Mul on mingi probleem kirjutamisega. Mis see on? Jälle nädal aega vahet? Mustand koguneb aeglasemalt kui mõni muu asi, mis hästi aeglaselt koguneb. Elutarkus või... saapamustri sisse väikesed kivikesed.
Mul on mingi probleem valgusfoori pidudega. Ma täpselt ei saa aru praegu, et misse. Niiet püüdlus kirjutada, mis ma mõtlen ja siis lugeda, mis ma mõtlen, et saada ise oma mõtetest aimu. Ehk siis see tavaline.
 |
| taevas kus iganes |
Mul on mingi probleem valgusfoori pidudega. Ma täpselt ei saa aru praegu, et misse. Niiet püüdlus kirjutada, mis ma mõtlen ja siis lugeda, mis ma mõtlen, et saada ise oma mõtetest aimu. Ehk siis see tavaline.
Valgusfooripidu on selline pidu, kus inimesed saavad/võivad/peavad ilmutatud kujul esile tooma, kuidas on lood nende vallalisuse staatusega. Tavaliselt on punasega tähistatud kinnises paarissuhtes ja rohelisega tähistatud vallalised pidulised. Kollane siis vastavalt peo teemale. Mõni kord tähistab see lahtist suhet ja mõni kord keerukat suhet, aga kuna noored inimesed on nõnda enda keerukaks mõtlemise meisterklass, siis seda 'kollane=see on keeruline' seost ma eriti heaks mõtteks ei pea. Kui sulle just hullult ei meeldi, kui terve su pidu on täis igast otsast kollasega tähistatud minakultuse egosid. Aganoh, see on üks teine teema.
Loetelu katsetusi seletamaks, miks mulle valgusfooripeod natuke ei meeldi.
Esiteks ei ole see kellegi asi. See on minu enda asi, kas ja mis suhe mul parajasti on. Tundub kuidagi liiga sissetungiv minult minu eraelu kohta mingit infot nõuda ja siis kohustada mind seda kõigile võõrastele inimestele välja reklaamima. Jaa-jaa ma tean küll, keegi ei käsi mul käia pidudel ja isegi valgusfooripeol ei pea end tingimata (õigesti) määratlema ja muu taoline. Aga ikkagi. Reeglid tehakse selleks, et neid järgitaks ka natuke mõnikord. Ja see reegel on tehtud selle (taga)mõttega, et minu intiimelu peaks olema kellegi võõra kaugelt mind piidleva pilgu asi. Mis ei ole okei muarust.
Teiseks olen ma lõpmata tüdind ettekujutusest, et pidudel või väljas või inimeste hulgas käiakse selleks ja ainult selleks ja mittemillekski muuks kui selleks, et skoorida. Mis on esiteks väga imelik, sest ma küll eriti ei usu, et nii paljud inimesed on huvitatud juhusuhetest. Osa võib-olla. Aga mitte kõik. Ja mis muid asju sa ühelt lärmakalt joogiselt peolt ikka skoorid, kui juhuslikkusi. Pealegi üldsegi ei ole kõik inimesed saama peale väljas ja kogu maailm ei keerle ainult ümber ühe augu. Võinoh, võibolla see päris loodusteaduslik universum-maailm keerleb, aga siis mitte ümber selle augu. Vaid nagu... võibolla mingi kosmilise augu, mis on ainult võib-olla väga julgetes metafoorides võrreldav. Hmm... kas siit tuleb mingi potensaalselt räpane poeem? Eimidagi.
Kolmandaks ja vist kõige olulisemaks ja raskesti mõistetavaks - minu suhte staatus ütleb väga vähe selle kohta, kellega ma tahan suhelda või mitte. Selle kohta ütlen mina. Põhjusi, miks ma ei pruugi tahta võõra inimesega juttu ajada, on tuhandeid. Asjaolu, et ma ei ole hetkel üksildusse ja/või seksinälga suremas, on õudselt kaugel selles nimekirjas. Tavaliselt, kui ma kellegagi suhelda ei taha, on ta kole, ebaviisakas, pealetükkiv, ebameeldiv, haisev, liiga lähedal, mitte minu maitse... Või see on vale hetk või koht või seltskond. Või ma ei ole vestlemise tujus või mul on midagi muud käsil või ma juba kellegagi vestlen või mul on kusagile kiire või... Tuhanded mitmekülgsed põhjused. Seejuures, pane tähele - isegi, kui ma olen üksildusse/seksinälga suremas, võib osutuda, et ma ei taha igaühega suhelda. Kui sa oled täiega huvitav ja su seltskond teeb mulle rõõmu või pakub positiivset pinget või silmailu, ma üleni räägin/tantsin/joon sinuga. Oma poiss olemas või mitte.
