Friday, March 18, 2016

not crying on sundays

Kui juba uned mu uuest postitusest avalikkuseks on saanud, tuleb vist pooliku postituse otsad kokku tõmmata. Pole pääsu.


P3160024
lapp lapi peal


Sellest, mis mulje jääb võõrast inimesest ainult juttude põhjal. Vahel ma olen kuulanud oma sõpru rääkimas nende (endisest) partnerist nii, et ma ise seda partnerit ei ole teanud. Ja eks need jutud on vägevamad ja kujutluspilte loovamad just nendel puhkudel, kus see suhe on läinud nii palju puntrasse, et sõna 'petma' ei tähenda siin tühiseid suguelundeid ja nendesse puutuvat. Vaid käib juba altvedamise ja austuse kadumise ja sihiliku eksitamise ja otsese isikliku pahatahtlikkuse kohta. Kui see suhe on juba nii palju pundar, et see teine inimene lõpuks kehastab kõike, mis iialgi võib kellegi hinges ja elus valesti olla. Tead küll neid lugusid. Mõtlesin, kui huvitav see on, kui ma lõpuks (mõnikord aastaid hiljem) näen selle teise inimese ka ära. Ja olen iga kord üllatunud, et tal ei olegi teravatipulisi hambaid ja kollaselt põlevaid silmi kurja rahutu pilguga, pole õelat nõianaeru ega vastikut haisu tema ümber roheka plekilise pilvena hõljumas. Et ta on hoopis oluliselt lühem, kui ma kujutlesin. Ja hoopis kurbade silmadega. Peaaegu nagu üks suvaline tavaline inimene. Võib-olla isegi natuke väiksem sellest.
Ja nüüd täiesti värske uue mõttena (sest egonurgake), milline kohutav kihvuline peletis mina võin mõnede inimeste ümberjutustustest paista.

Kuigi ilmselgelt ei ole mina isiklikult lõpuks välja ilmudes lühem, kui jutustused minust on jutustanud. Sest ma olen suhteliselt mõõdukas. Oot, ma lähen mõõdangi.
174 ütleb praegu. Ma tahaks kuulda seda lugu, kus ma sellest pikem kostan.

P3110049
näpuotsaga  maitse järgi veidi linna järvekaldale

Paned selga Star Warsi särgi ja lähed linna peale. Tulevad Mehed. Mehed tahavad teada, kas sa ikka tead, mis särk sul seljas on. Kas sa ikka oled viimast filmi näinud (isegi, kui see on kinos olnud umbes pool tundi). Ja esitavad sulle vääriline olemise kontrolliks ühe kiire kohapeal improviseeritud trikkküsimustega viktoriini. Vastad kõik õigesti ja tunned end tegijana. Saite. Tean küll, mida ma kannan. Polegi mõni feik poos bimbo.
Ja sesmõttes, et näed järgmisel päeval linnapeal meest, kellel on seljas kudum. Kargad kohe ligi ja nõuad, et ta sulle selgitaks, mis rahvuste mustreid seal kasutatud on ja milliste varraste või kudumismasinaga selline tekstuur on saavutatud. Teed tema üle üleolevat nalja, kui ta ei oska hästi kiiresti nimetada selle disaineri või need trendiseadjad, kes just sellise lõike moodi tõid ja mis aastal ja millisel laval. Või?
Kuigi jah. Ma olen kuulnud lugusid, et kui sa näed ruudulise pluusi ja ilusa habemega meest, pead talt tingimata nõudma, et tal oleks puukooli diplom, isiklik traktor ja vähemalt kolm lemmikkirvest. Sest kelleks ta end õige peab. Jagub ikka mõnel inimesel jultumust.


Ma nägin unes, et ma võtsin kätega kinni oma pea kohal olevast talast või sangadest ja tõstsin end ainult oma käte jõul üles. Ja et see oli lihtne. Ja, eksole, ma tegelikult ei jõua end oma kätega üles tõsta (pole ammu küll proovinud, aga need asjad vist iseenesest ei tule), niiet ma olin ka oma unenäos sellest hästi üllatunud. Et ma saan end ise üles tõsta.
Mis võib olla märgilise tähendusega sellest, kuidas ma sain sellest unest rahu ja kindlust, et ma olen tugevam, kui ma paistan ja ma jaksan küll, kui metaforides kõneleda, end ise üles tõsta.
Või siis see oli seesama peegli ees võimlemisest tulenev nihestunud enesekuvand. Sest ma eelmine kord trennis vaatasin küll, et mul on nii seksikad käsivarred ja õlad, et ma tahaksin oma iseenda seksika endaga homo-abielluda saada. Mhmh. Sest seksikatest käsivartest täpselt piisabki ju selliste otsuste tegemiseks.

