papist kiisu

P2050117
inimloomaksed. mõõtkavas


Veidike kisub nagu sinnapoole, et peaks kirjutama põhjaliku seletuskirja, miks ma pole kirjutanud. Kirjutamatusteemalise kirjutise kirja panema.
Esiteks pole olnud isu. Mul tavaliselt tuleb blogimise isu, kui mul oleks tuhat targemat asja teha ja elu ja sündmusi on nii palju nii palju ja asjad on õhus, et kohe ei suuda neist sotti saada. Siis tahaks kirjutada. Saaks mõned sotid. Teiseks jällegi pole nagu aega olnud kirjutada, sest on olnud muudki teha. See on keerukas habras tasakaal, nagu sa näed.
Kolmandaks ma tegelt kirjutan küll kogu aeg. Ma olen vahepeal kirjutanud iga päev ühe luuletuse ja need võtavad ka oma.

Mul on mingi uus imelik komme. Ma ei lase end asjadest kõigutada. Iseäranis inimeste asjadest. Näiteks ma olen mitu korda tähele pannud, et ma hakkan end õigustama ja siis avastan poole sõna pealt, et mul on tegelt suva. Ja lasen inimesel tema süüdistuste või etteheidete müriaadiga tulla, kuulan ta ära ja kõik. Sel pole niikuinii suurt minuga pistmist. Või keegi näiteks teeb mulle mingit nägu või jätab mingis konfliktimaigulises infovahetuses lõpuni ilmutamata, kummal meist õigus oli - äkki hoopis temaarvates temal ainult. Ja ma olen kuidagi üllatavalt immuunne nendes olukordades. Need ei jõua minuni mind torkima. Misiganespidi asjad on, las nad olla, ma ei viitsi hakata end kettasse ajama.
Esialgu on selgusetu, kas see seisund on mu uus püsiv omadus või ajutine puhang ja ma olen kohe-kohe tagasi muutumas iga asja poolt rivituks löödavaks tuulepeaks. Ja et kas see praegune rahu ja kainus on märk suurest emotsionaalsest küpsemisest või hoopis esimesed sügavama maailmast irdumise ja lootusetusesse maandumise tunnused.

P2030082
jumalad, niisama



Kas sa tead seda olukorda, kus mõtled, et üks sinu tuttav inimene on sinuarust hullult tubli ja igati toimiv täiskasvanu ja eeskujulikult olemasolemisega hakkamasaav olend. Ja siis ütled talle seda. Et sa tast nii arvad. Ja ta teeb ha! Faking ha! Sest ta omaarust küll pole üldsegi ühtegi neist asjadest.
Seega. Ma küll ei tea, miks keegi peaks arvama, et ma olen kuigi edukalt toimiv täiskasvanu. Aga puhuks, kui sedalaadi kahtlusi on kellelgi, siin on minu tänase päeva sündmuste ja tegevuste ülevaade (polegi siukest ammu teind) seda imelikku oletust mu võimekuse kohta ümberlükkamas.