Niiet mind põmst vist kõige rohkem ajabki natuke närvi see kõrg-hüsteeria teemal paarissuhted ja selle käigus järsku kellelegi kuuluma hakkamine ja ise endana oma kehasse ja aega puutuvate tahtmiste ja eelistustega sinna juurde äralõppemine. Ja sest ilmas on olulisemaidki asju, kui kes kellega käib.
Kes kirjutas kaltsudest vaipade heegeldamisest? Ma olin juba jumalast maha rahunenud teemal kodune käsitöö tegu ja olin juba otsustanud, et ma tegelt olen lõpmata liiga laisk, et ise endale koju koduseid asju valmistada. Eriti, kui kaltsukad on selliste inimeste üllitisi ääreni täis. Ja nüüd siis. Ajas mulle ka isu peale. Just plaanisin kaks ilusat värvi inetuks veninud trikotaažpluusi ära anda. Nüüd ma pean neist (ja sajast muust asjast) ju vaiba heegeldama.
Heegeldamine mulle tegelt üleni meeldib. Mis on natuke üllatav, sest kudumine mulle näiteks üldse ei meeldi. Mina olin see laps, kes kogu põhikooli pidi oma käsitöötunni asjad ise valmistama. Sest mu vanaemad elasid kaugel ja mu ema keeldus minu asju minu eest valmis tegemast ja mul pole tädisid. Teistel tüdrukutel kõigil tegi keegi teine. Võinoh, võib-olla mitte kõigil ja võib-olla mitte kõiki käsitöö töid. Aga märkimisväärne osa kindlasti. Pealegi olin ma lapsena hästi kobade kätega. Kuigi rangelt paremakäeline ja palju lille ja rohuga mänginud ja muidu enese liigutamist armastav. Kirjatehnika ja käsitöö olid nagu mingid needused mulle. Alguses oli klaverimäng ka üle mõistuse, aga see on arvatavasti hoopis selle pärast, et mu muusikaline kõrv on natuke laisk ja mina olen palju laisk.
Aga vot heegeldamine hakkas tasapisi meeldima. See oligi talutavuse järjekorras heegeldamisest kudumiseni. Tikkimine-heegeldamine on need päris tehtavad tehnikad. Õmblemine on tehtav ainult siis, kui mind rahule jäetakse ja lastakse teha nii, nagu ma väiksest peale olen oma aruga teinud ja ei käida mulle pinda mingite idiootsete juttudega nagu venivat kangast ei tohiks tavalise niidiga õmmelda või palistused või õmblusvaru või lõigete kasutamine või ühte värvi niit või ühte tüüpi kangas kogu töös ja mõlemal pool. Pfft, see võtab ju kogu õmblemisrõõmu ära. Ja siis kudumine. Ma ei ole elu sees ühtegi asja valmis kudunud. Kõige lähem asi valmiskootud asjale, on nukukampsun, mis mul jäi pooleli. Teised tüdrukud tegid päriskampsunid, mis neil said päriselt valmis ja mida nad päriselt kandma said hakata. Mulle õpetaja halastas ja isegi selle halastustööga ei saanud ma päriselt valmis. Sokkidest kinnastest rääkimata.
Aga heegeldada mulle lõpuks lausa meeldis. Heegelnõelal on konks (mitte nagu need saatanast sukavardad, mis ei tohiks olla lubatud tööriist lõnga silmusest läbitirimiseks) ja heegeldusel on ainult üks koht tööst korraga aktiivne (mitte nagu kudumisel, varras kukub välja ja terve maailm laguneb koost) ja heegeldustööd saab omasoodu sudida ja pusida ja ikka tuleb asi, kui sinna juurde hästi tahta. Tuli mulle tegelt esimesena meelde seoses sellega, et mu lapse klassis toimus plaks ja vahetus - see pool klassist, kes oli esimene pool õppeaastast puutöös, hakkas nüüd käsitööd tegema. Ja ma pean ise end vägisi hoidma tema eest heegelduste ärategemisest, sest heegeldamine on tegelt ni mõnus.
