She either trusted me or wanted to fall

Mul on täna ainult lahtised mõtisklused ilma lõplike vastustega. Võinoh. Tegelt mul praegu on neid ainult kaks. Kaks on umbestäpselt see loetelu, mida ma suudan iseseisvalt ilma kirjutamata-kõnelemata oma peas loetuna hoida. Niiet siit läheb.

PC140102
nojah, eksole, kaua sa ikka jaksad

Kui teed midagi endaarust õiget ja seda ei ole väga lihtne teha või kui enamik inimesi seda ei viitsi, siis on uhke tunne. On koguni tunne, nagu oleksid teistest parem. Selline veits üleolevus kipub peale. Ja et teised peavad sellest asjast kuulma. Eriti juhul, kui see õige ja mitte kõigile mugav elustiil ei paista kohe sulle peale vaadates ära. 
Ma näiteks unustasin oma köögipostituse juures mainida mu köögis aset leidvat prügisorteerimise süsteemi. See on mulle väga tähtis. Ma üleni ootasin ja unistasin sellisest korraldusest juba aastaid. Et saaks looduses laguneva ülejääva kraami eraldi tõsta ja mulla peale asetada ja see sulaks maaga üheks. See tundub hea ja õige. Ja kortermajades on seda peaaegu võimatu korraldada. Ja nüüd lõpuks. Nüüd lõpuks mul on see kodu, kus on köögis see süsteem, et on väike kaanega nõu biolaguneva jaoks ja kõik põletatav põletatakse ja ma tunnen end nii ilusa ja hea ja õigena. Et meil on kõige väiksem võimalikum konteiner, mida viiakse kõige harvem võimalikum ära ja kui tore see on, et köögi prügikast ei ole see rõve nagu mu sorteerimatud prügikastid alati olid. Ja tahaks kõigile muudkui rääkida, aga kedagi ei koti.
Siin tekkiski mul äkitsi mõistmine, et see ongi vist see, miks inimesed oma toitumiseeskirjadest ja oma rahakasutusest ja veel tuhandest isiklikust asjast ikka jahuda tahavad, kui keegi ei ole neilt seda küsinud. Sest neil on enda üle nii uhke tunne. Ja neile tundub, et nad näitavad end nii heas valguses. Ja et miks me sihuksed oleme. Esiteks miks me end teistest paremaks pidamist või vähemalt enda üle uhke ja rahul olemist teistele nina alla tahame hõõruda. Ja sealt edasi - miks me teeme seltskonnas asju, mida me ise ei talu, kui keegi teine teeb. Nagu üldse mingit perspektiivi? väljazoomimisoskust? objektiivsust? seda asja ei oleks. (noh, sõnaosavad, mis sõna ma siin otsin?) 

Näiteks ma üleni jälestan neid inimesi, kes iga vestlusteema teevad nendega seotud teemaks ja tõmbavad kogu tähelepanu endale ja räägivad pidevalt vahele ja ei kuula kogu situatsiooni ja vestlust ära ja kohe kukuvad lahmima. Ma tahaks neile jalaga anda. Aga ma ise teen seda kogu aeg. Et sekkun vestlustesse, mis pole minu ja räägin vahele ja ei kuula lõpuni ja seon kõik isiklikult endaga. Võimalusel keeran miskiks vähe räpaseks naljaks ka. Viimasel ajal (loodetavasti) vähem, sest ma natukesekaupa ikka kasvan ka. Kuid siiski. Miks me ennast nii ei näe, nagu me teisi oskame vaadata.


