nüüd taevaste taha, selleks mul sinki on vaja

seal koha peal oli see rand vähemalt poole hülgehallim ja lohutamatum

Kaks gremlinit

Kelleks sa end õige pead? Ah? Mis? Kuhu sa end omaarust nüüd topid. Kas sa ei mäleta, kus su koht on. Täpselt mida sa endale praegu ette kujutad? Et sa võiksid neid asju teha ja nondes saavutusteni jõuda? Ha! Nii naiivne ka nüüd ei tasu olla. Mine roni tasakesi tagasi oma urgu ja ära mitte piuksu ka. Tea oma kohta. Ega kõik ei saa ka suured olla. Mõni võib olla vabalt tühine. Noh, ütleme, näiteks nagu sina.

Ja siis äkitselt.

Sa pole piisavalt hea. Mida sa kükitad siin urus ja piuksud. Võta ennast kokku. Tee midagi. Lihtsalt niimoodi laristadki oma nooruse ja ande maha vä? Marss jalad kõhu alt välja ja tegutsema. Miljonid aastad evolutsiooni ja sajad põlved paljunemisedukaid eelkäijaid ainult selleks, et sinusuguse vedelvorstini jõuda. Kas sa saad! Et oleks oma potensiaal saavutatud ja kogu jõupingutus rakendusse viidud. Ja ruttu. Marss marss.

Nonoh. Kus ronid? Mõtled, et sa oled mingi tähtis vä? Jäta ikka teistele ka ruumi. Maailm ei ole ainult sinu jaoks olemas. Las mõni andekam tegeleb nende suurte ja tähtsate asjadega, sina mine istu seal kaugemal ja püüa mitte jalgu jääda.

Mis toimub? Oli ju jutt, et potensiaal. Kui sina neid asju ette ei võta ja neid taevalike kõrgusteni ei vii, siis ei tee seda keegi. Sellest natukesest, mis sa tegid, ju ei piisa, rohkem on vaja. Sinu eksistentsil peab olema põhjus. Sa ei ole tulnud siia niisama vahtima. Täiesti vabalt võib olla, et sina muudadki maailma. Kui sa ainult rohkem püüaksid.

No vaata nüüd ennast korraks. Vaata, missugune hale ussike sa oled. Suured lapsed ei võta sind kunagi oma mängu, pole mõtet vaevudagi.
Vaata end. Sa oleksid nii paljuks rohkemaks võimeline, kui sa ainult rohkem vaeva näeksid. Ära raiska oma võimalusi ära. Kui sa vaid vähem laiskleksid ja rohkem teeksid, suudaksid sa ükskõik mida ja enamgi veel.

Ära näe vaeva, sel pole mõtet.

Tee rohkem, sellest küll ei piisa.

Tule ruttu tagasi, sa teed meil margi täis.

Mine, mine sa pole peaaegu midagi veel teinud.

"Do not expose the gremlins to bright lights or sunlight which will kill it, do not let it get wet, and never feed it after midnight."

roosa

Ma mõtlen juba nädal aega iga päev, et kui ma lõpuks koju saan, siis ma saan rahus kirjutada ja mind tabavad suurejoonelised geniaalsused ja ebamaiselt lennukad ideed ja üleni oo. Ja siis ma jõuan iga õhtu koju väsinu ja tüdinu ja kärsituna. Ahjud tuleb kütte panna ja kodused ülesanded tuleb teha ja kass sööta ja patsutada ja mõni päev peab veel kokkama ja nõud ja puud ja pesu ja oehhh. Nii tüdi. Loodetavasti saab lähipäevil see teine küttesüsteem tööle, siis vähemalt ei pea iga õhtu valima, kas ma tahan seina külge kinni külmuda või ma tahan olla olemas ainult selleks, et väsinult rabada toimetada askeldada ainult selleks, et ma võiksin olemas olla.


Keegi tegi internetis nalja ja nüüd ma tahan seda nalja iga kord teha, kui ma pliidi alla tuld tegema hakkan: Siider tuleb enne lahti teha.


Mul on see veider hobi, et kui kusagil tulevikus terendavad mingid sündmused või kohustused, mis võiksid võib-olla keerukad või kaalu omavad olla, siis ma olen nende pärast stressis. Eelstressis. Ma võtan end stressi enne, kui stressi tegitav olukord kohale on jõudnud. Potensiaalsest stressi tekitav olukord siis. Sest ma isegi ei näe tulevikke. Kuigi võiks näiteks sel ajal, kui midagi veel ei ole tulnud või juhtunud või hakanud, maru rahulik olla. Sest ei ole ju veel hullu midagi. Ja mõni kord on koguni nii, et ma olen enne vastavat asja pikalt stressis, aga olukord ise kujuneb üsna leboks. Näiteks paanitsen end nädal aega pooleks oma nädalavahetuse pärast ja siis kaks asja jääb ära ja teised juhtuvad nii muuseas kergelt ja lõdva randmega ja siis tundub justkui nädal raisat ilmaasjata hüsteeria peale.
Ma muidugi lohutan end sellega, et äkki poleks need asjad nii muuseas kergelt lõdva randmega juhtund, kui ma poleks ette stressand. Mitte et mu närviline sooritusärevus kuidagi objektorienteeritud kunagi oleks. Ma panen sihitut hullu, kui ma tulevikule mõeldes end üles kütan. Ei valmistu sisuliselt ette, ei kogu tammetõrusid talvevaruks, mingist planeerimisest rääkimata.

tähniline
näeb välja, nagu oleks meretaim. tegelt kasvas ühe suvalise lehtpuu tüvel

 

 Ära kunagi usalda naist, kes kannab igapäevaselt väga palju meiki. Kui ta selle meigikorra kord maha võtab, võib selguda, et tema nägu tegelikult näeb välja nagu.. nagu.. nagu mingisugune ilma meikimata nägu (võeh). Samuti ära kunagi usu sõnakestki, mida lausub mees, kellel on müts peas. Vabalt võib olla, et selle mütsi all on tal kiilas pea. Ja seega iial ei või teada, mille kohta ta sulle veel valetanud ja vassinud on. Püsi ettevaatlik ja kahtlustav inimeste ümber, kes kannavad riideid. Nende riiete all võib teinekord olla täiesti alasti keha. Ja kes ei oleks isiklikult solvatud teiste inimeste alasti kehadest. Üldiselt me kõik oleme. Ja üldsegi. Ära kedagi usalda, kelle kohta kõik kohe ei paista, sest neid asju, mida sa kohe alguses ei märganud, võib hiljem selguma hakata ja siis oled sina see loll. Lihtsameelne tohman, et kohe vaadata ei osanud. Said tünga. Ise oleks pidand ettevaatlikum olema. Mitte usaldama igasuguseid pettureid ja šarlatane. Ja hoiata teisi ka. Et keegi samasse lõksu ei langeks.