Sunday, December 27, 2015

Render your heart to me

PC260196
pistab nina välja

Mul on Facebookiga see kõige nõmedam kiretum sõltuvussuhe, mida üldse saaks ette kujutada. Ma lähen sinna puhtalt harjumusest, sirvin seal ringi puhtalt harjumusest ja olen sellest lõpmata tüdinud ja midagi põnevat seal kunagi ei ole ja kui ma sinna läksin igavusest, panen ma selle kinni, olles täiesti surmani igavusse ärakõngemas lõualuid paigast haigutamas. Sest, halastaja lutikas, keda üleüldsegi maailma otsani iialgi kotib ükski nendest asjadest, mis seal on. Ja miks inimesed üldse vaevuvad. Ja oeh. Raporteerin paar järjekordset labasust ja unfriendin paar seletamatut isendit ja keelan masinal mulle mõningate lehtede 'nalju' näidata ja valmss.
Täna proovisin siis rohkem süveneda ja stalkisin kellegi teise õe värsket peikat ja see tundub mu põnevusotsija suureks pettumuseks ja mu südame suureks kergenduseks olevat täiesti kena inimene, niiet isegi see ei küta kirgi. Hakka veel mõtlema, et peaks omale mõne hobi hankima.

Kuigi masin ütleb, et mul on vastavas sotsiaalpõrgustikus üle kolmesaja sõbra (inimestega töötava inimese kohta masendavalt vähe, ma tean), tahan ma ilusaid ja häid asju pigem blogis jagada, sest mulle tundub, et siin jõuab see rohkemate inimesteni. Näiteks, kasvõi, Lotmani blogi. Või õigemini see põhjus, miks ma tema blogi loen ja tema loengutes vabakuulajaks olen käinud. Ta võtab ühe hariliku (kultuuriajaloo) teema ja hakkab sellest jutustama ja sellega seoses ühest teisest asjast ja tollega seoses nondest kolmandatest asjadest, mis lõppkokkuvõttes tegelt olidki see esimene asi. Seejuures seosed on kohati nii meelevaldsena paistvad ja mõõdukalt vaimukad, et juba ainult olemas olemine paneb muhelema. Ja slaide oleme läbi võtnud kolm kahekümnest ja kõigil (kel aru peas ja süvenemine meeltmööda) oli tore.
Värskem postitus jõuluvanadest ja muudest vanadest üle ilma.
Ja nagu selgub, umbes aastatagune postitus Punamütsikes(t)est.
No kuidas sa jagad sellist asja feisbukki.

PC240049
kvaliteetaeg väikevennaga - vaja kass pildile saada
(see vaip on nii pealetükkivalt valjuhäälne ainult fotodel)

Nikerdasin traadist ja kaelarätist omale lambivarju, et rajakas mulle nii kõvasti kogu aeg silma ei paistaks ja mind tabas huvitav küsimus - miks ma lihtsalt lahjemat pirni sinna ei osta?
Mõtlesin õhtusöögiks punapeediga kotlette valmistada, aga siis otsustasin, et toidujääkidest valmistatavate toitude tarvis spetsiaalselt toidujääke endale keeta-marineerida oleks mõõdukalt loll.
Kui kanda pikki saapaid ja pikka mantlit, on võimalik veeta terve päev koos tiiruga poodi ja jalutuskäikudega ümbruskonda, ilma kordagi pidžaamast välja astumata. Mitte et see üldsegi kellegi asi oleks, millega mina suvatsen inimeste hulka ilmuda ja kas mu heleroosad väikeste paksude elevantide ja liblikatega püksid on mu pidžaama või jah. Kuigi, eks ta natuke hägune on. Sest ega ma nende pükstega tegelt ei maga, ma kannan pidžaamat koduse riietusena.
Tahtsin linnas olles korraks sõprade juurest läbi astuda, aga mees pakkus, et äkki kellaaeg ei sobi, nad arvatavasti magavad. Tõendeid selle kohta, mis aegadel seal majas arvatavasti magatakse, olevat ta kogunud sellest, et vahel me oleme külas olnud ja inimesed on hommikumantleis. Erinevus rikastab. Ma alati mõtlesin, et hommikumantel lihtsalt ongi kodune riietus.