Seega ilmselt kaltsuvaibad. Pole parata.
Ühelt poolt ma mõtlen, et võiks vabalt juuksed poole lühemaks lõigata. Saaks vahelduseks üle jupi aja endale värske soengu ja need justlõigat juukseotsad on nii toredad katsuda. Teiselt poolt on pikemad kui poole seljani ulatuvad juuksed juba otsapidi hullumeelsus ja natuke imelik ja metsik ja mulle üsna meeldib see väljavaade ka.
Kolmandalt ja kõige otsustavamalt poolt - ma ei näe küll lähikuudel tulemas hetke, kus ma tahaksin kellelegi võõrale mu juuste kiskumise eest raha anda. Ja tasuta juukslate meeleolus pole ma ammugi.
Ma mõtlen, et kaisus magamises on midagi. Et see on kuidagi hästi ühtlaselt õige ja hea. Et isegi mitte tingimata niimoodi tugevas embuses põimunult kaisus magamine vaid juba ühes voodis või sama teki all. Ühte pessa pugemine. Küljed või käeseljad vastamisi. Turi vastu turja.
Ma näiteks vaatasin küll, et ma olen 2008 kirjutanud, et mulle ei meeldi kaisus magada. Tookord oli see oluline. Ja ma näiteks mäletan küll, kuidas ma selle asja enda kohta avastasin väikese teismelise plikana. Sel ajal ma katsetasin erinevaid endaks olemise viise nähtud eeskujude põhjal ja telekas olid minuvanused tüdrukud muudkui nunnude pehmete kaisuloomade kuhja all oma voodis. Korjasin ka elamise pealt kõik karvased elajad kokku ja sättisin endale voodisse. Proovisin. Ei meeldinud. Tegin põhjapanevad kaugeleulatuvad jõhkralt üldistavad järeldused oma võimekusele oma voodit või pesa või und ja ööd (või ennastki) kellegi teisega jagada. Nii läheb.
Mulle tundub, et ühes urus magamine on imetajate teema. Kas see on selle pärast, et teise looma lähedus annab kaitset ja sooja. Või selle pärast, et imetajad on kõik tulnud kõhu kaisust või on jõuliselt karjaloomad ja siis seega mingil veidral moel tundub õige olla kellegi teise või millegi suurema osa. Kuigi näiteks kassid elavad ja jahivad ja käivad omapead, aga magavad ikka hea meelega kellegi kõrval. Või peal. Et siis isegi mitte selles hierarhia ja positsiooni mõttes karja loomad. Nagu näiteks koerad ja hundid. Ja samas jällegi - äkki see on püsisoojase looma teema. Linnud magavad ka külg külje vastu surutud, kuigi ei imeta ega saa oma poegi otsesest iseenda seest. Ja kui ma üritan mõelda, et minu eelkäijad sel ajal, kui maju ja põlde ja armukadedust polnud veel leiutatud, magasid oma koobastes ühe sooja pehme puntrana, siis mul tuleb naer peale. Sest ma suudan kergema vaevaga ette kujutada, et ma olen natuke kiisu ja selle pärast hea meelega kaisus kui seda, et miski ürgne teadvus minus ihaleb teise inimese kehasooja järele.
Aga samas jällegi - ma ei tea praegu üldse, milliseid teisi ürgseid ihalemisi ma enda juures ilma irooniata vaadelda suudan. Mis tahtmisi ja vajadusi mul on, mis on nii minu küljes kinni, et nende vastu võitlemine või nendeta elu oleks otseselt loomuvastane?
Mu hommikune kohvinälg on veits sellistes mõõtmetes, aga see on lihtsalt narkomaan olemine ja harjumuspärased rutiinid ja asjaolu, et kuni mul on kohv pooleli, ei tunne ma kohustust midagi ette võtta. Võin võtta. Aga siis mitte kohustusest. Ja seega esimene kohvilonks toob niisuguse kõiksuse mõõtmetes kergenduse.
Võib-olla tantsimine läheb sellesse teemasse. Või liikumine. Et see on mõtteid vabastav ja muresid lahjendav ja väiksemaid valusid leevendav, kui ma saan end üle kere vabas rütmis liigutada. Kõndimine aitab ka, aga seal on see häda, et seal peab jalgu vaheldumisi teineteise ette asetama ja keha enamvähem püsti hoidma ja see on arutult palju ettekirjutusi, kui tahaks liigutada.
