Saturday, January 23, 2016

that private ooze

See nüüd ongi see ettekuulutatud (ja -tuulutatud?) tuhande kolmesajas postitus. Kuna mulle ei laekunud ühtegi piisavalt head mõtet, kuidas seda teist moodi teha, siis ma teen seda lihtsalt tavalist moodi. Võid kujutleda, et mul on peomüts peas.


P1220034
kaks teed



Ma olen vahel tähele pannud, et leidub kuritegusid või muid teise inimese kahjustamisi, mida kiputakse veidike justkui õigustama või selgitustega siluma. Kui mitte otseselt seadustes-karistustes, siis vähemasti inimeste sõnavõttudes. Võib-olla neid on teisi ka, aga mulle viimasel ajal on jäänud silma need puhud, kus vallaline noor mees mõnele naisele oma käte või peenisega ebameeldivusi tuleb valmistama. Üsna kiiresti hops hops kargavad kusagilt välja teema käsitlejad, kes räägivad miskistest 'vajadustest'. Umbes samast stiilis nagu: me teame küll, et varastamine on vale ja halb, aga natuke on arusaadav ka, kui inimesel on väga väga kõht tühi. Või: noh, meil on kokku lepitud küll, et võõrasse kohta ilma luba küsimata ei roni (tuld tegema), aga samas siiski mõistetav ja isegi ühiskonnas arutelu vajav probleem, et mõnel inimesel on talvel tegelikult hästi külm ja pole kusagil olla. Ja umbes sama moodi niimoodi mitte päris andeks andvalt, aga natuke järele andvalt on jutt tegudest, mis inimene tegi, sest ta arvatavasti polnud ammu seksinud. Ja ta on noor. Ja ta on mees ja tal on peenis küljes. Ja sellega pole ammu seksitud ja seega vajadused paratamatult vältimatult ilmnevad nagu loodusjõud ja ellujäämisinstinkt. Ja teod saavad tehtud ja tuleks vähemalt osaliselt mõista või koguni ühiskonnas seda probleemi haldama ennetama leevendama hakata.
Ma hakkasin mõtlema, et kui kaua mina peaksin olema seksimata, et mul oleks natuke rohkem lubatud mõnele võõrale mehele kätt püksivärvli vahele sudida või mõnda teist ehk leebelt mürgitada või vägivallaga sundida minuga voodisse tulema. Et kas kahest nädalast piisab või peaksin ma kauem 'kuival' olnud olema? Või oota... kas selleks peab mees olema, et sul saaksid need samusedki sedalaadi arusaadavad vajadused olla ja teiste lõhkumise eest automaatse kaastunde ära teenida? Ja kas gei meestel on ka need vajadused ja siis neile anname ka andeks ja silume natuke leebemaks, kui nad püüavad väevõimuga mõnda meest endale anduma sundida? Või näiteks kui sõjapõgenike või muul põhjusel sisserändajate hulgas on osa mehi ka geid, sest populatsioonist teatud osa niikuinii on. Et kas me peaks (lisaks kõigele muule) muretsema, et nad tulevad siia kõiki meie mehi ära vägistama.


P1180019
mulle meeldib, kuidas ta on nii lõpmata pettunud ja veits šokeeritud näoga
mida kuradit ma just lugesin

Huvitav, kas ajalugu on nagu tüüpiline haigutamaajav hollivuudikas (mehed räägivad meestega ja naised (kui neid on. ja nad räägivad) räägivad ka ainult meestega) selle pärast, et ajaloo tegemise juurde tähtsate sündmuste ja otsuste juurde naisi ei lubatudki. Või hoopis selle pärast, et ajaloo panid kirja niisugused mehed, kes filtreerisid ja tõlgendasid kõik naistegelased sujuvalt välja. Kas meie vabariigi saamise loo juurde ei kuulunud mitte ainumaski naine, niiet kooli vastavatel pidustuste tarvis on tegelt põhjendatud, et tüdrukute vanematele on ainus tööjuhis, vaadata, et plikadel hümn peas oleks. 
Ühelt poolt ma ei peaks praegu üldse mölisema, kui ennast pole oma riigi ajaloo üksikasjalikud sündmused kunagi piisavalt palju kottinud, et nendega seotud tegelastega täpsemalt kursis olla. Ja tundub kahepalgeline nüüd selles naiste puudumise kontekstis seda kiskuma hakata, kui ma isegi ei tea kõiki neid mehi nendest lugudest.
Teiselt poolt võiks teinekord ikka mõnda teemat kiskuda ilma sellest kõike teadmata. Äkki saab teada. Või vähemalt kist.

