and the void smiles back

P1220035
kui tumepunane sünge mõis on õrnroosaks härmatanud

- Kui palju inimese kehast vesi pidi olema? Kuuskümmend protsenti?
- Umbes nii. Ja kui ma sinu peal kõnnin, siis ma olen kuuskend protsenti Jeesus.
- Huvitav, millal sa 60% Mooses oled siis. 


Ma ei teagi, palju sa sellest tead, aga mulle meeldib ilus olla. Meeldib ilusaid riideid selga panna ja peegli ees kekutada ja ehteid endale külge riputada ja sobitada ja oma juustesse lokke ja patse ja klõkse kinnitada. Meeldib pilke saada ja komplimente vastu võtta ja maailma oma kohaloluga kaunistada. Meeldib käia paljaste õlgade ja väikeste seelikute ja avarate kaelustega ja kui ma uue meigieemaldaja ostaksin, meeldiks end rohkem meikida ka. Ainult et. Ma alati ei viitsi. Näiteks kasvõi need viimased päevad/nädalad. Kuidagi ei ole sellist tuju. Voodi kõrvalt hunnikust suvalised püksid ja eilane maika ja seesama dressikas, mis käeulatusse jäi. Esikust esimene kõige pealmine mantel ja lähep. Kuigi ilm on soe ja oleks võinud vabalt isegi sukkpükste peale mõelda ja mõne oma võluvatest kleitidest välja valida. Aga nii üldse ei viitsinud. Peas on väljakasvand hennakarva varesepesa, aga see veel ulatub kummiga kuklasse kinni panna. Mingist meigist või ehetest rääkimata. Sest mul on suva. Minu kest ei ole mingi teenus, mida ma inimkonnale osutama pean, kui mai viitsi, sis mai viitsi.
Mõte hakkas mõtlema selle koha pealt, et arvatavasti on kõikidel inimestel neid perioode, kus nad ei jaksa oma välimuse pärast vaevuda. Aga et huvitav, kuidas elavad neid aegu üle inimesed, kes arvavad, et nad peavad. Kelle mingi enesekuvand või endale seatud standardid ei luba neil niisuguse nartsuna kodust välja tulla. Kui neil hakkab tervenisti vastik, mõeldes, et see särk oli juba ükspäev ja et karvad kasvavad ja vistrikud paistavad. Et kumb sellisel puhul võidab. Kas nad pingutavad nendel aegadel ekstra, et tüdimusest hoolimata end korda teha. Või nad kannatavad nendel aegadel ekstra, sest välimus on eneseväärikus. Või nad jätavad üldse kodust välja tulemata, kui kulmud on kokku kasvanud, aga käsi ei tõuse pintseti järele ka. Või nad teevad end ainult natuke korda (tasemeni, mis oleks minul näiteks üle jõu käiv) ja siis vabandavad end ette ja taha, et neil on maniküür mitte kõige värskem ja see kleit on tegelt eelmisest hooajast.

Mingi päev hakkasin vaatama, et võib-olla igapäevane täismeigi kandmine on  korrelatsioonis nooruse ja vähese emotsionaalse küpsuse ja intellektuaalsete saavutuste vähesusega. Sest kõik ägedad vägevad naised, keda ma tean, käivad palja näoga ringi nagu poleks dekoratiivkosmeetikast midagi tühisemat olemaski.