PC250120
keegi kunagi rääkis, et kliima soojenemine tähendab meie laiuskraadil igavest sügist
ma seda meenutan, kui lumetu talv on ja mõtlen, kuidas maailmalõpujärgne maastik on meie kandis ju sammal, mitte väänkasvud



Loen jätkuvalt seda praegusesse hetkesse lülituda käskivat raamatut ja nii tore, et sama juttu tuleb nii mitmelt poolt uuesti ja üha. 
Sest tookord, kui ma lugesin karisma kohta, oli sama häda, et kohalolu on tähtis komponent. Siis see oli küll eelkõige enda veetlevamaks tegemise mainekujunduse pärast. 
Ja vahepeale jäi see, kui ma lugesin toda hullu geštaltterapeuti, kes on ilusti (ja nii halvasti tõlgitavalt) öelnud kedagi teist tsiteerinud: 'lose your mind; come to your senses.' 
Lisaks need juhendatud meditatsioonid, mis räägivad ka hästi kohal ja hetkes ja ärkvel olemisest. Ja meeltest.
Oeh. Nii palju asju igalt poolt korraga tulemas selle sama jutuga. Hakka või arvama.
Igatahes. Milleni ma pärast seda pikka lingiputru tahtsin jõuda. Tunni ajal unistamine. Tead küll seda asja, mida lapsed teevad. Et on matemaatika või ajalugu ja midagi seletatakse ja toimub ja peaks asjalik olema ja kaasa tegema ja siis laps vaatab hoopis aknast välja, sest seal on linnuksed ja päike. Või näiteks ma olen tundnud lapsi, kellele teed ülesandeks laud ära koristada ja pool tundi hiljem on ta sellega jõudnud täpselt nii kaugele, et võtnud laua pealt kaks asja ja jäänud neid oma käes imestama. Nagu esimest korda nätsupaberit ja teelusikat näeks, maivõi. Ehk siis - on olemas mingi selline tegevus, mida pigem lapsed teevad ja mis on natuke seotud sellise haruldase tavalistele harilikele meeltega tajutavatele asjadele vaatleva tähelepanu pööramisega. Väljastpoolt näeb välja nagu mittemillegi mõistliku tegemine - unistamine.
Mu esimene hüpotees on, et see samune 'unistamine' ongi kohalolu ja tähelepanu ja tõeliselt vägevalt Praeguses olemine. Ma ei tea ju. Mina ei unistanud tunni ajal. Ma takerdun koristades asjusse ainult siis, kui ma raamaturiiulit koristan. Kogemustega tunni ajal 'unistanud' inimesed väitsid mulle, et see aknast väljas olevate lindude vaatama jäämine on tegelt alateadlik põgenemine klassiruumi õudustest. Mis tundub loogiline küll, sest need 'unistajad' tõesti tulevad sellest kuidagi väga vaevaliselt tagasi, nagu nad oleksid just kusagil mujal käinud. Aga see tagasitulekuna tajutav protsess võib lihtsalt olla see mõtleva analüüsiva loogilise mõistuse taaskäivitumise aeg. Nagu tööriista võtad uuesti kätte pärast selle korraks mahapanemist. Veits vaevaliselt, sest ilma oli kergem olla, aga mis parata, peab uuesti toksima hakkama.
Sellele otsa veel lisateooria, et asi on lihtsalt aju/keha/neuronitevaheliste protsesside kiiruses. Osa inimesi lülituvad enneolematute lillede vaatamisest rutiinse algebra peale ja tagasi oluliselt aeglasemalt kui teised. Selle pärast nad jäävad aknast välja vahtimisega vahele ka ja saavad pahandada ka. Kas see lülitumise kiirus korreleerub mingit pidi iga üksiku süvenemise sügavusega, on juba veel järgmisem küsimus.