Ja siis ta ütleb: "No ega neid naisi ei saa ju laste näidendisse panna."



P1210025
raekoja torn ja punased puu munad kuuvalgel

Mul on omal vist sündmustevaene elu, sest ma viimasel ajal käin ringi ja imestan teiste inimeste elude üle. Näiteks deitimislimitatsioonid. Oma sõbra naist ei tohi sebida. Isegi siis, kui see on su sõbra endine naine. Kui sul on mitu sõpra, siis ühegi nende sõprade ühtegi (endist) naist ei tohi sebida. Samuti ei tohi sebida oma sõbra õde. Kui sul on mitu sõpra või neil on mitu õde, siis need on kõik keelatud. Veel ei tohi sebida oma endise naise õde. Kui sul on mitu endist naist ja neil on ühtekokku mitu õde, siis need kõik on sulle keelatud maa. Lisaks vist on teatud koodeksis keelatud puutuda ühtegi nendest inimestest, kellesse mõni su su sõpradest väga armunud on (olnud) või nende südameid murdnud isegi, kui need inimesed pole päriselt su sõprade naisteks osutunudki.
Näidisrehkendus. Ütleme, et sa oled oma kolmekümnendates naisi eelistav mees ja sul on kaks arvestatavat eksnaist. Neil on kokku kolm õde. Ja sul on kolm arvestatavalt head sõpra, kellel on kokku neli õde ja viis arvestatavat eksnaist. Eeldades, et mingit laadi koodeks keelab ka oma endiste kaaslaste poole tagasi pöörduda, on sulle elu lõpuni kategooriliselt keelatud huvituda neliteistkümnest sinuga enamvähem samas vanuserühmas sarnase sotsiaalmajandusliku taustaga naisest. Sest need on mingis plaanis võõras vara ja su (mehe)au ja väärikus ei luba.

Teine täiesti üle mõistuse korduvvapustust põhjustav imestusobjekt on toitumiskavad. Ma tõeliselt tükk aega mõtlesin selle üle järele ja hakkan vist otsast tasapisi seda nähtust mõistma. Vaata. Tuleb välja. On inimesi, kes ei taha ise otsustada, mida nad söövad. Nad tahavad, et keegi teine otsustaks nende söögi. Vähe sellest. Otsustaks ka, kui palju nad seda söövad ja millal ja mil moel see on valmistatud. Sest nad ei taha seda otsust ise teha iga päev. Millegipärast on küsimus 'mis täna suhu pistaks' liiga suur koorem neile. Põhjustab liigset stressi või minaeitea. Pealegi. Kõige krooniks. Nad maksavad sellele teisele inimesele, kes neile ütleb, mida nad sööma peavad, selle eest raha. See on tasuline teenus. Ja ma olen nagu: mikkkkksss? Mis on inimestel viga ja kas neil on liiga vähe muresid ja kas pole siis teisi viise oma elu keerulisemaks ajada ja miks nad lihtsalt raamatuid ei loe ja kodutuid ei aita ja oma vanaemalt kohalikku traditsioonilist kindakirja ära ei õpi.
Seda varianti, kus inimesed raha eest käsivad kellelgi endale ettekirjutusi teha ja siis ikka sõna ei kuula, ma pean veel natuke seedima. 