P1220057
midagi juhtus rohelisega ma peaaegu ehmusin

Mul oli pikalt (ja võib-olla natuke siiamaani on) arusaam, et paljud inimesed annavad alates teatud vanusest alla. Elu osas ja iseenda osas ja üldse. Jäävad surma ootama. Hõivavad end heal juhul ajutise kohese tühjatähjaga (sudoku ja seebikad), sest nigunii enam midagi kuhugi ei jõua ja kus nüüd siis mina ja elu juba elatud ka ja nii. Koos selle arusaamisega käsikäes käis (käib) mul uskumus, et see tuleb sellest, et inimesed ei ole endale lihtsalt plaani teinud ja nad elavad kogemata kauem, kui nad kavatsesid ja on liiga palju end sidunud selle töö või nende lastega ja kui vastav eluülesanne otsa lõppeb, sis pole neil endaga midagi peale hakata.
Tasapisi hakkab selle arusaama kõrvale siginema oletus, et äkki elude osas allaandjad on hoopis need teised inimesed selle vananeva ümber. Ühiskond ja nõnda. Näiteks ma just kuulsin ühte naist rääkimas, et tahtis arsti käest nõu ja abi saada mingi vaevusega ja noor arst ("mista võis olla, sinusugune kolmekümnendates tibi") oli tema aitamise asemel öelnud: see tuleb vanusest. Vanusest. Kuuekümnesel inimesel on vabalt veel kakskümmend aastat elu ja tööd ja loomingut ees. Mis kasu on kellelgi teadmisest, et tema probleemil on mingi ühepuugavirutatud seletus taga. Kõik su hädad tulevad su röögatust vanusest ja teinekord lihtsalt ole targem ja ära ole nii ammu aega tagasi sündinud. Mõtle - ühel hetkel küllalt varsti oled sina ka liiga vana, et keegi ühtegi su küsimust tõsiselt võtaks, sest need lähvad ju kohe nigunii üle. Ühel või teisel moel. Põhiliselt ühel.


Mulle tundub, et mu nädala pisirõõmude tipphetk oli see, kui see tantsuõpetaja, kelle tundidest ma alati seljavaluga tulen, ütles, et ta sai eelmine kord meile tundi andmisest seljavalu. Kuidagi tundus õiglust ja tasakaalu maailma toovat. Kusjuures ilma parastamiseta. Lihtsalt sümmeetria ja selle ilu.


PC250109
see, kus meie arvame, et maa lõppeb ja puu algab, on meie enda küündimatu püüdlus iseendile  asju seletada
puud ja maad ja samblad ja seened sellest ei hooli. neil on targematki


Eeskujude olulisusest. See on mingi kummaline värk. Et leidub teatud elusid või elu aspekte, mida ei oska teha, kui ei ole kunagi kedagi teist näinud nii elamas. See keegi teine peab olema piisavalt endaga sarnane, et saaks end mõttes sinna kohale asetada ja sealt siis malli võtta. Nagu rollimudel. Või eeskuju. Näidiseksemplar. Näiteks kui sa pole kunagi näinud kedagi normaalses armastavas toetavas abielus olemas, siis ise ka ei tea, kuidas see käib. Näiteks kui keegi sinu eakaaslastest ei räägi oma emaga normaalsel toonil, siis on üsna keeruline ise selle peale tulla, et nii võiks ka ju. Näiteks ma ei tea, kas ma teaksin, et võib olla tugev kangelaslik iseseisev ja sinna juurde eneseirooniat ja veits nummi paista, kui Buffyt poleks olnud. Ja ma ei mõtle seda, et kui su vanemad lahutasid, siis sa oled eluks ajaks hukule määratud oma paarissuhetes. See ei pea üldse nii lõplik ja kivisse raiutud olema. See ei pea kodust või lapsepõlvest tulema. Ega isegi päris inimestelt. Aga seda on vaja. Seda kokkupuudet või näidet ette. Sest ilma on maru raske. Ise ei oska.
Selles mõttes ma natuke vahel mõtlen, et võib-olla on osaliselt veidike olemas justkui see protsess ühiskonnas, mida paranoilised inimesed homopropagandaks nimetavad. Kui mitte keegi mitte kusagil poleks mitte ühestki loost rääkinud, kus samast soost inimestel on omavahel niisugune armastus, oleks isegi üleni päriselt gei olles veits imelik või hirmus seda teed minna. Nagu tahaks mingit asja, mida pole olemas. Et võib-olla on vähemalt osal inimestest sel juhul kergem lihtsalt mitte tahta.
Selles mõttes ma natuke mõtlen, et peaks rääkima (ja kuulama) rohkem lugusid ja kohtama rohkem inimesi. Et teada hästi paljusid erinevaid võimalusi olemiseks ja elamiseks. Sest mida rohkem sulle on teada lugusid, seda vabam ja mitmekülgsemate võimalustega varustatud sa ise oled. Et ei pea päriselt vastu tuult  okkad kõhualust veriseks kratsimas valutava uimega vastuvoolu ujuma. Saad hoopis mängleva kergusega kaasa minna sellega, mida sa juba tead, et olemas on. Et võimalik on.

