ja muide, kus on su tiivad mis meeldisid nii minule

Nonäed, kui kogu aeg sagedamini kirjutada, saab otsast juba teataval määral ühtlane lugu ja järgnevus tekkida.

Tegingi kõrvitsasuppi. Leidsingi poest kõrvitsa. Ajasin retseptist näpuga järge. Poole tegemise pealt tabas mind ehmatus, et see saab liiga palju vett ja mulle ei meeldi liiga vedelad supid. Vaigistasin selle ehmatuse vagura üleskutsega alandlikkusele - kes olen mina kritiseerima retsepti, mida ma kunagi proovinud pole, äkki see suur hulk vett kulub kusagile millegi tähtsa tarvis, sest toidukeemiaulmeseadused. Supp sai liiga vedel. Ja mage. 

Siin kusagil on õppetund.

kurvid

Mis lugude jutustamisse puutub. Kas sa oled kuulnud seda teooriat, et keel ja kultuur ja meemid ja muu suurt keerukat aju vajav värgeldus on inimvaenulik? Et see on viirus või teist dimensiooni tulnukad või parasiidid? Ma panen seda võimalikku vaenulikkust tähele, kui mu pea tahab raskeid keerukaid lugusid jutustada ka siis, kui talt seda palutud ei ole. Emotsionaalseid kaasakiskuvaid 'alguses oli see ja pärast tuli need ja see kõik oli tolle pärast' lugusid. Ja ma ei saa teda takistada. Või tegelikult saan, aga see on raske ja ma saan jaole, et ta seda teeb, tavaliselt liiga hilja.

Näiteks üks päev ma vaatasin bussi aega valesti. Nii umbes seitse korda vaatasin ja iga kord sama moodi valesti. Seega jäin bussist täpselt võluvalt tund aega maha. Seega pidin plaanid hüperkiiresti ümber mõtlema ja hoopis jooooooksma kümne minutiga 15-20 minutist juppi, et jaamast teise bussi peale saada. Ja sel ajal, kui ma jooksin, hakkas mu pea hulka asju proovima. Kõigepealt vihastamist, eksole. Sest mis lollpea vaatab bussi aega seitse korda valesti ja kui udupea võib ikka olla ja kurat ja põrgu. Või et vastik talv, mul võiks selle asja tarvis ratas olla. Või et ise olen loll, et mul juhilube ei ole ja niisugustes olukordades kogu aeg vahet pidamata olema pean. Siis kui vihastamine juba paaris narratiivis ära olin, proovisin kurvastada ja haletseda ka natuke. Et ma nii ohver olen ja äpu ja seda kõike üksi teen (sest jõle õudne, pead 10 minutit kiiresti kõndima ja üksinda) ja et see kindlasti tähendab, et keegi on minu suhtes valesti käitunud ja vaene mina. Vot see oli juba natuke liiga palju ja punnitatud. Et Igivatrav Lugude Looja jäi haledalt vahele oma ennastsaboteeriva onaga. Ma ei tea, kuidas sul on, aga kui mul on vaja füüsiliselt tegus olla (näiteks kottide ja asjadega kuhugi kähku vudida), siis on parem, kui ma sinna juurde ei ole ekstra emotsionaalne. See kulutab kasutult ressurssi. End vihaseks puhkida või nuttu kurgust neelata, kui tegelt oleks vaja efektiivne olla, täielik kopsude ja koordinatsiooni raiskamine.

Igatahes, mis ma mõtlesin, oli see. Et äkki saaks seda Igivatravat Lugude Loojat ära trikitada, andes talle muudel vabadel rahulikel hetkedel aega lugusid teha. Mõelda asju välja ja fantaseerida ja seada loogilisse emotsionaalselt haaravasse järjendisse sündmusi ja inimesi ja sõnu selge alguse ja lõpuga loosse. Ja äkki ta siis sellest saab isu täis. Ja ei ürita kogu aeg, kui oleks targemalegi keskenduda, päris elu sündmustest Lugu kokku panna. 

Näiteks ma olen mõni kord mingil levelil nagu natuke üllatunud, kui mingi minu elus ettetulev päris elu lugu päädib vägeva sündmusega, kus toimuvad asjad, mis pididki toimuma ja milleni kõik eelnev ette valmistas ja öö lõppeb vägevalt... ja siis sellele järgneb hommik. Sesmõttes et mis mõttes? Loo lõpp ju. Ja vähe sellest, hommikule järgneb päev ja veel teinegi ja see teine võib vabalt esmaspäev olla ja kogu aeg kõik käib edasi ja edasi ega toimi peatükkide või reklaamipauside või hooaegade kaupa. Ja mu mõistuse kõikeeirav rabelev püüd sellest ülevaadet omada ja seda lugu mõtestada ja tähendusi täis toppida, on nõnda kurnav.