P1220064
need, kes pidid lumevanikuid puuokstele laotama, tegutsesid veits uisapäisa
huvitav, kuhu neil nii kiire oli


Mul on meeles üks hästi ammune noorte punk bändi läbu kontsert asi, millel ma kunagi noorena käisin. See võis vabalt olla Illusioonis, kui see ei olnud veel ööklubiks muutunud. Just. Ja seal ma millegipärast jälgisin, kuidas noorte kollektiivid lavale tulid, end esinemiseks valmis panid ja siis oma asja tegid. Ja nagu seda laadi üritustel ikka, oli lava ees kari ilma särkide ja vist ka koduse pesemisvõimaluseta noori mehi, kes karglesid ja lõugasid lõbusalt. Üks nende korduv nali oli lavale astunud naistele karjuda: näita tisse! Tegemist pidi olema hullult hea naljaga, sest nad kordasid seda mitme bändi ja naisega.
Huvitav osa algas tegelt sellest, kuidas erinevad naised sellele reageerisid. Esimene neist arvas, et tegemist on mingi tähtsa teate või sõnumiga isiklikult talle. Aga ta ei saanud aru, mida nad ütlevad. Niiet ta astus tähelepanelikult kuulatades lava servale lähemale: Mida? NäITA TISSSE!!! Samm lähemale. Mida? NäITA TISSSSSE!! Pärast paari kordust ta muidugi lõpuks kuulis, mida talle öeldakse ja oli väga hapu näoga ja igati solvunud ja turts ja punastamised ja peenikese kileda häälega nähvas ta: "Ah, näita ise!" Mõne aja pärast, kui igasuguseid asju oli vahepeal olnud, tuli lavale mingi teine bande mingi teise naisega. Noored lava ees kordasid oma vana rituaali ja see järgmine noor naine lihtsalt vaatas neid. Ei olnud aru saada, kas ta kuulis, mida tema suunas karjutakse. Võib olla, et isegi ei kuulnud. Aga ta ei huvitunud ka. Kuidagi teadis, et sel pole temaga mingit pistmist. Lihtsalt põrnitses neid paar korda kulm kortsus ja mõningane ükskõikne kaastunne ehk.
Ja ma hullult kaua mõtlesin selle üle. Selle erinevuse üle ja selle naiivsuse ja selle väärikuse ja kehvade kammbäkkide halbade ajastuste üle. See on jälle seesama kuidas lahe olla ja miks osa inimesi seda nii hästi kuidagi iseenesest oskavad. Aga see on natuke see ka, kuidas asju isiklikult võtta ja neid endaga siduda. Ja kuidas mitte. Või kasvõi hakata rääkima siin egost ja sellest, kuidas see sul marki täis teeb kogu aeg, kuigi ta on tööle võetud sind kaitsma, kasutu nutsak, maivõi.

Kui mul on mõni kord terve päev läinud mõttetute minust mitteolenevate tülikate toimetuste nahka, olen ma õhtuks sellest nii tüdinud. Nii nendest toimetustest kui sellest, et need minust ei olenenud ja nende mõttetusest ja inimestest, kes selle kõik mu õlule asetasid ja üldsegi tervenisti sellest päevast. Niiet mul on koju jõudes tunne, et ma olen väärt hunnikut lohutavaid paisid ja rahule jätmist ja vara teki alla minemist. Sest ma ei jaksa. Sest ma olen õnnetu asjaolude ohver enesehaletsuse vetruvas tatises nurgas ja mulle kehtivad selle pärast eri tingimused ja võib-olla lõik tortigi.
Kui tal on mõni kord terve päev läinud mõttetute temast mitteolenevate tülikate toimetuste nahka, teeb ta õhtul koju jõudes endale ühe kange kohvi. Ja püsib tavalisest veel kauem ärkvel. Et saaks omi asju teha. Et ei oleks päev tervenisti mahakandmisele. Sest kui sa lased teistel sinust mitteolenevatel asjadel tulla ja su päevi ära rikkuda, siis sa ei saagi ühtegi oma asja teha ja mis mõtet sellisel elul veel oleks.

