Saturday, March 05, 2016

loomulikud lokid ja südahell

P2030065
võõras linnas ei tea, kuhu teed viivad


Ma ei tea, täpselt millise ajupesuga ma selle saavutasin (kui üldse), aga ma olen viimastel aegadel avastanud enda jaoks rohkelt erinevaid söödavaid taimi või taimetoite, mis mulle meeletult maitsevad. Maitsevad nii palju, et ma lasen mööda kõik kõht-juba-täis või pere-tahab-ka või alles-sa-sõid noomitused, mida ma omale teha võiksin. Seega mõtlesin, et peaks kõigiga jagama oma vaimustusi.
 Esiteks kikerherned. Põhiliselt ma söön neid salatina, millest kunagi mingipäev oli varem juttu ka. Purgitäis herneid ja mõni riivporgand ja edasi seda, mida juhtub kapis või köögis leiduma pluss maitseained. Ja siis kõik üksinda nahka. Vahel ostan seda salatit poest, aga poeversioonil on mais sees ja ma maisist küll aru ei saa. Kikerherneid saab idandada ka ja ma olen teinekord teinud nägu, et ma idandan ja tegelt portsu kaupa näiteks paja- ja ahjuroogadesse neid idanemisjärgus herneid tõstnud. Viimatise idandamisportsu lõpu tõstsin muidugi komposti, sest see läks natuke käest ära ja hakkas haisema nagu puuks. Aga sest pole midagi. 
 Teiseks tomat. Tegelikult peaks olema elu selline, et on üks kasvuhoone, kus kasvavad aastaringi erinevad mustad ja kollased ja oranžid ja igasugused tomatid ja ma lähen sealt võileiva tarvis võtma ja lükkan suuri tomateid otsides väikeseid tomateid omale kahe pihuga muudkui suhu. Sest tomatid on nii head. Vahel ma ostan karbi kirsstomateid ja söön need enne poest koju jõudmist ära. Vahel, kui retsept nõuab kirsstomateid, ostan heaga kaks karpi, et tegemise ajal üks niisama nahka panna. Karp kirsstomateid on selline näks, mille isu on peaaegu igal suvalisel hetkel olemas. Lisaks muidugi see, kuidas tomatikastmetesse tuleb lisaks purgitomatitele või tomatipastale ka päris tomateid hakkida, kohe on mõnusam. Ja ciabata viilud röstituna, sulanud või või natukese oliiviõliga ja siis tomativiilud peale ja natuke pipart-soola, mmmmm.... Ja mõelda, et mõne kuu pärast saab juba päris tomatimaitselisi tomateid.
 Avokaado või mango. Ma ei pea rohkem ütlema. Ostad. Teed lahti. Sööd sisse. Homme jälle.
 Porgand põhiliselt käib teiste asjade hulka. Näiteks sellise pastakastme sisse, kus on juba tomat. Peenikeste pulkadena porgand teeb kõik soojad soolased toidud paremaks. Kikerherne salati sisse riivit porgand muidugi. Aga mu kõige lemmikum porgandirakendus on porgandipüree. Vahel ostan seda beebide oma, mis on väikeses klaaspurgis (või pooleliitrises) ja vahel seda klaaspudeliga porgandijooki, kus teisigi vilju näpuotsaga sees. Kõik on head. Tavaliselt kulistan juba poe ukse peal seistes ühe ettevõtmisega alla. Paljud on liiga palju suhkruga, aga mul on suva. Porgandit peab saama pugida. Sest porgand hea.