PC140111
pärlid


Teine imelik küsimus oli mul seoses lastega. Seoses võõraste mitte minusse puutuvate lastega, kellega mul ei ole asja ja kes ei ole mu vastutusala ja üldsegi. Et see nagu eest ära öeldud saaks. Vaata. Mul on imelik ebamugav tunne, kui öisel täiskasvanute alkoholi ja naljadega peol on lapsi. Eriti ebamugav, kui on täpselt üks laps. Tundub, nagu see ei oleks lapse koht. Tundub, nagu laps oleks kõigist suurtest kordades süütum ja puhtam ja meie, täiskasvanute, rumalus ja joove ja lollpäisus ei ole see asi, mida ta võiks oma ilusate heade silmadega näha. Nagu lapse koht peaks olema valges puhtas hellas ruumis, kus on inimesed ainult tähelepanelikud ja lahked. Ja mitte kunagi üheski hämaras räpases kohas, kus inimesed on pigem arutud ja isekad ja kohati veidralt kiimased. 
Kogu see arutelu oleks mu peas igati okei ja ma võiks siin õigustada oma seisukohta ja näppe vibutada ja inimeste peale kulmusid kortsutada, kui see mu enda seisukohalaadne mulle imelik ei tunduks. Sest esiteks juba see, et ma olen iseoma lastki vedanud täiskasvanute pidudele. Korteripidudele, majapidudele, punkkontserditele, linna peale lällama kaasa, folgile, kõrtsidesse... Ja tol hetkel tundus see mulle okei. Ma olin kaine, ma olin oma lapse lähedal, ma hoidsin tal silma peal, tal oli kõik korras. Inimesed mind noomimas tundus imelik ja veidrat väändes topeltmoraali väljendav.
(Ma isegi mäletan ühte korda, kui me istusime oma sõpruskonnaga ühes kõrtsis, mis praegu on veel nõmedam, tol ajal veel enamvähem pädes, ja üks mees tuli mind noomima, et mul laps kaasas on. Hästi kuri kurja hääle ja null arusaamisega isiklikust ruumist mees. Tuli liiga lähedale ja röökis meie peale. Laps muidugi hakkas nutma. Ja mees sai sellest lisa õigustust, sest näe näe NÄE!!! nutab ju. 'Halb ema oled. Mul ka lapsed, aga mul on need kodus, sest mina olen hea isa (siin purjus peaga võõra noore naise ja lapse peale karjumas), aga sina aga SINA!! Välja tuleks selline visata.' Oeh. Me kusjuures lõpuks läksimegi ära, sest nutva lapsega ei anna kõrtsis kuidagi olla. Ja tollele mehele jäi justkui õigus. Ja ma vihhhhhkan, kui võõrastele lollidele inimestele jääb õigus. Isegi kui see on kõigest justkuiõigus.)
Teiseks miks peaksid olema lapsed nii rangelt selgepiiriliselt eraldi täiskasvanutest. Miks peab tõmbama niisugusi ületamatuid piire vanusegruppide vahele? Lapsed ei ole süütud ja puhtad inglikesed. Nad on ka inimesed, lihtsalt esialgu võib-olla natuke rumalad ja elus vähem näinud. Ja mõni täiskasvanugi on süütum ja puhtam ja rumalam kui osa lapsi. Et see on tegelt natuke imelik lapsepõlve fetišeerimine - hulgale inimestest keelata inimeste hulgas olemist ja nende eest kiivalt varjata maailmu. Siin ma enam ei räägi, et sülelaps kõrtsis. Näiteks 12-aastane täiskasvanute peol tekitab alguses võõristust ja õõva ja siis küsimust omaenda reaktsiooni osas. Et miks ta ei peaks seal olema, kui talle seal meeldib ja tema hooldajad seda lubavad ja. Või mis kasu saaks keegi iialgi sellest, kui ta saab eluaeg olla koos ainult ja ainult endavanustega. Noh, peale selle, et ühelgi moraalitsejal ei teki tahtmist tema vanematele näppu viibutada.  Aga äkki moraalitsejaid ei peaks ka ilma tööta päris jätma. 

PC140114
selles sissekäigus seisis mingi kummaline valgus



Otsast serva tagant nagu natuke piilusid mingid teised mõtted ka, aga nad on esialgu nii haprad ja arad, et ei saa neist asja. Kohe, kui katsuma proovima hakkan, lagunevad jälle koost. Eks ma mõni teine päev olen rohkem nende vääriline.
Teeme siia lõppu jälle ühe väikeste lahtiste tähelepanekute loetelu, et oleks päev ka kajastatud.

