Saturday, March 12, 2016

lusti-lusti, lustikummut

Kui ma saaksin ühe sendi iga korra eest, kui mulle kui listiliikmele on tulnud listikiri, mille pealkiri või sisu ütleb: 'palun edastada listi,' oleksin ma ammu juba miljo-piljonäär. Sest see värk on täiesti jabur. Inimene. Kui sa oled listi haldaja. Või listisse teadete edastaja. Loe see neetud kiri pealt natuke läbi ja saada edasi normaalne info. Ära saada meile kirja tööülesandega, mis sulle on antud. Issssver küll. Võiks ju arvata, et täiskasvanud mõtlemisvõimelisi inimesi palgatakse selliste tööülesannete peale. Maivõi.


P3060038
on kevad?


Mis veider komme on inimestel viimasel ajal kõigile öelda, et need peaksid ettevõtte tegema. Või oma firma. Või, taga targemaks, idufirma. Sellega, paistab, saab kõik mured mõnes seltskonnas nagu peoga pühit. Ah, sul pole tööd - tee siis oma ettevõte. Et sa ei leidnud endale sobivat teenust - pead ikka ise seda teenust hakkama kogu maailmale osutama. Sulle ei meeldi, kuidas selles asutuses või tolles firmas on asjad korraldatud - tee ise paremini ja söö nad turult välja. Tahaksid leida mingi ägeda omadusega äppi - paha lugu, pead vist startuppi tegema. Ja nii edasi. Oeh. Kõik kohad täis niisugusi muretuid nõuandeid igat su pisimuretki tühistamas. Järsku on kogu ilma puudujäägid osaliselt sinu süü, sest sa oleksid pidanud vastava firma asutama.
Vaata. See võib kõlada veits uskumatult. Kõik inimesed ei taha ettevõtjad olla. See on lihtsalt üks tegevusala. Lihtsalt üks tegevusala, mis kõiki ei huvita. Kõigile ei sobi. Igaühte üles ei küta. Äkki ma ei taha ebastabiilset suurte majanduslike riskidega pingelist stressirikast elu. Võib-olla mind ei küta niisugune asi, selle peale oled tulnud?
Lisaks. pealegi. sinna otsa. Kõik inimesed ei ole selles head. Kui iga suvakas töllak, kellele mingi juhuslik keskpärane idee pähe kargab, saaks selle edukaks ettevõtteks ja oma märkimisväärseks sissetulekuks muuta... noh, see oleks üks teist moodi maailm. Need asjad on rasked ja võtavad aega ja kukuvad läbi ja vajavad pikaajalist kogemust ja silmaringi ja tarkusi. Ja tead, kust see pikaajaline kogemus ja silmaring ja tarkus tuleb? Tagantkütvast põnevusthoidvast huvist asja vastu. Kõiki inimesi ei küta.

Sesmõttes, et kui keegi hakkab kurtma, et pärast Nirvanat pole enam ühtegi head bändi olnud, ei pisteta talle kitarri pihku aga-tee-siis-ise jutuga. Keegi mainib, et pole ammu ühtegi head filmi näinud - soovitad tal ise üks hea film teha? Päikselisi pärastlõunaid pole ammu olnud - õu, aga hakka ise päikeseks! Tahad varblastele saiapuru anda, aga hakid ja tuvid trügivad ees - no mis sa vingud, seo oma jalakesed rohututiga kokku ja siutsu ja kargle ise.


P3110026
erinevad tasemed


Levinud ettekujutus sellest, et emad on väga isetud enda peale üldse mitte mõtlevad ja enda vajaduste eest mitte hoolitsevad olendid, ma näen, saab tulla üsna kergesti. Näiteks kui ma pean hommikul äratama, söötma, pakkima, õigeaegselt uksest välja saatma lapse ja enda, ärkan ma põhjalikult vara. Varun põhjalikult aega. Teen kõik need asjad - osa asju enne lapse äratamist ette valmis ja osa pärast ja ühe hooga siis ühtlasi paar asja veel lisaks. Kõik suutlikkus ja asjalikkus. Aga kui ma pean hommikul ainult ennast õigel ajal uksest välja ajama - pfft. Kümne minutiga jõuab vabalt ära kusta ja nurgast mingid nartsud selga tõmmata ja saapad kinni nöörida. Sest mina saan hakkama. Sest mina ei ole väike armas olend, kes vajab hoolt ja kaitset ja igalt poolt ümbritsetud läbimõeldud tupsutusi. Justkui kohe, kui minult ära võtta kellegi teise eest hoolitsemise kohustus, lõpetan ma kogu hooli(tse)mise päris tervenisti ära. On sellega ühel pool. Üks hool jälle vähem.