Kas sulle on tähtis, et inimesed teaksid, kas sa parajasti kellegagi käid või mitte? Ja milliseid ürgseid tunge sul on?
Niiet mind põmst vist kõige rohkem ajabki natuke närvi see kõrg-hüsteeria teemal paarissuhted ja selle käigus järsku kellelegi kuuluma hakkamine ja ise endana oma kehasse ja aega puutuvate tahtmiste ja eelistustega sinna juurde äralõppemine. Ja sest ilmas on olulisemaidki asju, kui kes kellega käib.
 |
| kui sina päriselt ära lähed ja tagasi ei tulegi, siis sinu õunapuud ikka ootavad |
Kes kirjutas kaltsudest vaipade heegeldamisest? Ma olin juba jumalast maha rahunenud teemal kodune käsitöö tegu ja olin juba otsustanud, et ma tegelt olen lõpmata liiga laisk, et ise endale koju koduseid asju valmistada. Eriti, kui kaltsukad on selliste inimeste üllitisi ääreni täis. Ja nüüd siis. Ajas mulle ka isu peale. Just plaanisin kaks ilusat värvi inetuks veninud trikotaažpluusi ära anda. Nüüd ma pean neist (ja sajast muust asjast) ju vaiba heegeldama.
Heegeldamine mulle tegelt üleni meeldib. Mis on natuke üllatav, sest kudumine mulle näiteks üldse ei meeldi. Mina olin see laps, kes kogu põhikooli pidi oma käsitöötunni asjad ise valmistama. Sest mu vanaemad elasid kaugel ja mu ema keeldus minu asju minu eest valmis tegemast ja mul pole tädisid. Teistel tüdrukutel kõigil tegi keegi teine. Võinoh, võib-olla mitte kõigil ja võib-olla mitte kõiki käsitöö töid. Aga märkimisväärne osa kindlasti. Pealegi olin ma lapsena hästi kobade kätega. Kuigi rangelt paremakäeline ja palju lille ja rohuga mänginud ja muidu enese liigutamist armastav. Kirjatehnika ja käsitöö olid nagu mingid needused mulle. Alguses oli klaverimäng ka üle mõistuse, aga see on arvatavasti hoopis selle pärast, et mu muusikaline kõrv on natuke laisk ja mina olen palju laisk.
Aga vot heegeldamine hakkas tasapisi meeldima. See oligi talutavuse järjekorras heegeldamisest kudumiseni. Tikkimine-heegeldamine on need päris tehtavad tehnikad. Õmblemine on tehtav ainult siis, kui mind rahule jäetakse ja lastakse teha nii, nagu ma väiksest peale olen oma aruga teinud ja ei käida mulle pinda mingite idiootsete juttudega nagu venivat kangast ei tohiks tavalise niidiga õmmelda või palistused või õmblusvaru või lõigete kasutamine või ühte värvi niit või ühte tüüpi kangas kogu töös ja mõlemal pool. Pfft, see võtab ju kogu õmblemisrõõmu ära. Ja siis kudumine. Ma ei ole elu sees ühtegi asja valmis kudunud. Kõige lähem asi valmiskootud asjale, on nukukampsun, mis mul jäi pooleli. Teised tüdrukud tegid päriskampsunid, mis neil said päriselt valmis ja mida nad päriselt kandma said hakata. Mulle õpetaja halastas ja isegi selle halastustööga ei saanud ma päriselt valmis. Sokkidest kinnastest rääkimata.
Aga heegeldada mulle lõpuks lausa meeldis. Heegelnõelal on konks (mitte nagu need saatanast sukavardad, mis ei tohiks olla lubatud tööriist lõnga silmusest läbitirimiseks) ja heegeldusel on ainult üks koht tööst korraga aktiivne (mitte nagu kudumisel, varras kukub välja ja terve maailm laguneb koost) ja heegeldustööd saab omasoodu sudida ja pusida ja ikka tuleb asi, kui sinna juurde hästi tahta. Tuli mulle tegelt esimesena meelde seoses sellega, et mu lapse klassis toimus plaks ja vahetus - see pool klassist, kes oli esimene pool õppeaastast puutöös, hakkas nüüd käsitööd tegema. Ja ma pean ise end vägisi hoidma tema eest heegelduste ärategemisest, sest heegeldamine on tegelt ni mõnus.