PC250103
kiisule ei meeldi tolmuimejad. õnneks kuusk



Seletasin kuskil miskil peol purjus peaga ühte asja ja sain aru, et see on tark asi tõepoolest, seletan siis ühtlasi sulle ka. Et siis tead.
Sa tead, eksole, seda tunnet, et oled nii kaua ühte laadi mõtlevate ja toimivate inimeste hulgas olnud ja kõik su kontaktid on kõrgelt intelligentsed kõrgelt haritud teadusliku maailmapildi ja soliidse investeerimisplaaniga eeskujulikud täiskasvanud. Ja kui sa lähed linna juoooma (!) ja tantsima, tabab sind teatav lootusetus, sest kõik suvalised inimesed on nii alla sinu standardeid ja sa ei viitsi nendega isegi vaevuda. Mul on sellele probleemile imekaunis geniaalne lahendus - rollimäng. Sa ei pea nende inimestega tutvuma iseendana. Kui sind vähegi inimesed kütavad, pööra see üheks toredaks sotsiaalseks harjutuseks. Või eksperimendiks, kui inimeste pööramine sind kütab. 
Sa võid olla täna üks sinust 10 aastat noorem (peol on hämar, ära muretse) neiu, kes õpib mingit hoopis muud eriala (soome-ugri keeli või pagar-kondiitriks) ja elab Supilinna väikeses katusekambris (nõnda poeetiline, maivõi) ja ta nimi on... mingi ilus äge nimi, mida sa endale poleks kunagi saanud... Eeva. Või. Mirtel.
Mängu saab mängida mitmes erinevas versioonis või raskusastmel, kuidas soovid. Rolli võib ette valmis kirjutada ja siis selle juures püsida. Või kirjutada valmis mitu erinevat ja proovida neid vahetada vastavalt olukorrale ja mitte segi ajada. Või kui impro on toredam väljakutse, koha peal välja mõelda. Näiteks nõustumine ja mitte vastu vaidlemine ja teisele inimesele õiguse ja tarkuse jätmine on tore reegel. Ta küsib, mida sa õpid, siis sa õpid. Ta ütleb, et on tisler - sa oled alati tahtnud selle töö kõiki huvitavaid üksikasju teada. Tal on süda murtud - sul on süda samuti murtud ja veel koguni hiljuti (nuuks). Pealegi eelistavad inimesed kõige rohkem nigunii iseendast rääkida, seega sobib mäng ka algajale valetajale rollimängijale/improviseerijale.

Nüüd järele mõeldes - võibolla kõik mängivad seda mängu juba ammu ja selle pärast ma kohtangi alati nii naljakaid nagu joonistatud poolikuid karaktereid võõraste inimestega suheldes.

5 comments:

  1. mul kehtis unistamise puhul raudselt see põgenemisvariant. kohalolekust oli asi kaugel, sest vahel pidi mingit välismaailma detaili oma mõtteis tublisti ümber mängima, et tööle hakkaks. nt vaatasin ma prilliklaasidelt oma ripsmete peegeldust ja kujutasin ette, et see vaade - tumedad turritavad kõrre moodi asjad heledal taustal - kujutab hoopis rohukõrsi taeva taustal, nagu nad paistavad, kui vaadata kõrgel merekaldal läbi rohu mere poole - kallas on nii kõrge, et meri ise läbi kõrte ei paista (ma olin Merivälja laps). Nii et ma unistasin ennast oma ripsmete kaudu kodu lähedale mere äärde.

    Või vahel jäin peas mõnda ilusat luuletust ketrama ja üritasin sinna "ära minna".

    ReplyDelete
  2. Enamasti ma unustan täietsi ära, millest sa juttu alustasid, kaks teemnat lõpust jääb meelde - kui on VÄGA tundeidtekitav, siis kuskilt vahlt ka kolmas. Aga seekord lugesin üle ning peale esimest tormasin kohe kommentaari kirjutama.

    Nimelt: mulle meeldib fb. Loomulikult ei meeldi mulle kõik, mida mu sõbrad postitavad, ei meeldi kõik postitavad sõbradki, aga laias laastus see info sorteerimine mulle sobib. Et kui on midagi sellist, mis mulle ka korda võiks minna, minu moodi inimesed, kes aga viitsivad lisaks netis istuda ja uudiseid jälgida, jagavad. Ja ma ei pea ise vaeva nägema, sinna tuleb kõik oluline kokku.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Facebook mulle ka selles plaanis meeldib, et ma ei pea uudiseid lugema/vaatama/kuulama, et asju teada. Facebook ja blogid ja toimiv kontaktide võrgustik ja paar meililisti asendab ilusasti uudistesaidid ära.
      Aga FB ei küta mind. Ma lähen sinna mingist rahutust tungist mingit tühjust täitma ja saan vastu veel rohkem rahutust ja tühjust. Ja õppust ka ei võta. Varsti vaja jälle minna ja jälle mitte midagi saada. Nagu haige.

      Delete
  3. http://www.newyorker.com/science/maria-konnikova/how-stories-deceive

    Ja selle mängu kohta =)

    ReplyDelete
    Replies
    1. See oli päris äge artikkel tõepoolest. Aitäh.

      Delete

There was an error in this gadget