastavad minu usku inimkonna headusse. Ja tekitavad tahtmise järgmist inimest, kes mulle hakkab oma pointi tõestama, rääkides isagorilladest, kes endaga mitte piisavalt ühte nägu gorillabeebisid mõrvavad, veits mõrvata.
Oma ligi 20-aastase kogemuse põhjal mitmete erinevate sõbrannadega võin julgelt väita, et mina olengi maailma parim wingwoman. Tule minuga linna või peole ja mingi võrdlusmoment või maagiline magnetism (või mu haige iba), mis minuga kaasneb, lennutab kõik ihaldusväärsed (ja vääritud) olendid otsejoones sinu ümber tiirlema. 


Mis sinu vabandus, seletus, loogika, põhjendus armukadedusele on?

19 comments:

  1. Armukadedus on hirm, et see hüpoteetiline teine on parem kui sina. (Ja kui ta tõesti on ja sinu kaaslasel on tolle teisega parem, siis miks sinu kaaslane peaks nii või naa sinuga olema, käsed-keelad sa või ei?)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kas see eeldab, et inimesi saab ühe sama telje peale paremusjärjestusse asetada? Ja kas see telg on igal ajahetkel sama? Sest näiteks võib ju olla, et ma olen teisipäeviti parim parimatest, aga näiteks pühapäeviti suht tülikas. Või näiteks keegi on parem reisikaaslane ja keegi teine on parem elu kaaslane ja keegi kolmas on parem ... joomakaaslane?
      Niiet su kaaslasel võib tolle teisega parem olla, aga see ei ole absoluutne, on kohalik või ajutine. Ja ei peaks sinusse puutumagi. Sest see on nendevaheline.

      Delete
  2. Oh, me oleme nii koomiliselt sarnased =)
    Sest jaa. Mul on armukadeduse suhtes suht samad mõtted ja tunded. Kuigi samas on see nagu ... noh, võime tunda mõtlemise kategooriates või vastupidi või mina ka ei tea. No ei ole armukade! Sest neid armukadedustundeid pole ja siis on lihtne neist teoreetiliselt mõelda.
    Mäletan kunagi põhikoolis end seletavat Libahundi-teemalises kirjandis, et Mari ikka ei saanud Margust väga armastada, sest kui kedagi armastad, tahad ju, et nad oleks õnnelikud, ka ilma sinuta, kellegi teisega. Ja seda Mari üldsegi ei teinud.

    Aga =) Vaata "potentsiaalse" õigekiri järgi =)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mul ikka mõned ootamatud puhangud on olnud, aga siis ma olen ka kohe üllatunud, et mis see nüüd oli. Ja üldiselt on see tunne ise mitte nii palju armu- või isegi otseselt kadedus, kui mingi see igikestev ürgvalu, mis teatud päästikute peale lahti pääseb.

      Aaah. Seal on tõhh. Mis ajast seal tõhh on?!? Isver, kui õudne. See ei tundu, nagu seal t võiks olla. Väga piinlik.

      Delete
  3. "Sest kui magus oleks teada, et keegi, keegi peaaegu suvalinegi, kellega sul veits pistmist on olnud, ei saa sinu pärast öösiti sõbagi silmale ja ei saa sinust iialgi üle ja võrdleb kõiki oma järgmisi üha sinu jumalikkusega ja ilmselgelt asjata, sest see on ju võrreldamatu."

    Ja kui see päriselt niiviisi juhtub, siis on ikka üsna õõvastav ja üldse mitte magus. Mul on selline kogemus olemas :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jah, aga miks ma siis kuulen naisi rääkimas, et keegid kusagil nende pärast iial magada ei saa. Ja ei kuule kunagi mehi (või teisi naisi) rääkimas, et on üks selline jumalik olend, kellest nad elu lõpuni vist üle ei saa.
      Õõvastav või mitte, see käib liiga veidralt tihti inimeste mainekujundusest läbi, ma sis mõtsin, et äkki on natuke magus ka. Vahel on õõvastavad asjad magusad. Nagu sefiiritort või kohv viskiga või.

      Delete
    2. See on see,et kunagi pole unelmates asi samasugune kui elus. Ma ikka kujutasin ka ette, et elu lõpuni ohkab mu järgi keegi isuäratav - aga reaalselt sa saadki ju olla "unistuste naine" ainult sellele, keda sa ise ei taha.