P1280022
botaanikaaias on praegu selline pastelne roosimuster näiteks



Mis eeskujusid sul on olnud ja kuidas need sind on päästnud? Kui üldse.
Kas sa salamisi loodad noorelt kogemata juhuslikult millegipärast ära surra, et ei peaks olema vana ja üleliigne ja kõigile koormaks?

Comments

  1. ma mõtlesin hoopis meikimise kohta - et see on kultuuriline minu arust. Nt mõnel lõunapoolsel maal on minu pilgu jaoks üsna silmatorkav meik justkui riietuse osa. Ei saa palja näoga välja minna. Tundub ka, et venelastel on seda rohkem kui eestlastel. Ja ütleme kahekümnenda sajandi kahe- ja kolmekümnendatel ja sealt natuke edasi ka oli Läänes sama lugu - kuigi kõigest paarkümmend aastat varem peeti meikimist suht ropuks asjaks, mida korralik naine ei tee, meeestest rääkimata. ja sealt veel umbes sada aastat tagasi meikisid end kõik, kes üldse kuidagi tähtsad olid, mehed ja naised, st kogu kõrgklass ja ülemine keskklass, ainult mingid hipsterid (tähendab, dändid) ei meikinud, sest nad tahtsid diibid olla (ja kulutasid selle asemel oma "lihtsa välimuse" saavutamisele tunde).

    ma oletan, et kui üles kasvada teadmisega, et täiskasvanuelu juurde käib täismeik - umbes nagu minu varateismeeas oli õhukeste sukkpükstega, ainult tited käisid paksude puuvillastega - siis tulevad need oskused nii kätte, et selle saab suht automaatpiloodiga ja vähese energiakuluga tehtud. mitte nagu mina, kes ma kõigepealt viin end meikimiseks pool tundi õigesse vaimuseisundisse, et ma ripsmetušši ei kardaks, valmistan endale lohutuseks kohvi ja panen kõik asjad lauale ritta, peopesad higised, ja siis kulutan kogu protseduuri peale tund aega või rohkem, kui mul peaks see rohkem kuskilt võtta olema.

    a mis eeskujudesse puutub, siis mind on kõige rohkem mõjutanud üksikud aspektid. et ma tahan kirjutada sama hästi kui see keegi teine. Või riides käia sama ägedalt. Või sama osavalt häält teha (kusjuures laulmine on asi, mille juures on minu arust õudselt arendav proovida vahepeal hoopis kellegi teise häält teha, hoopis uued võimalused avanevad omaenda hääleaparaadis).

    ReplyDelete
  2. mõtlesin, mis automaatpiloodiga rituaale ma ise iga päev teen - mul on hirmus duši all käimise tahtmine, isegi kui vahepeal pakaseilmadega kuivas nahk sellest hirmus ära ja tervislikum oleks olnud paar päeva vahele jätta ja ainult oma kõige mustemaid osi ükshaaval pesta. kohe on tunne, et midagi on valesti, kui ei saa.

    küllap selle värvimisega on sama lugu. igapäevane duši all käimine on siin maailmas, kus ma ise praegu elan, lihtsalt rohkem meinstriim, aga mitte kuidagi vajalikum.

    samamoodi ei paneks keegi ilmselt eriti tähele, kas ma olen oma krunni täna pannud kammitud juuksed või kammimata. a ikka miski asi kisub kammima.

    vbla on inimestel lihtsalt molutamisrituaale vaja, et ei peaks kohe üles tõustes asjalik olema ja saaks tegutsemisse vaikselt sisse elada.