P3110022
ukselink on nii vale, et see on peaaegu ropp

Ma olen vahel näinud pilte nendest muidu valgetest ja pigem kahvatutest eurooplastest, kes on kolinud selle päris polaarööga kokku ja mis juhtub nende nahaga. Kõik tedretäpid ja jume ja vähegi varjulisus kaob tervenisti ära. Nagu poleks kunagi olnud. Võimalik, et vastupidine juhtub nendega, kes natukene lõunapoole kolivad. Et muutuvad püsivamalt loomulikumalt üleni natuke tumedamaks. Eeldades, et neil ei ole see nahatüüp, mis otsese päiksevalguse käes otsast suitsema hakkab ja põlema võib süttida. 
Mul on kahtlus, et ma tegin midagi sellist endaga eelmisel suvel. Mu loomulik tavaline elu aeg olnud nahatoon on umbes midagi ehmunud roosa ja helesinise vahel. Koos igasuguste muude laigutiste ehmatus- ja pigmendilaikude ja pigem punakaspruunide tedretäpikolooniatega siin-seal. Eelmine suvi ma olin nii palju päikese käes. Kordagi päikesekreemi ei kasutanud, kordagi end ära ei põletanud. Ja ma saavutasin nahatoone, mida ma kunagi varem polnud endal näinud. Ja nüüd - sa vahi raiska. Ma olen pruun...ikam.... või nagu pigem selline kollakas-rohelisele kalduv oliivitoon. Või kuidasiganes need nahapeded neid toone nimetavad ja eristavad. Igatahes mitte enam helesinine ja roosa. Seda, et mul on kunagi päevitus olnud, näeb ainult siis, kui võrrelda mu õlanukki ja kanni. Veidike on erinev. Päevitustriipe igatahes ei ole. Niiet ma enam ei ole otseselt eelmise suve pruun. Ma olen mu iseenda pruun.
Või siis ma kujutan neid asju omale ette.

Heh, mulle tuli ükspäev meelde, kuidas (vana)inimesed mind hurjutasid ja hirmutasid, kui ma teismelisena palju juukseid värvisin ikka edasi ja tagasi ühte ja teist ägedat värvi. Et juuksed kukuvad kõik peast välja ja jään laiguti kiilaks ja õudne kahjustus ja juustest ei jää midagi järele ja ikka maru ohtlik. 
Ma praegu ei viitsi pilti teha, aga ma olen juba üsna hea lähend imekaunile juukseprintsessile ja pole mu juuksekasvul ja nende tervisel häda midagi. Niiet haaa! Saite.


P3110034
see oli üks kõige ägedamaid armsamaid nunnumaid võõraid ketikoeri, keda ma kunagi näinud olen. üks tema kõrvadest oli otsast lontis, teine kikkis ja ta üldse ei haukunud. tegi ainult tsuhh ja tsuhh ja liputas uudishimulikult saba ja vaatas meid pea viltu.
ja tal oli umbes poolteist meetrit ketti.
ja siis mul hakkas nii kurb ja abitu, et ma lihtsalt rohkem ei pildistanud seda kellegi teise hoovi ja võõrast vara ja kõndisin edasi

3 comments:

  1. Nii hea post, lalalalaaa, maailm on niigi kena ja päikseline, nüüd veel rohkem.

    Lähen teen kohvi asemel ühe tee, sest tahan praegu seda rohkem, ja oh, kui hea on =) Midagi asjalikku ka ei ole öelda, aint noogutan kõige peale. Vbla see enda eest hoolitsemise osa välja arvatud: ma teen seda praegu, tegin ka varem, sest mulle oli pikemast unest olulisem mõnus pikk hommik.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kui aega on, siis on muidugi pikad hommikud. Aga pika rahuliku omaette olemise hommiku nimel poole kuueks äratust ei pane. Uni on magusam.

      Delete
    2. Ja see on täpselt see, mida ma olen teinud - praegu õnneks ei pea, kui praktikale läksin, piisas 6.24 ärkamisajana ka pikaks hommikuks.

      Delete