      Delete
    3. ma võin vähemalt ise ausalt öelda, et ma küll ei usu, et keegi minu pärast unetu oleks.

      Delete
    4. Samas, notsu, kesse tark inimene ütleski, et "absoluutselt IGA teismeline tüdruk võib olla kindel vähemalt selles, et mõni klassivend on tema peale mõeldes pihku pannud".

      Ma olen vist nii vana, et mehed (ja vist ka naised) mu ümber on suhetest rääkimise sootuks lõpetanud. Mitte et suhted, nende tekkimised või katkiminemised lõppenud oleks - aga seda tehakse omaette ja sõpradega arutamata. Kui naist pole, siis pole; kui mees on ja enam ei ole, siis ei ole; kui on uus, siis on uus. Aga otsused tehakse ise ja ei käida sõprade rinnal nutmas, et elu on läbi või mida kuradit ma nüüd ometigi ette võtma peaks. Ammugi ei käi keegi uhkustamas, et sain selle-tolle kätte või et kõik tahavad mind, aga keegi ei saa.

      Delete
    5. no a see, kas keegi on pihku pannud, on hoopis teine asi kui see, kas on siiamaani unetu. pihkupanemise jutu point oligi see, et nende fantaasiate objekt olemiseks ei ole vaja väga eriline olla, tänu sellele saabki öelda "iga teismeline tüdruk".

      Delete
    6. Ma pole kunagi aru saanud, mida ma peaksin hakkama peale teadmise (või oletusega), et keegi on minu peale mõeldes pihku pannud. Või kuhuiganes, eksole. Mulle on mitu korda erinevates kontekstides seda öeldud, et kindlasti keegi või kõik või paljud seda teinud olevat. Ja need ütlejad on seda öeldes justkui šokki või jälestust või üllatust või mingit reaktsiooni ootama alati jäänud.

      Mulle ei mahu pähe, miks peaks minu asi olema või minusse kuidagi puutuma, millest keegi oma kõige isiklikemal hetkedel mõtleb. Või miks selle väljaütlemine (eriti veel teismelisele tüdrukule) kuidagi 'tark inimene' olemine on.

      Delete
    7. Kaur tsiteeris üht mu vana kommentaari eimäletakelle postituse alt - ma päris kindel ei ole, aga tookord võis juttu olla sellest, miks üldse keegi peaks rõõmustama, kui talle öeldakse, et on "ilus", see ei ole ju inimese enda saavutus. ja sellepeale märkisin ma, et see kompliment teeb head meelt, sest annab märku "ma kõlban" ja see on eriti meeldiv, kui inimene ise arvaks oma aruga, et ta ei kõlba välimuselt kuskile ja teistel läheb teema peale süda pahaks. Kaur väitis seepeale, et a noored tüdrukud on nagunii kõik enam-vähem kenad, mispeale mina väitsin ühest küljest, et ühel tavalisel noorel tüdrukul pole mingit põhjust arvata, et ta on kena, kui ta ei kuulu pisikesse klikki "klassi ilusad tüdrukuud", a et teisest küljest ütles A. mulle kunagi tõepoolest, et "iga naine võib kindel olla, et kunagi kooli ajal on keegi klassivend tema peale pihku tagunud".

      Nii et teismelisele tüdrukule pole keegi seda kunagi öelnud, see repliik oli rohkem sardooniline märkus täiskasvanult täiskasvanule ja ütles üldse midagi pigem teismeliste poiste kui teismeliste tüdrukute kohta.

      Delete
    8. a kontekst võis olla see, et ma rääkisin, et ma olin teismelisena vist ikka täitsa objektiivselt väga väga kole. sest esiteks ma ei kuulunud hulka "ilusad tüdrukud" ja teiseks olid mul määratud iluvead, ja et mina küll ei usu, et ma kellelegi teismeliselt kuigivõrdki seksuaalselt huvi pakkuda oleks võinud. (mingeid tänavakäperdamisi ei võeta selliste mõtete puhul ofkoors kunagi arvesse.)

      Delete
    9. mu üle-eelmises kommis pidi olema mõistagi "teistel läheb tema peale süda pahaks". mu klaveril on e-täht vahel natuke liiga kerge jooksuga, kui vähegi tugevamalt vajutada, tuleb topelt.

      Delete
  4. Mul ei käi eriti armukadedust, seni, kuni ma ise millestki ilma ei jää. St ma ei tunne isegi eriti huvi, kus mu teinepool parajasti on, kui ma ei ole kuudeks või nädalateks seksi- või kallistustenälga jäetud. no ja kui kellaaeg on nii mõistlik, et mul ei hakka muret, et temaga on mingi õnnetus juhtunud.