 Paistab, et ma ajan võõraste inimeste seltsis hästi hästi imelikku juttu. Ja tavaliselt ma pole isegi veel alustanud. Mõne iseäranis äpardunud seltskondliku õhtu lõpus ma tõeliselt siiralt imestan, kuidas ma üldse olen oma elu jooksul olnud suuteline sõpru leidma ja suhteid sõlmima, kui ma nii veider ja kohatu olen.
 Hingest hinge mineva veenva ja hästi jälgitava peetud pauside ja eeskujuliku diktsiooniga kõne on mul saadaval küll. Suvalistel ettehoiatamata hetkedel klassi ees. Nagu ulmeline ebamaine inspiratsioon saab ootamatult tabada. Aga mitte mikrofonisse ja mitte lavalt. Minevõtakinni.
 Keegi kusagil mainis nende hallivarjundite teema juures tookord, et sellest erootilisest alistumisest on ajalooliselt olulisemaidki raamatuid, näiteks Story of O. Ma jupp aega tagasi alustasin lugemist ja nüüd olen viimasel ajal uuesti kätte võtnud. Ühtlaselt kummaline raamat. Isegi soovitada ei julgeks.


PC080057
pirniksed ripuvad ja valgus



Mis on see sinu tegevus või tublidus, mille pärast sa enda üle uhke oled? Ja kas inimesed kuulavad, kui sa sellest rääkida tahad. 
Ja kas sa mõni kord käitud ise viisil, mida sa teiste juures ei talu?

Kas laps peol kaasas on hullem kui laps hoidjaga kodus on hullem kui kõikide pidude 18 aastat edasi lükkamine?

Comments

  1. Mul täiesti sügavalt kama, mis keegi arvab sellest, et mul on laps peol kaasas. S.t. see ei ole mingi uus asi, juba siis, kui sain esimese lapse, oli mulle üks põhjendusi "lapse pärast ei pea midagi ära jääma, teda saab igale poole kaasa võtta".
    Kui mina laps olin, oli mu pidudele kaasa võtmine mu jaoks esiteks normaalne ja teiseks täiega tore, ma pidasin oma vanemate sõpradest väga lugu, ka siis, kui olin näinud neid konkreetselt aia najale nõjatumas, sest muidu tuikusid liiga palju.

    A seda, mille kõige üle uhke olen, ei hakkagi üles lugema. Just seepärast, et mul on väga terav nägemine selle pihta, kui hakkan midagi tegema, mis mulle teiste puhul ei meeldi ning see krmuse endast ja oma uhkustest rääkimine on täpselt see. "Kedagi ei huvita, miks sa räägid sellest?!"

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kui ma alles ootel olin, siis inimesed mind ikka lohutasid, et on varemgi kardetud/loodetud, et mõni värske ema jääb tite pärast seltskonnast eemale ja siis rõõmuga/pettumusega täheldatud, et emad on üsna võimekad oma tittesid igale poole vedama ja mitte ühestki nende pärast ilma jääma. (ja emad, sest naised ju saavad lapsi, heh heh) Ja tookord ma soovisin, et mu laps armastaks joonistada, sest see tundus nii tore, kui ma võtan ta igalepoole kaasa ja ta tegeleb seal oma asjadega ja on rahul.
      Ja nii ongi. Armastabki joonistada ja mängibki enamasti üksinda. Aga igal pool lapsele mittemõeldud igavates kohtades kaasas tassimiseks kasvas ta vahepeal liiga suureks, raskeks ja isepäiseks, niiet see komme läks meil üle. Võib-olla peakski nüüd uuesti jälle ette võtma.

      Delete
  2. Minu ema hoidis kiivalt mind igasuguste joomapidude eest, olen tihti mõelnud, et kasvatas mind mingis mõttes vati sees, et ma ei oska nagu selliste seltskondadega hakkama saada adekvaatselt, aga see on vist ikka sellest teatud sündroomist tingitud. Võõraste laste ja nende vanemate kallale minek on jube nõme, eelmine nädal oli linnaliinibussis üks väike laps kes röökis täiest kõrist, ema oli ka väga hädas, üks mutt hakkas siis karjuma, et miks ema ei oska oma last kasvatada, tänasin Jumalat, et olin neist kaugemal , kange tahtmine oli sellele pragajale karguga virutada, laps oli väga häiritud, tundus et talle ei sobinud mingi tegevuse lõpetamine ja ta ei suutnud kuidagi sellega leppida et nüüd minnakse koju ja teda üldse kuulda ei võeta, et ta sinna koju minna ei taha. Ma olen alati prügi sorteerinud ja üldse ei saanud sest sorteerimise paanikast aru , kui hakati nõudma ja propageerima sorteerimist.