P3160007
papliallee igavesti


 Mul on praegu selline elu, et mul on töö. Lisaks tavalisele tööle on mõtted ja plaanid ja tähtajad, et saaks olla veel natuke ambitsioonikam töö ka. Äkki. Võib-olla. Ja lisaks mu põhitööle mõtlesin vaadata korraks ühte projektipõhist tööd nii prooviks maitseks, kas on äge. 
 Lisaks tööle on mul laps, kes on põhiliselt siiski eelkõige ainult minu laps. Kui abi vaja, siis küsin, aga muidu üldiselt ikka ise ju. Kui vaja, saab ta mitme asjaga ise ka toime, sest üsna suur ja arukas juba, aga üldiselt ikka laps ju.
 Siis mul on trennid, milledest ma ei tohi ega taha puududa, sest esinemine läheneb ja ma tahan tubli (ja ilus) seal olla.
 Veel on mul mu enda emotsionaalse tasakaalu probleemid ja raskused enesetervislikult suhestuda teiste inimeste otsuste ja emotsioonide ja seisunditega. Kuigi ratsionaalselt arutledes loogiline püsides plusse ja miinuseid kaaludes või oma hingegi vaadates, on kõik peaaegu et maksimum buenosti. Lihtsalt. Loogikast, tuleb välja, ei piisa, et ennast maagiliselt klõpsti rõõmsaks ja rahulikuks teha.
 Veel on mul maja, mis on konstantne segaduspundar ja hjustab talveperioodil rohkem tööd ja vaeva kui puhkust ja mängu. Majas on kass, kes näiteks just ükspäev jäi vahele selge kavatsusega esikuvaibasse kakida.
 Kõigest sellest ja mõnest muust kokku on mul kuhjuvad unevõlad ja rahutusest üles ehitatud kohatine unetus. Niiet mul on .. asju. 
Mida mul ei ole. Mul ei ole aega. Pole eriti vaba aega ja pole eriti kõrvaliste asjade tegemise aega. Mul ei ole ka eriti raha, sest on maja ja on talv ja sest tellitud toit on kallim kui tehtud toit ja rumal rahutus on mõtlematu impulsiivsuse parim sõps. Esinemiskostüümi mul ka veel pole, sest raha ja aeg. Aga mulle tundub, et selle tegemine saab olema nagu puhkus, sest ma armastan õmmelda ja see kostüüm võib olla hästi häbematult ilus.
 Mul on mu (füüsiline) tervis ja mul on (mu) inimesed enamvähem kogu aeg ümber. Et ei kuku. Kuigi ma pidevalt kardan, et ma lähen alati liiga 'alasti' ja haavatava iseendana klassi ette, on tundide andmine osutunud jumalikuks kinkepuhkuseks iseendast ja on üleni mu teine oluline korv mu munadele. Mul on hea isu, aga kaal püsib madalal ja ma mahun kõikidesse oma lemmikriietesse. Akne on solvunud, et keegi tema pärast enam ei põe (no mul ei ole olnud aega) ja ta on läinud vist teist ohvrit otsima. 

P3110041
kas sul on aeg(a)

7 comments:

  1. Okei.
    Okei.
    See oli nüüd see koht, kus ma esmalt mõtlesin, et mis ma ikka, teised on teised, mina mina, mis ma ikka ... ja siis mõtsin: "Aga kes veel kui mitte mina?!" ja seega tuleb nagu pangest kõik, mida ma ajapuudusest arvan.

    Ehk siis: ärge. tehke. nagu. mina. Keegi! See on nii kindel viis end pideva ebaõnnestumistundega kostitada ja keegi ei täna sind pärast. Maailm ei ütle kunagi: "Oo, ma olen nüüd palju õnnelikum!" Või mis siin maailmast rääkida, maja ei ütle kunagi: "Nüüd ma olen valmis, küpse, enam pole midagi parandada", laps ei saa iial valmis, tööd tuleb aina juurde, kuitahes kiiresti sa teda teed, kui lasta endalt aeg ära võtta, ei tulegi teda kunagi.
    Ajavaraste raamatut mäletate? Aeg on elu. Ja elu elab südames. Kurat, kus mul oli koge aeg kiire, tegin nii palju kui suutsin ja siis rohkem ja veel rohkem - ja kas ma olin õnnelikum kui praegu?

    Ha. Fking HA!

    Ma ei tea, kuhu see üles panna loosungina, et kõik näeksid. Sest "momo" on ju ainult lasteraamat ja kuigi lasteraamatutes on sügvusi, ei ole ju tõenäoline, et NII ONGI?
    Ainult et on. Aeg on elu. Elu elab südames (või noh, igatahes kehas). Tormamine ei vii mitte kuhugi mujale kui tormamisse, ent ELU on see osa, kus on naudingud ja aega küll.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Selle poolest on sul õigus küll ja me oleme ühtekad, et ma püüan ka oma (kaasasündinud) Kurbust Suurt ja muret ja ängi maas hoida, hoides end tegutsedes. Sest paigalejäämine on sellest veel nõmedam ja tegutsemine ja asjade ette võtmine tekitab (ka õnnetu olles) tunde, nagu oleks hästi hea ja rõõmus olla.
      Niiet see sinu hoiatus või tähelepanu juhtimine on omal kohal. Aitäh.

