vaataks nettfliks ja teeks niisama midagi

PC300019
puu peal kasvav jänesekapsas on veidi heitunud


Seltskondlik joomine on peamurdmismäng. Ei, mitte mingi halva kalambuuri mõttes. Vaid selles mõttes nagu nuputamismängud või ristsõnad on. Ajugümnastika. Reeglid on järgnevad - joo võimalikult kanget võimalikult kiiresti ja võimalikult palju; püsi seejuures võimalikult adekvaatne suutlik asjalik eeskujulik ja ilus. Ühelt poolt tuleb end tuhmistada ja teiselt poolt tuleb sellele tuhmistumisele kogu oma väega vastu võidelda. Aeg-ajalt saab selles mängus punktide kogumiseks tõestada, kui purjus ja kui suuteline sa oled (hoia mu jooki ja vaata seda). Legendaarsed joodikuõnnetused juhtuvad siis, kui sa arvad, et sa oled veel suuteline üsna keerukat asja tegema (sest nii kaine), aga ikkagi ebaõnnestud selles (sest nii purjus). Kaotavad need, kes end kohe laua alla joovad ja need, kes ei saa piisavalt purju, et hulle asju kaasa teha. Muidugi need ka, kes panustavad mõnda käiku liiga palju ja siis EMOs lõpetavad.
Mulle tundub, et kui seda üsna raskel levelil mängida, seltskonnaga, kelle standardid arukas paistmisele on kõrged, aga kogused samuti, siis peaks olema võimalik aja jooksul üsna osavaks saada. Ja huvitav, kas see oskus - vaid osaliselt ja veits valesti toimiva ajuga hoopis asjalik olla - kas see kandub üle ka teistele elualadele? Oskad paremini stressisituatsioonis käituda või leiad kiiremini õiged valed, kui sind küsitletakse või haldad oma pealetükkivad emotsioonid või seisundid osavamalt ära. "Tšš-ššš... olgevait, ma pole pooltki nii kibestunud, kui te mõtlete. Hoia korraks mu kohvitassi ja vaata seda."


Analoogselt sellele, et on vaja ägedaid kadestamisväärseid põnevaid põhjuseid heas füüsilises vormis olemiseks, on vaja häid põhjuseid haige olemiseks. Mul on põiepõletik. Ja selle juures vist kõige nõmedam asi (lisaks korrapärasele tahtmisele nutta ja/või surra), on see, et ma pole seda kuidagi välja teeninud. Pole midagi põnevat teinud, et põiepõletikku saada. Ma ei ole harrastanud räpast seksi võõraste meestega. Ei ole kandnud edevat sünteetilist pitspesu ja selle sees end higiseks tantsinud. Isegi liiga väikese naljaka seelikuga külma kivi peal pole istunud. Ma oleksin poole vapram ja muigaksin magusvalusalt oma piinade üle, kui neile oleks eelnenud Seiklus. Aga mul on niisama igavusest muuhulgas lissalt põis haige. Sest miks ka mitte. Polegi ammu olnd.

Kuigi see kivi peal istumisega hirmutamine tundub pigem müüt. Sesmõttes, et keha võib natuke kurnatud sest külmast küll saada ja siis põletik põie kandis välja lüüa, aga samahästi võiks tüdrukuid keelata külma asja peal seismast või vastu toetamast või hingamast.

P1070037
kloostrikalmistu korrapära



Hakkasin Jessica Jonesi vaatama. Mis on mõnes mõttes võib-olla küsimusi tekitav väide, sest kuidas sa hakkad vaatama midagi, mille võiks ette võtta ja lihtsalt ära vaadata. Aga vaata. Khm. Ma sean endale piire. Ma vaatan ainult hästi natuke korraga. Ma ei leia sarja ja ei ahnitse seda otsastlõpuni ühe ettevõtmisega ära, nagu nii mõnigi teeb. Ma ei tea üldse, kust inimesed leiavad selliseks maratonvaatamiseks aja või enesehaletsuse. Mis on üllatav, sest ma alati noomin inimesi, kui nad oma aja (või enesehaletsuse) puudust ettekääneteks toovad. Igatahes. Mina vaatan häid sarju kuni kaks osa päevas. Reeglina pausidega kahe osa vahel. Näiteks puhkepäeval ühe hommikukohvi kõrvale ja siis õhtupoole, kui ma olen tubli olnud ja asju juba teinud, vaatan veel ühe. Ja juba sellest on mul mõni kord nii äranuumatud tunne. Mõni päev ei vaata ühtegi osa ja mõni päev jääb teise episoodi vaatamine ära, kui tuleb vahele perekondlik või isiklik põhjus. Näiteks tudi. Tudi tulek on alati hea põhjus misiganes teist kasutut asja edasi lükata.
Aga lõppudelõpuks igastahes. Et Jessica Jones. On tore sari ja tegelased on armastusväärsed ja kui neid ammu pole näinud, hakkab igatsema ja mõtlema, et kuidas neil küll läheb ja peaks kokku saama. See on hea sarja tunnus. 