Seega ilmselt kaltsuvaibad. Pole parata.
Ühelt poolt ma mõtlen, et võiks vabalt juuksed poole lühemaks lõigata. Saaks vahelduseks üle jupi aja endale värske soengu ja need justlõigat juukseotsad on nii toredad katsuda. Teiselt poolt on pikemad kui poole seljani ulatuvad juuksed juba otsapidi hullumeelsus ja natuke imelik ja metsik ja mulle üsna meeldib see väljavaade ka.
Kolmandalt ja kõige otsustavamalt poolt - ma ei näe küll lähikuudel tulemas hetke, kus ma tahaksin kellelegi võõrale mu juuste kiskumise eest raha anda. Ja tasuta juukslate meeleolus pole ma ammugi.
 |
| need väikeste hällide moodi hauatähised on kõige kõhedamad (kuigi need kastid on vist tegelt peenrad?) |
Ma mõtlen, et kaisus magamises on midagi. Et see on kuidagi hästi ühtlaselt õige ja hea. Et isegi mitte tingimata niimoodi tugevas embuses põimunult kaisus magamine vaid juba ühes voodis või sama teki all. Ühte pessa pugemine. Küljed või käeseljad vastamisi. Turi vastu turja.
Ma näiteks vaatasin küll, et ma olen 2008 kirjutanud, et mulle ei meeldi kaisus magada. Tookord oli see oluline. Ja ma näiteks mäletan küll, kuidas ma selle asja enda kohta avastasin väikese teismelise plikana. Sel ajal ma katsetasin erinevaid endaks olemise viise nähtud eeskujude põhjal ja telekas olid minuvanused tüdrukud muudkui nunnude pehmete kaisuloomade kuhja all oma voodis. Korjasin ka elamise pealt kõik karvased elajad kokku ja sättisin endale voodisse. Proovisin. Ei meeldinud. Tegin põhjapanevad kaugeleulatuvad jõhkralt üldistavad järeldused oma võimekusele oma voodit või pesa või und ja ööd (või ennastki) kellegi teisega jagada. Nii läheb.
Mulle tundub, et ühes urus magamine on imetajate teema. Kas see on selle pärast, et teise looma lähedus annab kaitset ja sooja. Või selle pärast, et imetajad on kõik tulnud kõhu kaisust või on jõuliselt karjaloomad ja siis seega mingil veidral moel tundub õige olla kellegi teise või millegi suurema osa. Kuigi näiteks kassid elavad ja jahivad ja käivad omapead, aga magavad ikka hea meelega kellegi kõrval. Või peal. Et siis isegi mitte selles hierarhia ja positsiooni mõttes karja loomad. Nagu näiteks koerad ja hundid. Ja samas jällegi - äkki see on püsisoojase looma teema. Linnud magavad ka külg külje vastu surutud, kuigi ei imeta ega saa oma poegi otsesest iseenda seest. Ja kui ma üritan mõelda, et minu eelkäijad sel ajal, kui maju ja põlde ja armukadedust polnud veel leiutatud, magasid oma koobastes ühe sooja pehme puntrana, siis mul tuleb naer peale. Sest ma suudan kergema vaevaga ette kujutada, et ma olen natuke kiisu ja selle pärast hea meelega kaisus kui seda, et miski ürgne teadvus minus ihaleb teise inimese kehasooja järele.
Aga samas jällegi - ma ei tea praegu üldse, milliseid teisi ürgseid ihalemisi ma enda juures ilma irooniata vaadelda suudan. Mis tahtmisi ja vajadusi mul on, mis on nii minu küljes kinni, et nende vastu võitlemine või nendeta elu oleks otseselt loomuvastane?
Mu hommikune kohvinälg on veits sellistes mõõtmetes, aga see on lihtsalt narkomaan olemine ja harjumuspärased rutiinid ja asjaolu, et kuni mul on kohv pooleli, ei tunne ma kohustust midagi ette võtta. Võin võtta. Aga siis mitte kohustusest. Ja seega esimene kohvilonks toob niisuguse kõiksuse mõõtmetes kergenduse.