    ReplyDelete
  3. Mina olin see laps, keda joomapidudele kaasa võeti. Vihkasin seda kogu südamest, sest mul oli igav, purjus suured inimesed käitusid imelikult ja ebaadekvaatselt. Sageli tahtsin magada, sest öö oli, aga ega ma poleks üksi kodus ka suutnud magada, teades, et vanemad on kuskil eemal ja imelikult käitumas.
    Oma lapsed võtsin peresõprade sünnipäevadele kaasa, sest seal oli teisi lapsi, kellega mängida ja läbuks enamasti ei läinud. Kõrtsis ma ei käi ja kui käiks, ei võtaks kindlasti last kaasa, sest mäletan seda nõmedat tunnet, mis mul lapsena sellises olukorras oli.
    Mees on vanema lapsega punkkontsertidel käinud küll, alates tema teismeliseeast.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Hm. Ma olen muidugi alati ka leidnud, et mu vanematel on väga lahedad ja intelligentsed sõbrad-kursusekaaslased-nende naised-mehed. Et täiskasvanud ilmselt käitusid küll ebaadekvaatselt, aga sööki oli, naeru oli, lõbus oli - täiega hea oli! Mingi teine tüdruk oli ka sageli, kui ära väsisin, magasin, loomulikult tehti mulle kohe teise tuppa ase, eriline oli see, et keegi ei arvanud, et ma peaks kella peale magama minema. Toit oli hea, kui mul muud teha polnud, lugesin ja olin sellega paksult rahul. Pidu oli pidu oli pidu ka mulle!

      Delete
  4. "Ja kas sa mõni kord käitud ise viisil, mida sa teiste juures ei talu?"
    Jaa. Kogu aeg.

    "Kas laps peol kaasas on hullem kui laps hoidjaga kodus on hullem kui kõikide pidude 18 aastat edasi lükkamine?"

    Sõltub peost ja sõltub lapsest, eks?
    Misasi on üldse täiskasvanute pidu?
    Eesti kultuuris on juba lapse restorani kaasa võtmine ebaharilik. Ja minu arust ka enamjaolt mõttetu. Me enda jõmpsika vedasime millalgi restosse kaasa ja ta oli veel mitu kuud imestunud täiskasvanute kummalise käitumise üle.

    ReplyDelete
    Replies
    1. jah, misasi on täiskasvanute pidu?

      huvitav, kas siinkirjutajate arvamused lahknevadki peamiselt seda telge pidi, kelle lapsepõlves täisakasvanute pidu oli rõhutatult _jooma_pidu ja kellel niisamapidu, kus vbla mh natuke joodi, vbla ka mitte?

      ma mäletan oma lapsepõlvest palju toredaid pidusid, eriti vana-aastaõhtuid. tõsi, siis oli ka palju lapsi, kellega mängida. Aga me olime hästi palju ka suurtega ühes toas ja osa meie mänge haarasid ka täiskasvanuid kaasa (suht passiivselt, peaks mainima, aga me kujutasime ette, et nad kõvasti osalevad ikka). Nemad jõid natuke veini, natuke šampust, see ei avaldanud käitumisele erilist mõju.

      ilmselt umbes nagu vahemeremaades, kus lapsed võetakse maast-madalast restorani kaasa, sest kus nad muidu õpivad, kuidas viisakas inimene end restoranis ülal peab, kuidas sööb, kuidas joob (ja purju ei jää).

      Teine veelahe võib joosta selle koha pealt, kas keegi tahtis lapsena magama minna või mitte. Ma ei tahtnud kunagi magama minna ja vana-aastaõhtu oli eriliselt tore, sest siis ei aetud ka, muidu pidi oma toas ikka ootama, kuni vanemad on magama jäänud, et saaks klõpsti tule põlema panna ja raamatut lugeda.

      Delete
  5. Miks kortermajades prügi sorteerida ei saa? Meil oli isegi Tallinna kesklinnas orgaanilise prügi konteiner eraldi. Paber ja papp oli ka. See sõltub pigem KÜ-st või kohalikust omavalitsusest, mitte sellest, kas on korter või maja või kus see asub.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma olen ka kuulnud linnalegende komposti kohaga kortermajadest. Aga elanud üheski sellises ei ole. Mis on näitaja, sest ma olen mingi 10 korda korterist korterisse kolinud.

      Delete

Post a Comment