Kuna on nummerite võrdlemine ka käsil, siis mul on praegu ilusasti kakskend kraadi magamistoas sees. See on selle pärast, et lõkkekoht veel lõkendab ja on lõkendanud mitu tundi. Kui see ära kustub, langeb temperatuur välise suunas niisuguse tambiga, nagu oleks tal tuli takus. Kuigi tuld tegelt just ei ole. Sest see kustub ära ja siis see tulistjalu kibekiire jahtumine hakkabki. Ma tean, see on keeruline.
Kui ülakorrus on majakujuline laudisenikerdis, siis allkorrus on vägevad ausad ristpalgid. Truup tuubitakse õhtul tuliseks (õhksoojuspump vaatab õue miinuskahtekend ja aint ohkab) ja siis hommikul võibolla-võibolla ei ole päris maailmalõpp köögis. Tuumatalv. Hundilaut. Et võibolla saab hommikul kohvi teha pidžaamas ja hommikumantlis, mitte kõigi kampsunite ja tekkide kuhjana. Ma sooviks nii umbes seitseteist oleks näiteks mõnus lähtepunkt. Vannitoa põrandaküte, nagu selgub, on mingi eksootilise salamärgi kujuliselt seal plaatide all. Et kui näiteks dušikabiini ja pesumasina vahel seisad, sis on varbad soojas. Aga kraanikausi ees ei ole. Aga see-eest teiselpool potti ühes kohas jälle on.



P1070031
allikapuu. jälle


Ma olen beebide haldamisest nii kaugele juba kasvanud (kasvatanud?), et mulle hakkas ükspäev tunduma imelik see jutt, et beebidega seoses üldse magada ei saa. Sest mis jutt. Sest imik magab täiesti kindlasti rohkem kui täiskasvanu. Seega maga sel ajal, kui su vastutusel olev titt magab ja korras. Ja saab ülegi liigagi rohkemgi magatud. Sest mis täiskasvanul on füüsiliselt vaja üle poole ööpäevast maha põõnutada. Ja kui tuleb vahepeal tahtmine päeval korraliku inimese kombel ärkvel olla või koristada või nõusid pesta või muud taolised. Noh. Siis väga lihtne. Ära tee neid asju. Või kui teed, siis arvesta, et see on su enda uneaeg. Mitte laps ei nuta sinu uneajal vaid sina rahmeldad enda ja lapse uneajal.
Minuarust on jumalast hea nõu. Mitte ühtegi lünka.
Ja nüüd. Kuna ma olen su kõigist hädadest just päästnud. Vastu-nõuna. Kuidas teha nii, et eelteismeline tahaks trennis käia ja tuleks vahepeal arvutist ära raamatut lugema või mõne muu hobiga tegelema ja teeks ise oma koduseid ülesandeid ja ärkaks koolipäevadel oma äratuse peale ise üles.


Kusjuures ma praegu tõsiselt võitlen iseendaga, et sellest talvest ja tema külmast mitte masendusse laskuda ja konstantsesse tujutusse maanduda. Vahelduseks näiteks kujutan ette, kuidas lakkamatu vihm oleks ju poole õudsem ja hukutavam, kui veits külma. Või vaatan ilmateadet ja kujutlen, kuidas see päris talv see päris tõeline talv see ju on ainult natukeseks ja läheb kohe kohe üle. Auto ka ei tööta ja ühes toas on plastaknad seest jääs ja ma lihtsalt tahaks ära. Tahaks kõik pausi peale panna ja hiljem, kui parem on, edasi teha. Aga ei lasta. Niiet peab vapper olema. Külma välja naerma ja puid alla panema ja metsas tüvede praksumist kuulatama ja vau tegema.

Comments

  1. Mul on kõik aknad toa poolt jääs

    ReplyDelete
  2. võib ka sedapidi olla, et üleüldine oskus parajasti imelikult toimiva ajuga (magamata, stressis jne) enam-vähem adekvaatselt käituda avaldub lihtsalt ka purjus peaga.

    ReplyDelete
  3. Lünk on küll, lünk on seal kohas, kui juhtub olema veel üks titt, kelle eest vastutada. Muidu hea nõu. Töötas esimesega suurepäraselt.

    ReplyDelete
  4. Eelteismeline ei lähe innukalt trenni ega tule arvutist välja, sest ema arvab, et nii võiks õige olla. Ta võib trenni minna koos sõpradega ja emaga uisutama v rattaga sõitma v kinno.
    A vastutustundlikkus kodutööde ja koolitööde suhtes, vabatahtlik vanemate abistamine, rõõmu ja innuga kohustusliku kirjanduse lugemine- selle unistuse võib nüüd rahulikult neljaks aastaks maha matta või vähemalt augu juba valmis kaevata.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mul on väga tubliusinandekas (kuigi selgelt teismeline) Tütarlaps, aga vastutustundlikkus koolitööde osas, k.a.vastustustundlikkus kohustusliku kirjanduse läbilugemise osas, on ainus, mis temalgi on. See, et ta vahel nõustub pealekäimise mõjul kodus midagi tegema, on suur asi.
      Neljaks aastaks? Kuule, nii tubliusinvastutustundlikud pole ka täiskasvanud =)

      Delete
  5. Või kui sul on korralik eesti mees, kes tahab, et koju tulles oleks ees soe söök ja meigitud naine.

    ReplyDelete

Post a Comment