Ma magasin hästi välja. Hommikupoole ööd olid juba sellised helged päikselised uned ja ma olin ilus ja leebe ja hea. Nagu tavaliselt, tähendab see, et ma magasin sisse. Mingi hetk tuli laps mind äratama. Kell oli poolteist tundi sellest üle, mis mu äratus pidi olema. Ma olin läinud magama, nagu magama minnakse. Voodisse. Tekk peale. Silmad kinni. Tudu. Mitte nagu normaalne vastutustundlik täiskasvanu, et äratus üle kontrollida ja telefon laadima ja sellised asjad. Telefon oli end täiesti kasutuks nartsuks kurvastand, sest ta võib ju nutikas olla, aga mitte nii nutikas, et aru saada, et öösel hääletu wifis telefon on äratuskell ja prioriteet on äratus, mitte wifiühendus.
Lisaks oli hommikus lokaalne sokikatastroof, sest ma olin õhtul pesu pesnud mõttega, et saab lapse sokke pestud. Aga ma mäletasin ainult seda osa, et vaja lapsele öelda, et sokid pesukasti ja et vaja maja pealt veel paar eset, mis pesta saaks ja masin käima. Mida ma ei kontrollinud, oli, kas laps pani oma sokid pesukasti ja kas need asjad, mis ma masinasse panen, sisaldavad ka neid tähtsaid asju (sokke), mis ma pesta tahtsin ja ega ometi need neetud sokid ikkagi sealsamas esialgse põranda peal ei vedele. Pesin hoole ja armastusega öösel hilja ära mingid oma suvakad särgiksed ja ühe tekikoti. Avastasin oma möödapaneku alles pesu kuivama pannes. Hommikul puhtaid sokke pold. Ja me magasime sisse nagu ühed notid.
Missealikka. Bussiga linna. Puudumiste põhjendamine sisse lülida ja kodused põhjused. 
Tööjuures mõtsin, et olen raskelt sooritajanaine ja lähen juba pool tundi enne õiget aega klassiruumi valmis, siis vähemalt ei hiline jälle. Tutkit. Seal oli mingi teine tund veel sees ja see läks veel üle aja kahvel. Vahtisin puhkeruumis ja proovisin oma meile lugeda. Vaatasin, kuidas kööginurgas kraanikausis on mustad nõud. Proovisin oma meile lugeda. Vaatasin kraanikausi seenekolooniat. Proovisin oma meile lugeda. Pesin ära kõik võõraste laste hunnikusse jäetud räpased haisvad tassid ja topsikesed ja mulle isegi ei meeldi nõudepesu, aga parem ikka, kui oma aktuaalsete kohustustega tegelda.
Noh ja siis oli õppetöö ja koosolekud ja asjad ja inimesed olemas jumalikud ja jumalikult lollid ja vahepeal toodi meile süüa ja vahepeal sain lapse ja vahepeal hakkas mul nii paha, et ma kartsin omal juba kõhugrippi ja valasin pool oma kolmandast kohvist igaks juhuks minema. Ma ei teagi. Tundub nagu asja tõsisemalt võtmise märk - ei joonud isegi oma kohvi lõpuni. Haige oled vä? Terve tahab alati. Õnneks, nagu sellistel puhkudel varemgi, kui ma järgmist tundi andma läksin, läks üle. Noorte inimestega suhtlemine ja matemaatika on-gi mu imeravimid.
Siis. Siis ma juooooooooksin nagu üks jooksev elajas jooksus 10 minutiga trenni. Mis vist on mu isiklik rekord. Praegu vaatan, et see jupp on poolteist kilomeetrit, foore ja tunglevaid tudengeid arvestades päris hea aeg, ma ütleks. Sääred on sest vudimisest ainult natuke valusad ja kolmest foorist ühe tegelt läksin ilusti rohelisega.
Trenn oli nagu trennid ikka on. Soojendus soojendus. Tehnika tehnika. Esinemiskava. Korrektsioonid ja märkused ja vead ja valestitegemised ja oht pikali kukkuda ja kedagi tantsu käigus kogemata vigastada ja kõikehaarav ebaadekvaatsuse tunne kõike haaramas ja lollid naljad ja muu taoline. Ma olin juhmi peaga unustanud koju oma kõliseva rahadega vöö. Ja võtnud trennisärgiks mingi kapipõhjalõhnalise peaaegu läbipaistva pluuse. Sest ma unustasin ära, et see nii õhuke on, sest ta oli mul tuhat aastat kapipõhjas, sest ta on nii õhuke. Aga kuna maailm ja rohked inimesed ja rõivanumbrid ja pesupoed on mulle enamvähem kogu mu elu selgeks üritanud teha, et see, mis minul on, see päriselt tegelikult rinnad küll igatahes ei ole, siis võibolla pole päris hullu. Ma mõtsin. Saab andeks.
Trennist poepausidega koju ja see päev kestab ikka veel. Tegin tuld ja tegin pelmeene ja hajameelselt keskendumata tegin endale valmis ja pistsin ühe jutiga pintslisse selle salati, mis mul oli tegelt mõeldud hommikul söömiseks. Ja siis sõin pärast ikkagi pelmeene ka peale. Vahepeal pidin pesus käima, sest päevotsa hullumist ja hommikune suutmatus oma deodoranti kusagilt üles leida, oli viinud sellise teravlääge higihaisuni, et kõik vaatasid juba kassi kahtlustavalt. Muidugi oli kell selleks ajaks rohkelt üheksa läbi saanud ja meil olid kodused ülesanded tegemata ja pelmeenivesi ei tahtnud esialgu üldse keema minna. Niiet me tegime poole ööni neid koduseid. Tähendab, neil hetkedel, kui enesehaletsus ja uni ja hädaldamine seda võimaldasid. Siis läks laps tuttu ja ma hakkasin luuletust välja mõtlema ja mu päeva jooksul visatud mustandid ei ole dropboxi sünkroniseerunud ja ma ei saa aru miks ja tegin lissalt täiesti uue. Ei pea vana mõtte küljes kinni olema. Ma võin tuhat luuletust ka kirjutada ja ära kaotada ja siis uued teha.
Ma ei ole oma magamistuppa tuld teinud, niiet seal on tõenäoliselt selline vanaaegne öömütsi järgi igatsema panev õhk praegu. Ja mu lõug tahab otsast ära hulluda, sest puberteet ja äkk-akne teatavasti on üleni mõistlikud asjad, millega paar kuud enne kolmekümneseks saamist veel natuke tegeleda.