P2010024
midagi nende värvidega

Mõtlesin sellest, kuidas vahepeal inimesed tulevad teisest kultuurist ja riigist pärit pearätiga naisi haletsema või hurjutama, et need nii alandlikud on ja nii alla surutud ja üldse vabad ja ise oma keha üle otsustavad ei tohi olla. Või kukuvad inimesed halvakspanumõtteid mõtisklema sellest, kuidas see on ikka haige ühiskond, kus mehed erutuvad lihtsalt mingi suvalise kokkuleppelise kehaosa nägemisest nagu kael või juuksed ja saagu üle juba endast ja hakaku normaalseks. Ja vaesed naised ikka.
Ja siis ma mõtsin sellest, kuidas võiks vahepeal niisama huumori mõttes tulla hurjutama neid inimesi, kes saunas või spaas või palava ilmaga rannas muudkui oma rindasid kinni katavad. Et õudselt allasurutud ja kultuuri poolt madalamaks määratud ja ilmselt kardetavalt tõsiusklikud hullud. Ja sellest, kuidas see peab olema ikka haige ühiskond, kus mehed kaotavad mõtlemisvõime, kui mingid kokkuleppelised ruutsentimeetrid naise nahal pole kinni kaetud. Või et peaks mõnele neist ütlema, et ta tegelt ei pea katma oma rindu kinni ja kui ta ütleb, et ta ise tahab, siis kaastundlike peavangutuste saatel tõdeda, et ta ei saa ise ka aru, kui allasurutud ta on. Ja vaesed naised ikka.


Asjad, mis on kurnavad. Rutiin. Eriti kurnav asi muarust on need rutiinsed asjad või olukorrad, mis pole ideaalsed ja ei suju ega lahendu kergesti. Aga korduvad. Näiteks kui hommikused lapse kooli postitamise sündmused õnnestuvad kogu aeg ühte moodi valutult, on ühtlaselt rahulik ja hea. Võib vabalt olla tuhat hommikut muudkui üha ühte moodi ja täiesti fantast rutiinitaluvusloomake. Aga kui nendel rutiinsetel igahommikustel koguaegsamamoodi asjadel hakkavad olema iga kord samad tüütud takerdavad ebameeldivused, siis tahaks lihtsalt natuke nutta ja kanaarisaartele kolida ja uut elu omale. 
Näiteks mis ma viimasel ajal korduvalt ja korduvalt kogen - õhtune toidupoe tiir ja sellega kaasnevate ängide müriaad. Ma roteerin neid poode ja kette, kus ma õhtuti käin, et seda võimalikult palju leevendada. Ja teen omale ostunimekirju ja hoian madalaid ootusi ja teen enne poodi astumist valmis loetelu viimistletud alternatiivplaane ja kõiksugune ängi ennetav püüdlikkus. Aga kurat ja põrgu. Näiteks hästi tihti juhtub, et ma lähen värskete asjade hulka ja pean kuus erinevat plaani maha matma, sest seda vilja ei ole või kõik need viljad hallitavad või kõik nood viljad on toored. Ja proovi siis  ostelda retseptiga, millesse on rohkem kui ühte vilja vaja. Või teen raskelt hea plaani, saan enamvähem õiged viljad lehed juurikad kätte ja lähen liha või kala sinna juurde hankima, ja pole. Või on ainult ühte sorti, mis mulle ei meeldi. Või on need lollakad segud, kus puhast mulle vajalikku koostisosa on mingi x protsenti ja ülejäänd on sodi koos sodipodilisanditega. Terve plaan jälle peppus ja peab otsast algama. Lisaks. Kõik poes müüdavad poolfabrikaadid on roppsoolased ja kahtlaste koostisosadega. Kunagi ei ole seda leiba, mida ma tahan. Teinekord on kõik õiges suuruses kohvikoored otsas. Vahel mõtlen, et muuseas suvakas uitmõte, võtame paki kohvi ka ja siis see on järsku nii ulmelise hinnaga, et peaks paar kuud säästlikult elama ja raha kõrvale panema, et koju natuke kohvi saada. Ja kui kogu selle argise rutiinse häda juurde on mu alaselg väsinud ja tallad tulitavad ja kõht tühi. Ja siis siiiis veel sinna juurde mingid inimesed tuiamas kõigis vahekäikudes jalus nagu mingid ümarad kohmakad notid ühisel uneleval massituiamistuigerdusel. Urrr. Mõtlen, et võtaks lihtsalt pudeli viina ja paki pelmeene ja loeks selle õhtusöögiks.
(Kuigi siis tuleb ka tavaliselt välja, et kell on juba kümmeläbi ja ühed pelmeenid on otsas ja teiste ees tammub mingi kuueliikmeline perekond ja vaidleb ennastunustavalt.)