Võib-olla tantsimine läheb sellesse teemasse. Või liikumine. Et see on mõtteid vabastav ja muresid lahjendav ja väiksemaid valusid leevendav, kui ma saan end üle kere vabas rütmis liigutada. Kõndimine aitab ka, aga seal on see häda, et seal peab jalgu vaheldumisi teineteise ette asetama ja keha enamvähem püsti hoidma ja see on arutult palju ettekirjutusi, kui tahaks liigutada.
 |
| ah ma siin niisama |
Kas sulle on tähtis, et inimesed teaksid, kas sa parajasti kellegagi käid või mitte? Ja milliseid ürgseid tunge sul on?
Kui ma suhtlen parajasti aseksuaalses kontekstis ja olen ise siis praktiliselt sootu, ei tule mu suhtestaatus üldse mängu, keda see huvitab. Samuti ei võta ma seda üles siis, kui kontekst ei ole nii aseksuaalne, aga seksuaalsus piirdub imeõrna flirdiga, noh, et silmadest on näha, et me meeldime üksteisele, aga kumbki ei kavatse seda meeldimist kuigi kaugele tegudeks arendama hakata.
ReplyDeleteaga vat kui see meeldimine kipub nii suureks arenema, et kui ette ei vaata, lähebki tegudeks, siis hakkab mul suhtestaatus jutu sisse rohkem tulema. ühest küljest selleks, et endale meenutada, et khm, sul on hea suhe; see meeldimine võib areneda millekski, mis põhjustab sellele riske; pea neid riske oma tegutsemisel silmas, et pärast poleks nii et "see lihtsalt läks nii". teisest küljest selleks, et teisele poolele teada anda, et mul on suhe, millele meie tegevusel võivad tagajärjed olla. et tal oleks võimalik teha otsuseid, kuidas käituda, olles sellest vastutusest teadlik.
notsu, kas Su viimases mõttekäigus mitte loogikaviga ei ole? kui Sina oled suhtes, siis selle suhtega seoses saab vastutus olla üksnes Sinul ja mitte kellelgi teisel. ei maksa ennast meelitada mõttega, et kui teine on Sinu vastutusest teadlik, et siis võtab ta selle kaalumiseks, sest teist inimest reeglina see asi üldse ei huvita - tema saab kätte selle, mida tema tahab ja ongi kõik. Ainult Sina jääd oma vastutusega üksi ja mõtlema, et kas seda kõike oli nüüd vaja ja kas peaks oma partnerile sellest rääkima jne...
Deleteüldse ei ole loogikaviga. Minul on (ja seega oletan, et teistelgi, ma ei ole ainus maailmas) täiesti olemas "moraalne mittetahtmine". Et muidu täiega tahaks seda meest, aga naise ja väikese lapse juurest - nahhui.
Deletesee, kas teine selle kaalumiseks võtab, on tema mure.
Deleteaga minust ei ole aus sellist infot varjata ja võtta talt võimalus seda silmas pidada, kui ta käitumisotsuseid teeb.
ma oleks küll õige tige, kui ma ise lööks kellelegi reipalt külge ja tema tuleks mulle vastu ja siis kuskil pool aastat hiljem selguks, et ta ei ole tegelikult vallaline. kui ma teaks, et ei ole, siis oleneks juba asjaoludest, näiteks "neil ongi kehv suhe, seal pole midagi päästa" või isegi "suhe või mitte, ma olen armastusest hull". aga teha minust ilma minu teadmata kolmnurga kolmas nurk oleks inetu.
Kuule, ma ei mõelnud nii tõsiselt seda sarnasuse-asja, kui käsitöötunni-kirjeldust lugedes ette tuli! Õnneks mulle meeldib kududa, aga heegeldamist ma ei salli. Vähemalt seegi.
ReplyDeleteA muidu - kui ma kellegagi stabiilselt kellegagi magan, teavad mulle lugevad inimesed nagunii ja teistel tõesti - mis see kellegi asi peaks olema? Nagu päriselt? Ma oleks valmis seda isegi infona jagama, aga miks see kellelegi huvitav peaks olema???
Aga kui on külm, tahaks teisi inimesi ümber. See on vist see koosmagamise-soojakogumise värk jah, et teised inimesed on soojad ja siis ma tahan neid külmaga enda ümber, üksi ja karjast lahus sured maha, aga kari hoiab sind soojas.