    Aga ma olen olnud armukade, kui ma olen või jään millestki ilma. nt mingis armumisfaasis, kus esimene vaimustus, kus kõik on nii või teisiti hästi ja nauditav, on üle läinud ja tuleb igatsus, et armumisobjekt kuidagi vastu reageeriks. siis olen küll olnud armukade või lihtsalt kade kellegi teise peale, kelle vastu ta huvi üles näitab, samal ajal kui mind poleks nagu olemaski.

    või kui on minu arust toimiv suhe ja siis meespool peaks armuma ja selles tuhinas otsustama, et ta ei taha enam suhet. siis tunneks ma kah igasuguseid ebameeldivaid tundeid.

    igatahes on mõlemad variandid seotud minu enda vajadustega. ma tean praktilisest kogemusest, et ma näiteks EI olnud armukade, kui mu tollane peika üles tunnistas, et tal on teisega suhe (tükk aega hiljem selgus, et mitte ainult teise, vaid ka kolmanda ja neljandaga), sest meie omavaheline suhe rahuldas mind sellest saadik veel rohkem kui enne. ainult pahane olin alguses, et ta mulle kõige viimasena ütles - pmst olin ma viimane, kes teada sai, et meil ei ole enam ametlikult suhet, vaid salasuhe. Mulle ei meeldinud, et mulle ei öeldud, et me enam "ametlikult" ei käi, sest see jättis nii palju võimalusi mul ennast lolliks teha.

    ReplyDelete
  5. hah, kusjuures nüüd meenus, et toosama eks, kes ütles mulle kõige viimases järjekorras, et me enam ei käi (vaid oleme niisama armukesed), olevat pärast kusjuures mingile järgmisele naisele rääkinud, et kus ma olnud ikka eriline jne. a arvestades ta suhte- ja suhtlusstiili, kahtlustan, et üks hea põhjus niiviisi rääkida oli see, et ma olin lihtsalt üks eks, keda uuele naisele nina alla hõõruda. sest seni, kuni ta minuga oli, ta küll kuidagi ei väljendanud, et ma kuidagi eriline oleks. vahel kiitis mu teatud iseloomujooni, aga samas kurtis, et miks teda küll kaunitarid ei armasta.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mul on mitu korda olnud mitme erineva inimesega, et ma saan õudselt pikalt alles tagantjärele teada, et miski minu juures oli maru hea või kordumatu või midagi taolist. Ja hetkedel, kui see asi veel aktuaalne oli, polnud sel teemal poolt sõna või pilkugi. Aga raske öelda, kas see on karge põhjamaa inimese vähene verbaalsus või inimeste ise endale nostalgia mõttes leiutatud kaunimad möödunud ajad või miski kolmas veel.

      Delete
  6. a kutsumuste ja huvitavate asjade tegemise teemal:
    mul on küll paar korda juhtunud, et mõni asi lööb nii kõvasti pähe, et kuni ta seal on, tegutsen ma nagu automaat sellel suunal. Kunagi oli selline asi ungari keel; mingil ajal sai selleks ajalooline tants ja küllap on elu jooksul veel mõni kord niiviisi olnud, aga praegu ei tule meelde.

    Nii et mul on juhtunud nii, et ongi valmis idee, mis ma kangesti-kangesti üle kõige tahan teha, ainult et neid asju on elu jooksul tulnud rohkem kui üks. Ja ühegagi ei olnud ausalt öeldes seda mõtet, et ma hakkan sellega "tegema suuri asju ja muutma maailma ja saavutama oma potentsiaalid". Selle peale polnud nagu mahti mõeldagi, lihtsalt mõnikord on tegemisi, mida ma ei suuda kuidagi tegemata jätta; ma justkui graviteerun nende poole, nii et võiks lausa öelda, et ma teen neid asju siis, kui ma selle tegemise vastu midagi ette ei võta; aktiivset pingutust nõuaks nende mittetegemine.

    Teisalt on olnud ka neid mõtteid, et kuidas ma peaks maailma muutma ja oma potentsiaali teoks tegema. Aga neist mõtetest ei saa midagi. Midagi saab ikka neist asjadest, mida ma lihtsalt tahan hirmsasti teha, tegemise pärast.

    ReplyDelete