      Aga. Me oleme erinevad ka. Ma ei ole kunagi korrakski arvanud, et mul saavad asjad tehtuks ja valmis. Ma tean, et see kõik on protsess. Mul ei ole pilk õudse raske kurvi taha kaugusse suunatud, ma vaatan tähelepanelikult kogu kurvi kulgemist ja igat üksikasja selles. Lisaks ei ole ma kunagi mõelnud, et keegi mind iialgi selle eest tänab, mida ma teen. Ma ei võta ette ühtegi oma asjadest tänu otsides või oodates. Teiste inimeste või asjade või majade või laste tänulikkus puutub minusse umbes sama palju kui sügaval metsas ilma kellegi kuulmata lastud võõra inimese puuksud. Ma ikka tegutsen oma kasu ja mõnu otsingutel.
      Või nagu väga kontekstist välja rebitud Tyler Durden ütleks: "self-improvement is masturbation"
      Minu rabelemine ei ole kellegi teise tarvis, see on mu oma isekas ona.

      Delete
    2. Jaa-jaa, seda nad - me - nad räägivad kõik, et eesmärk pole oluline, aga TEGELIKULT ...
      Phmt ega mina ka ju tänu oodanud. Aga kui vaatasin oma elu, siis nägingi seda, et ma rabelen enda puruks igavikust igavikku ja keegi isegi ei märka seda, tänamisest rääkimata. Et ega ma tänust mõelnud, aga kui see oleks tulnud oleks "Oo, jess, keegi märkas!!!"
      Nojah, aga ei tulnud.
      Keegi ei märganud =) Kui ma loen neid soovitusi, kuidas see on me ainus elu, võta see kook ja sukeldu ookeanilainetesse, mul on tunne, et see on õige soovitus, ent mööda esitatud. Sest siis tundub ikkagi, et no selleks, et teha mida tahad, peab midagi TEGEMA. Aga seda osa, kus ei ole vaja kooki võtta ega ookeani sukelduda, kui ei taha, kus oluline pole mitte millegi tegemine ega mittetegemine, vaid oma tahtmistega kooskõlas olemine, nagu ei õnnestu ikkagi edasi anda.

      Et jaa, see on selliste vähe arenenumate inimeste värk, kus tehakse midagi lihtsalt selleks, et ise parem olla - aga mis mõte sel ise parem olemisel on, ikkagi ei öelda. Mul üks semu on selle teooria pooldaja, et nõmedalt käitumine, kui sa juba näed, et võiks ka paremini, on eriti nõme - ja ma seletasin talle korduvalt ja korduvalt, et niimoodi mõelda on hukatuslik, sest see tähendab, et inimesed, kes situatsioone näevad ja saavad aru, rebivad end tükkideks, üha parem olla püüdes, ning ellu jäävad vaid need, kes ei näe ja ei saa aru, et võiks ka paremini.
      Phmt selle teooria järgi karistatakse neid, kes saavad aru, et on ka mingi parem viis. Mul on endal nüüd see, et jaa, ma näen, kuidas võiks veel parem olla, vahel olen, vahel ei ole, täpselt nagu tahan - aga selle kõige taga on veendumus, et teen, mis ma teen, ma olen piisav. Ma olen küllalt. I am enough.

      Delete
    3. VVN, mul tuli küsimus, et kas sa "maailma tähelepanu" vs. ükskõiksuse all pead silmas seda, et "kui ma kõvasti vaeva näen, siis hakkab parem"? st et kas "hurraa, maailmal sai küll" või "maailm pani tähele" tähendab seda, et maailm (sealhulgas ka inimese enda keha) premeerib heaoluga? või tähendab "maailm" peaasjalikult teisi inimesi?

      Delete
    4. "maailm" tähendab siin peamiselt teisi inimesi.
      Oma kehaga piirdun ma praegu, ta premeerib mind heaoluga nii väikeste asjade eest, mida varem isegi ei märganud =) Ja paradoksaalne on, et saan palju rohkem tehtud, sest kui keha kiidab iga kilomeetri eest tempo juures 1 km tunnis, on see jubedamalt rohkem kiitust ja preemiat, kui kiita saada aint siis, kui läbitud 10 km tunnis.

      Delete
  2. Mjaa aeg, seda on meil alati ühe palju ja see ei kao kuskile. Iga tegevus on protsess millel on algus ja lõpp. Kui neid protsesse mis käivad ühel ja samal ajal on palju ja ajaliselt kattuvad nende füüsiline teostamine või ise enda võimekus millel on piirid, siis nimetame seda aja puuduseks.
    Aega tajuvad inimesed erinevalt ja inimeste võimedki on erinevad. Huvitav on niimoodi kehaga rääkida .

    ReplyDelete
  3. Tere! Murca sul on hea (kaasasündinud) ruumitaju. Unenägudes ongi mõtted kergemad, aga võib ka, et jõudu on rohkem. :)

    ReplyDelete