Et 'õnnelikult elu lõpuni'-t ei tulegi. Tulevad esmaspäevad ja uued kevaded ja kohvid ja hetked ja aeg muudkui tulvab ise asjasse puutumata kõigele peale ja üle ja üha. 

leidsin ühe ilusa puu, näet

Teine mõtlemist puudutav ja valestimõtlemist ennetav võte on mul seoses nostalgiaga. Ma tean, mida nostalgia teeb. Ta filtreerib mälestused, viskab välja hulga ebaolulist detailipuru, ajab segamini proportsioonid ja siis valab allesjäänu sellise kuldse loojanguvalgusega üle. Niiet tagasi vaadates tundub kogu aeg niisugune valus igatsus nende paremate helgemate olnud aegade järele. Ta jäi mulle sellega vahele. Põhiliselt selle pärast, et ma kirjutan. Ja vahel ma kirjutan käesoleva hetke olmest ja isegi, kui mälestustes tundub see hetk perfektselt hea, ma saan ühendust võtta endaga tolles hetkes. Ja need on erinevad asjad - mälestus ja elus kogemus. Ma tean, mida nostalgia teeb. Niiet kui ma hakkan heldimusega vanu aegu meenutama, ma tuletan endale teadlikult meelde, et esiteks sinna me tagasi ei saa ega taha ja teiseks polnud see üldsegi nii. Mitte mälestusi tervenisti pikalt saates, vaid just teatava ettevaatusega nendega ümber käies. 

Viimasel ajal ma hoopis püüan seda kogemuse salvestumist teist pidi teha. Et kui mingi õhtu või pidu või jalutuskäik või vestlus on niisugune täitsa parajalt keskpäraselt mõnus, mõtlen sellest sellise igatseva hellusega, nagu nostalgia tema peale vaataks. Püüan olukordi mäletada ja meenutada samal ajal, kui need toimuvad.

Viis, kuidas ma seda katki teen, on need hetked, mis pole tavalised keskmiselt mõnusad vaid on hästi hästi hästi head või minu jaoks olulised. Sest siis ma hakkan automaatselt mõtlema sellest, kuidas ma mõtleksin sellest, kui see on möödas. Ja siis ma olen käesoleva hetke ilu juures ühtlaselt valus ja leinas selle kaotamisest enne, kui see iseenesest veel äragi on olnud ja otsin paaniliselt viise, et seda hetke igavesti kestma panna. Ja siis tekib tahtmine millestki päriselt füüsiliselt käega kinni haarata ja seda kõvasti kõvasti pigistada ja mitte kunagi lahti lasta. Mis, nagu sa kujutleda võid, on veits imelik ja hetke ennast mõnevõrra varjutav.

mõni päev on valgus niisugune, et iga tühisemgi asi, millele see langeb, paistab jumalik

Ma olen paar korda lugenud ja kuulnud inimesi nimetamas mingit oma välimuse omadust ja väitmas, et see ongi see, miks nad kunagi armastust ei leia. Ma saan aru, et tegelikult paljudel juhtudel on see (natuke nõrk) huumor ja arvatavasti kõik selliseid asju välja ütelnud ei mõtle seda tõsiselt. Kuid siiski. Mis imelik mõte. Mis imelik ettekujutus suhetest või armastusest. Kust sellise mõtte peale üldse tulla. Kas sa arvad, et kõik inimesed, kes iial on olnud armastatud, on perfektsete kehade ja nägude ja juuste ja pepudega? Või üldse - mis asja?

Ma olen ise ka avastanud paar korda end mõttelt, et ma ei vääri ega leia armastust (miks see nii õudselt tähtis peaks olema, küsi Holliwoodi ja Disney käest), aga siis ma olen tavaliselt põhjuseks pannud mingi oma iseloomu omaduse. Näiteks Liz Lemon on päris paljus nagu minu pealt maha kirjutatud, see naine on ebaadekvaatsuse ja äpardumiste kõndiv pundar. Kuigi tal on ämerika sitkommilikult ülerõhutatud kohmakus ja ebareaalselt suur kalduvus piinlikesse olukordadesse. Aga jah. Suht sama lugu. Räpane kohmakas saamatu korratu organiseerimata komplekside pundar, kes sellist tahaks. Mina ei tahaks. Seega kes peaks mind tahtma. Aganoh. Tahavad. Millegi pärast. Ju siis nii hull ikka ei ole.

Mis mulle tegelt muret hakkas tegema. Kust pärineb mu suutlikkus uskuda, et ma olen ilus ja hea ja inimesed mind armastada võivad. Sest see uskumine ei tule iseenesest. See tuleb tõenditest. Et on inimesed ja armastus ja et need on läbi aegade ja vanuste ja kohtade kogu aeg vahelduva eduga olnud. Ja ma ei tea, kas ma saaksin enda väärtusesse ja armastatavusse uskuda, kui mitte ühtegi sellest poleks.

Ma tegelt peaksin magama minema, sest ma näen, kuidas esmaspäev juba tuleb kapates. Aga ma kõigepealt joon kruusi seda suppi ja laen pildid üles.

Bleh, jahtunud supp.
Bleh, see üleslaadimine võttis nii kaua, et nüüd on liiga hilja, et vara magama minna. Aga parem hilja kui hiljem.