P1310014
lossimägede paljutallatud puujuur on kosmos

Vestlesin lapse klassijuhatajaga ja see rääkis nii ilusti nendest eesootavate aastate võimalikest raskustest, kus kuuenda ja seitsmenda klassi laste nii-öelda käitumisprobleemide taga on tegelikult eneseotsingud ja püüd end määratleda nii ühiskonnas kui kollektiivis ja nõnda mõistev armastav kogemustest lähtuv salliv hoiak ja mul oli kohe hingel hea. 
Proovisin siis ka vaadata oma täiskasvanud õppijaid tegemas mingeid täiesti jaburaid enda hinnet ja edasijõudmist saboteerivaid asju mingitel seltskondlikel sotsiaalsetel oma kuvandi hoidmise ajenditel ja kaevasin enda seest seda hoolivat kaastunnet ja mõistmist, et need inimesed alles otsivad ennast ja on veidi eksinud, ega tea päris täpselt, kuidas end positsioneerida selles keerukas süsteemis, mille sisse nad sattunud on. Kuigi 'suur inimene, iseteab' töötab enda rahustamiseks ka. Tõstab suurema distantsi, aga töötab.



Ma tavaliselt ei viitsi eriti erutuda, kui inimesed sõnu või mõisteid valesti tarvitavad. Mõte saab edasi antud, kontekst saab arvesse võetud ja misseal ikka. Aga vahel on selliseid just täpselt hästi natuke servast mööda tähendusega mõisteid, mida inimesed targa näo ja hea usuga ringi loobivad ja siis see on täpselt niisugune väike käikusid krigistav elamus. Eriti näiteks (haridus)psühholoogia terminid, kus enda endast targemaks pidamine on kergem tulema ka muidu arukatel inimestel. Seoses sellega.
Õpitud abitus ei ole sama asi mis julgustatud ja võimaldatud laiskvorstlus. Õpitud abituseks nimetatakse klassikalises mõttes niisugust nähtust, kus keegi on hädas ja ei tee oma häda leevendamiseks midagi, sest varasem kogemus näitab, et olukord on tema kontrolli alt väljas. Ja oluline komponent on häda. Hädises olukorras saab abitu olla. 
Kui täiesti teovõimeline suur laps kõõlub tooliga ja vahib vareseid, kuni emme talle praadi lahti lõikab, siis see ei ole õpitud abitus. Sel lapsel pole midagi häda. See on õpitud memmekus.
Kui täiesti tavalisel riiklikul õppekaval õppiv klass ei kirjuta kunagi üles, mis nende kodused ülesanded on enne, kui õpetaja sellele tuhat korda tähelepanu juhib ja iga õppija päeviku üle kontrollib, et ikka oleks õige asi õiges kohas kirjas ja teeb järgmine päev järeleandmisi neile, kellel ei saanud kirja ja ei saanud seega kodutööd tehtud. See ei ole õpitud abitus. See on see, kuidas nad õpetaja rolli näevad. Nii käib.
Ja nõnda edasi. Sisse harjutatud julgustatud igal sammul uuesti kinnitust leidev hellitamine ja ettetaha ärategemine võib iga inimese veidike haledaks hädapätakaks treenida küll. Aga see on natuke erinev nendest olukordadest, kus inimesed ei mõtle ka selle peale, et oma väga ebameeldivat rasket olukorda muuta, sest kogemus näitab, et nad ei saa. Et kui sind on kogu aeg koolis kiusatud või kodus pekstud või tööl alandatud ja kõik katsed seda leevendada on läinud luhta ja pole olukorda muutnud, siis mingi hetk enam ei püüagi. Enam ei oskagi püüda. Pea ei võta. Maailm on kuju muutnud. Elu on selline.

P1220050
tapa on kuidagi eriti sundmõttetihe linn



Kuna kass reageeris apteegist ostetud palderjanijuurika pakile nagu õudne narkomaan, tegin talle väikese mänguasja ja peitsin ülejäänu kõrgele kappi. Näpuotsaga palderjani, näpuotsaga vatti, väikese riidenartsu sisse kõvasti kõvasti kinni. Nüüd ta üritab seda katki hammustada või sikutada. Vahepeal limpsib ka. Üldiselt kogu trippimine on üsna agressiivne ja kihvadega. Suvel talle päris palderjani tõime, siis ta vaatas seda pea viltu ja virutas käpaga, ise iga hetk valmis põgenema.