    ReplyDelete
  3. vabanda mind sarikommenteerimast, aga mulle meenus kunagi kuskilt veebi pealt loetud Fideelia jutt, kuidas ta pärast maal ringikäimist - oli vist see palja ülakeha projekt, a vbla midagi muud, äkki oli lihtsalt maaelu - linna tagasi jõudes kergendustundega end raseeris. nii et ka see on asi, millest keegi puudust võib tunda (selle asemel, et tunda kergendust "ohh kui hea, nüüd siin metsas ei pea arvestama, et keegi järsku mõtleb midagi, kui ma ei raseeri, täielik puhkus")

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tegu oli tõenäoliselt Valgemetsa ja kondiitripraktikaga. Palja ülakeha projekt vältas nädal aega, seal olin raseeritud, aga Valgemetsas veetsin 2 nädalat ja veevärki polnud, niisiis ei saanud eriti ka raseerida. Kogu see raseerimisjutt oli mul rohkem koomiline kirjanduslik liialdus, mida tõsiselt ei pea võtma.

      Delete
    2. OK. a ma usun ikka, et kellelgi võib ka päriselt nii olla.

      Delete
    3. Vabalt. :) Tunnistan, et mulle meeldib enda juures karvutu nahk karvasest rohkem, aga ega see mind nii ka häiri, et muud enam mõelda ei suudaks.

      Delete
    4. Huvitav, kas peaks kääridega pisut kaenlaalust metsa kärpima homme? No homme vaatab.

      Delete
  4. Esskujud. Mul on vist nii, et kui ma midagi teha tahan, siis selleks on hea kirjanduslik eeskuju õudselt abiks. Et kui ma religioosselt noorena jooksmas käisin (praegu käin ka, aga täiesti mittereligioosselt, see on osa elust lihtsalt), siis "äärelinna Buddha" (Jamima) või "Lapsega" (misiganes peategelase nimi oli) või need krimkad, mis olid ühesuguste pealkirjadega ("N nagu nuhk" tuleb meelde) olid asjad, mida ma KOGU AEG lugesin. Lugesin läbi ja jälle otsast peale.
    Ja kui ma alla võtsin religiooselt, siis Christine Nöstlineri Gretekese-triloogia oli väga teema.
    Päriselu-eeskujud? Päris ausalt - ma sain oma esimese lapse veidi hiljem kui mu ema. Ma sain oma teise lapse veidi hiljem kui mu ema. Kuna tal läks kolmandani igavene hunnik aega, ei ole mul ka tunnet, et peaks kiirustama. Ma olen elanud 36 aastaseks ning alles paaril viimasel aastal hakanud mõtlema, et oot, vbla mu ema ei olegi ideaalne inimene ideaalse eluga.
    Tema pealt õppisin ka, et on ok erinevate isadega lapsi saada, lahku minna ja uut suhet alustada, kõrvarõngaid kanda, meikida.
    Mina olengi see, kes peab algelist meiki (kulmud, silmapliiats) suht nagu kodust väljamineku osaks, kui ma hoopis ilma lähen, siis ma pean kas rämedalt väsinud olema või peeglist vaatama, et oi! OI! täna ma näen nii krdi hea välja, et ei hakka seda millegagi rikkuma - ja siis päev otsa elama kommentaaride saatel: "Oi, oled sa haige?", "Kellelgi oli eile vist metsik õhtu!", "Mis sul viga on, oled nii teist nägu!"

    Kui on pidulik sündmus, kasutan ma BB kreemi ja ripsmetušši ka. Huulepulk on küll teema aint siis, kui õhk on kuiv ja huuled kuivavad.

    Aga tead =) Väga kohatu öelda, aga mina olen alati arvanud, et elan jube vanaks, nii 94-95 on teema, õunaaed, koerad ning kaminatuled - ning ometi - ning ometi - üritasin varem. Aga see ei olnud korrelatsioonis sellega, et oh, suren noorelt, siis ei jää kellelegi kaela peale ka. See, et vanaks ei ela, oli lihtsalt veel üks hind, mida maksta.

    ReplyDelete
  5. *Jamilah. Ajan kõik mäluaugud ajukahjustuse süüks, muidu raudselt oleks kohe õigesti mäletanud.

    ReplyDelete
  6. Anonymous22:57

    Hah. Ma uskusin kuni 18-aastaseks saamiseni et ma raudselt 18.-ndat ei näe, no ei ole võimalik. Sünnipäeval sain miskit sorti ajuvapustuse ilmselt, sest ei olnud ju kavas. Pärast seda on olnud no pressure ja vabakava, sest noh, ei olnud ju ette nähtud.

    ReplyDelete

Post a Comment