P1220043
sellest trepist praegu eriti ei käida



Mõtlesin korraks jälle natuke tõsisemalt doktorantuuri peale ja mitu inimest ajasid vaimustunult imestunult silmad pulka ja tahtsid sellest kõik teada.
Sattusin väikelinna kaltsukas 50 sendi päevale ja ostsin end korduvalt korrale kutsudes ainult 10 asja. Nüüd on mu kõlbab-ainult-kodus-kandmiseks kollektsioonis ka natuke karvased sinised cookiemonsteritega poolpikad püksid ja riidevärvidega kosmiliseks träpsutatud liibuv maani kleit. Kuigi eks ma vist selle kleidiga lähen suve poole inimeste hulka ka.
Miks kapsal nii halb maine on? Näiteks kui suvakaid kanatükke kättejuhtuvate paprikatega natuke kuumutada ja siis peenikesi kapsaribasid juurde panna, tuleb üleni üllatavalt hea söök. Nuudlitega näiteks. Aga niisamagi. Kapsas läheb soojas magusaks ja püsib krõmps ja pole üldse see ökk vanaaegsete kapsaroogade ligasus, mida ma justkui kusagilt mäletaksin.
Vahel on mul tunne, et ma käingi seal tantsutrennis selleks, et saada korrapäraselt jõulist meeldetuletust, kui tervenisti ebaadekvaatne ma olen. Ja tantsutrenn on selles mõttes hea, et see ebaadekvaatsuse tunne haarabki tervet keha. Teed sammu valesti ja kohe ongi terve keha loll. Õnneks on olemas ka slämmi õhtud, saab ka terve oma mõistuse lolliks teha.


Ma lingin jälle siia lõppu laulu, sest see on millegipärast üks laul, mida tahaks kogu aeg uuesti ära kuulata. Kuidagi õõtsub õigesti. Kuigi ma tegelt olen seda albumit juba jagand ja ma isegi ei saa aru, millest ta täpsemalt omaarust laulabki. Aga miski selles meloodias või harmoonias või milleski on sinna sisse põimitud, et on hea.

4 comments:

  1. Hea post, tavalisest veel huvitavam.

    Mina olen veendunud, et ajaloos on olnud palju tähtsaid naisi ning nad lihtsalt ei ole kirjutajatele piisavalt tähtsad olnud. Ma isegi ei arva, et kirjutajad olid puha mehed. Naine kui osa inimkonda ei ole läbi aegade kesine olnud ning alles viimasel paarisajal aastal elustunud. Aga kirjutustraditsioon oli selline, kust naised lihtsalt alailma ära unustati, sest nad polnud päris samasugused kui mehed.

    Toitumiskavad on ka minu alalise imekspanu osalised. Aga kui võtta neid kui grupiviisilise allavõtu sitemaid variante, kus rühmakaaslasi ei näe, aga treener vähemalt on, siis äkki see on kuidagi grupiviisilise mõtlemisega inimestele hea? Sest mina ei viitsi ka trennis käia, mul on kodus üksi harjutusi teha või äärmisel juhul osta ujula üksikpilet ning seal omaette solberdada, oluliselt lihtsam, kui kuhugi inimeste sekka minna. Aga inimesed käivad trennis, nt sina ka käid, õpivad seal midagi enamat kui juutuubivideode järgi mina, ning vbla on siis toitumiskavad veel mitu sammu sealt edasi?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma ise arvasin, et äkki toitumiskava mõjub umbes sama moodi tahet sundivalt nagu spordiklubi aastkaardi ostmine. Et raha on välja antud, ju peab kuulda võtma. Commitment tool vist öeldakse siukeste kohta.
      Ükskord mul oli peika, kellega me pidime hakkama koos mingis seltskonnatantsude trennis käima ja seal oli ka soovitus kohe ilmutatud kujul, et makske terve kursus ühes tükis ette ära, küll te siis leiate ka motivatsiooni terve kursus kohal käia. Kaks korda käisin. Jumalast õudne oli. Peika ei käind kordagi.
      Um. See pidi kuhugi jõudma. Jaa. Et inimesed on erinevad vist.

      Delete
  2. Mul on hoopis teine mure.
    Lugesin täna su blogi ja juhuslikult hakkas mu playlistis sel ajal mängima Lera Lynn ja see kuidagi nii seostus mul sinu blogiga. Et ma hakkasin kohe uurima, ega ma mitte siit sinu käest seda laulu linki pole saanud. Aga ei leidnud. Igaljuhul, mulle kuidagi tundus, et see võiks olla tulnud Murca blogist.
    Noh.. Selline "mure" siis.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oi, aitäh, Kats. See läks praegu väga õigesse kohta. Hästi tabatud. Ma sarja vaatsin küll, aga muusikat pole veel üle võtnud. Ja ühte sellist lugu oli mu hommikusse just vaja.

      Delete