Kuna põhitülid lapsega on viimasel ajal sellest, et ma ei tee kunagi normaalset õiget harilikku tavalise retsepti järgi toitu, vaid trikitan imelike võõraste mittetavaliste asjadega pidevalt, mõtsin täna hankida hunniku takosid ja neist teha takopõhjalisi väikeseid pitsasid ja see pirts tehku ise enda omad. Nalja pärast küsisin, kas ma toon äkki brokolit ja ananassi ka tema pitsade jaoks. Ütles jah. 
Esimene kaltsuvaibavaimustuse hoog möödus nii hästi, et umbes pool vaipa on valmis ja nüüdseks on ka sõrmenukile tekkinud vill enamvähem ära paranenud. Vist võib tasapisi uuesti üles võtta selle asja.
Miski pidulik puhk oli ja mul ei olnud pojale ei valget särki ega pintsakut kusagilt võtta ja ega ta seda kandnud ka poleks nigunii ja äng ja hädaviletsus. Pärast pikki arutelusid nõustus ta edaspidiste puhkude puhuks pingviini-dressikaga. Nüüd peaks välja mõtlema, kuidas ma selle valmis teen.
Veel peaks välja mõtlema, millist kõrvitsasuppi teha ja keda ma kägistan, kui selle linna poodides ühtegi kõrvitsat ei ole. Või et kas mingi lihtsa India toidu plaan on mõeldav, kui arvatavasti pole üheski poes ka lambaläätse. Ja huvitav, kui halb plaan oleks kohe paugupealt see väikene elektripliidike ära osta ja siis hiljem vaadata, mida me järgmise rahapäevani sööme. Ja et kas panna pärast seda esimest äpardust jootejaam ilusti karpi paremat päeva ootama või ma ikkagi võtan end täna kokku ja tinutan sellele köögiraadiole uue kõlari külge.

7 comments:

  1. Pizzat saab kõige paremini teha õhukesest ümmargusest lavašist. Mu arust.

    Su köögivilja-armastus on sind tabanud kõige valemal ajal üldse. No kust sa saad praegu head tomatit? Söödavat mangot aga ei müüda Eestis mu teada mitte ühelgi ajal.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Õhuke ümmargune lavaš on võib-olla mingite suurlinna poodide teema. Mina pole müügil näinud.

      Vilja-armastus on juba pikemat aega. Mangosid ostan Rimist või Säästumarketist. Neil aeg-ajalt ikka on küpsemaid variante ka. Eriti nüüd kevade poole.

      Delete
    2. Õhuke ümmargune lavaš on siinlinnas olemas. Tuleb õigelt riiulilt otsida.

      Delete
  2. Väikestest kriipivatest valesõnadest. Seadusandlus. No miks. Öelge lihtsalt seadused. Seadusandlus on seaduste vastuvõtmise protsess, mitte seadused ise. Miste targutate sõnu keerulisemaks.

    ReplyDelete
  3. Anonymous08:51

    Pingviinidressika saab nii, et õmbled dressika hõlma külge jupi pintsakuhõlma ja selle alla omakorda jupi särgihõlma :)
    Mul hoopis küsimus, et millal ja kuidas sa neid pilte pildistamas käid?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma ise mõtlesin, et ma ühtegi pintsakut ja särki ei lõhu, vaid ehitan lappidest ja osavalt paigutatud õmblustest selle pintsaku-särgi-mustri kuidagi dressikale peale.

      Pilte käin pildistamas millal iganes ja väga hästi. Mul on kaamera kogu aeg kaasas ja kui kusagile lähen ja midagi näen, siis pildistan. Viimasel ajal pole ammu käinud, selle pärast on veel paar sooja rohelise talve fotot hulka sattunud.

      Delete
  4. ohh, mind on "õpitud abituse" väärkasutamine mitu korda vaevanud, vahel olen viitsinud ka parandada. Hea, et keegi veel viitsib.

    ReplyDelete

There was an error in this gadget