P2030045
kuusetüvedest müür



Ma arvan, et esialgu võib selle nimetada valminuks. Et on postitus küll ju.

Mis su saamatused täna olid? Kas sa tuled täiskasvanumisega ilusti toime?

Comments

  1. Tulen KÕIGEGA praegu toime! Välja arvatud see, et väsin kohutavalt ära.
    See eelmise nädala nõmedus, kus panin endale kolmel päeval (esmasp, kolmap, reede) praktika, teades, et see on mu jaksamise peaaegu ülemine piir, siis kõhklesin teisipäevaks veel ühe kohustuse võtmise ees, võtsin ikka ära ning edasi teisipäevaks teine kohustus ja neljapäevaks kolmas tulid juba hingepiinadeta, sest kuhu neid ikka panna - ning siis surin neljapäeva pärastlõunaks, see nõmedusväsimus on ikka päriselt välja puhkamata.
    Õnneks mu järgmine praktika on teisipäeval ja ma natuke ikka õpin ka kogemustest, ei võta rohkem kohustusi peale.
    Aga ainus mu tänane mitte-päris-täiuslikkus oli siis, kui läksin jooksma ning väsinud peast ma ju ei näe allapoole eriti - nii et jooksin tuimalt otsa betoonist teetõkkele, mis autode eemalehoidmiseks paigaldatud oli. Lõin varba päris kõvasti ära, aga kuna ma olen ka valu osas suht tuim, jooksin edasi.

    Nii veider on, et ma tegelt suudan isegi rohkem kui enne, sest väsin küll teatud asjadest kiiremini, ent mul on õudselt hea tunnetus, kui palju võib, mida siis võib teha, kui mõnd asja enam ei või (nt füüsilisi asju, kui vaim on vässsss), ning teen kogu aeg jaksamise piirini kõik ära.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma mõtlen, et mina arvatavasti sinu olukorras ei tuleks voodistki välja. Mingist tervisespordist või haridusteest rääkimata. Sest isegi mu tavaline normaaltervise väsimus, mis nõuab üle ühe öö vähemalt 10 tundi und ja vahel lõunauinakuid ka vahele, tüütab mind nii ära. Eriti, kui ma tegelt raatsin ainult 6-7 tundi iga öö magada ja siis on unevõlg unevõla otsa ja ma olen selle väsimuse suhtes nii jõuetu. Niiet jah. Kui ma oleksin veel väsinum, ma lihtsalt ei vaevukski.

      Kusjuures see tundub mulle nii intuitsioonivastane. Kirjutasid, et liiga tubli olla püüdmine ajas su rongi alla ja nüüd sa oled jälle liiga tubli ja iga päevaga üha tublim veel. Millest ma aru ei saa?

      Delete
    2. Unevõlg on saatanast, täiega.
      Päriselt.
      Olen kõiketeadja, seda ma tean ka.

      Aga see, mida ma nüüd teen päris hästi (kui kohatised nõmeduspuhangud välja arvata), ongi see, et nüüd jagan üsna täpselt ära, millal mida ma suudan, ilma et see oleks liig, ja millal mitte. Ja pean sellest üsna hästi ka kinni, sest tegelt ei jaksa rohkem, kui pingutan. Pingutamine on ise nii väsitav, et mul kaob igasugune osavus, rääkimisvõime ning ühekordselt nägemine ära, no ei tasu.

      Delete
  2. hissake, mai tule üldse toime selle täiskasvanu asjaga. nagu üldse. aga päris ära ka see kaardimajake mul ei lagune. aga noh, laps (2,5), koer (varjupaigast, 12) ja hobune (poolpime, 14) - koguaeg libiseb mingi ots käest ära, keegi on haige või midagi sellist, arved on maksmata, koguaeg jään hiljaks ja süüa annan neile suvalisi asju.
    ja siis muidu mingi hetk tagasi ühe päevaga viskasin telefoni vetsu, lasin oma käekoti rotti panna (märkmik!!!) ja kallasin arvutile kohvi. jei.

    ReplyDelete
  3. Mina olen ka kõrvalt vaadates ilmselt see, kes asjadega toime tuleb (kolm last! teaduskarjäär!), aga praktikas väljendub see ikka aeg-ajalt (või noh, sagedamini) saamatuses. Esiteks see süütunne, et peaks ikka iga päev iga lapsega individuaalselt tegelema ja arendama, aga lõpuks on ikka multikas. Peaks iga päev süüa tegema, aga jõuan ehk üle päeva (võileib ja krõbinad on ju ka teoreetiliselt söök). Ja riietel on autopori plekid, kui tööle jõuan. Ja lapse spordiriietekott on miskipärast ikka veel autos, mitte lapsega koolis. Ja peaks raha kokku hoidma, sest suured plaanid ja reisid ees, aga õde kutsus Wernerisse koogile ja kohvile. Tuleb ikkagi nautida, peaasi on mitte põdeda. Kuidagi ikka saab, üks päev haaval, elamisega hakkama.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tuul, lapsed võtad lahe taha kaasa?

      Kui sa eile õhtul luksusid, siis see oli minu pärast.

      Delete
    2. Võtan kaasa ikka. Kogu pere seiklus.

      Delete
    3. Ma teen ka rahaga kogu aeg seda sama nalja. Et ma tean, et peaks pikema peale mõtlema ja ratsionaalselt kaalutledes kõrvale panema. Aga hetkeemotsioon. Ei, peab mõistlik olema. Aga hetkeemotsioon. Ja siis ma ratsionaliseerin oma hetkeemotsiooni ära. Et see on mu tundlikule natuurile hea, kui mul on igapäevarõõme ja enda piitsutamine on pikemas perspektiivis kahjulik ja elu tuleb nautida siin ja praegu.
      Noh ja pärast imestan, et suurte tegude jaoks raha ei jagu.

      Delete
    4. see viimane!

      Delete
  4. Ma ka väsin ära. Bronhiidi järgne seisund. Täna tegin lastele hommikul pudru valmis ja siis kukkusin voodisse tagasi ja magasin veel kaks tundi maast ja ilmast teadmata.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mul pole selleks isegi bronhiiti vaja. Vahel magan poolde pärastlõunasse välja, kui vähegi lastakse.

      Delete
  5. No üldse pole täiskasvanu, et ma siin tööajast kommenteerin, kuigi peaksin hoopis...
    Ja ma ei mäleta, et mul iial nii paha oleks olnud, et ma kohvi oleks pooleli jätnud. Niipalju küll, et kohvi asemel algusest peale tee valida, aga muidu mitte.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Minu kaitseks - meil on tööjuures mõõdukalt halb kohv ka.

      Delete
  6. Üllatusega kuulen enda kohta ka vahel, et olen edukas ja saan alati hakkama. Mis mõttes, kui tegelikult olen hädavares! Ohkan tihti, et ma ei saagi täiskasvanuks. Suur õnn, et minusugusel lapsi pole. :) Praegusel aastaajal on pidev väsimus ka kallal, ei jaksa midagi korralikult teha. Lootus siiski sureb viimasena.

    ReplyDelete
  7. Ma saan kohe nelikümmend ja ei ole veel suureks saanud. Tegelikult ma ei oleks pidanud üldse lapsi saama. Ma lihtsalt ei ole suurem asi ema (see eeldab teatavasti miskisugust täiskasvanulikkust). Õnneks saavad lapsed juba varsti suureks ja peavad tasapisi hakkama ise oma eluga hakkama saama ja mina võin rahus edasi vananeda ja lõpmatuseni lapsik ja ebausaldusväärne olla.

    Üldse - millised inimesed on päriselt täiskasvanud? Kas nad liiga igavad ei ole? Teevad kõik õigesti ja nii nagu peab. Jube ju?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma ka mõtlen, et oot, ma olen oma ajukahjustuse ja antidepressantidega palju edukam täiskasvanuna kui ilma olin.
      Kuskil on ilmselt mingi vale eeldus.

      Delete
  8. Anonymous13:18

    Oh teid küll! Ma 74 ja ei tunne ennast ikka veel täiskasvanuna ja siis kuskiltmaalt tõenäoliselt hakkan veel lapsikumaks minema :) Edu mulle ja teile!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jess! Ma küll kestan usuga, et elan nii umbes 95-seks ja olen täiega lahe, aga tegelikult on üle-kuuekümneviieseid (tundub nagu mingi väga ebaintuitiivne piir) inimesi nii vähe kuulda, nagu nad elaks kuskil teises maailmas.
      Kuidagi on see ka 74. eluaastaks mitte täiskasvanuks saamine väga julgustav ka =)

      Delete

Post a Comment