sääl algavad ja lõppevad me uned kõik

P3240047
kivist lepatriinu kärss on üle serva
(tegelikult selles potis kasvab see tumedate lehtedega taim. nõges tuli kaasa, kui ma taime ümber istutades hoovi pealt ilusat tumedat mulda võtsin just nõgesevälja kõrvalt. algul ta oli ni pisi, et ma ei viitsind teda ära kiskuda. nüüd ta on nii ilusaks suureks saanud, et päris juba meeldib mulle)



Ma olen mõelnud selle üle pikalt. Et mis juhtub inimesega, kui talle anda nõu olukorras, kus ta pole nõu küsinud. Ja mis juhtub inimestevahelisega, kui üks annab teisele küsimata, aga ikkagi pealetükkivalt nõu. Mul on paar korda olnud näiteks nii, et keegi alustab oma juttu sõnadega: tahad, ma annan sulle nõu. Ja mu esimene reaktsioon kipub olema: ei ei palun ei ära hakka mind mõnitama. Võimalik, et selle juured on kusagil mingite nõmedate inimestega suhtlemisest, sest see ma-annan-sulle-nõu lause tundub juba ise nii sissetungiv ja sarkastiline ja õel minu kõrvadele. Kuigi, kui ma selle esimese refleksi alla olen surunud ja enamvähem viisakuse piires (veits lööki oodates küll kissitades) selle nõu ära oodanud, on mõni kord päris asjalik olnud. Et ei ole alati peks. Aga ennast ongi keeruline jälgida ja mõista.
Kui ma olen teisi inimesi jälginud, on küsimata nõuannetega peale lendamine sageli ebaviisaka maiguga. Ja üleolev. See ütleb: sa teed valesti ja sa ise ei teagi sellest ja mina tean paremini ja ma ütlen sulle, pisike, kuidas õigesti oleks, kuula nüüd sõna. Ja hea on, kui see jutt käib tegude mitte inimeste kohta, eksole. Ja hea on, kui see jutt tuleb isiklikult omavahel privaatselt, mitte suure publiku ees. Ja ma tegelt hooman küll, et asjad, mida inimesed ütlevad, kõnelevad rohkem neist endist ja vähem sellest inimesest või olukorrast, millest nad arvavad end kõnelevat. Aga vastiku maigu annab selline interaktsioon sellele suhtele küll ju.
Ma ise lehvitan jumalast tihti nõuannetega. Sest nõuandmine on üks nostalgia vorme ja ma olen sügavalt romantiline ja nostalgiline pehme sisuga kohev loomake. Pealegi, ma usun, et üldised nõuanded niisama umbisikuliselt blogisse laiali loobituna ei tee kellelegi liiga. Kellel just selline nõu puudu oli, korjab üles, kellel mitte, seda ei pruugi puudutadagi. 
Agajah. Selle isikliku nõu andmise kombe olukordades, kus keegi pole küsinud, pean ma maha jätma. Selle nõmedus hakkab tasakesi juba neid nõmeduspiire ületama, mida ma oma nunnususega heastada suudan. Või peaks harjutama sisse kombe alati enne küsida, kas nõu on vaja või misse.

Sellega vist natuke seostub see teine teema. Mure kellegi tervise pärast. Käib mingi äraspidine tagajärg-põhjus väjavabandamine. Kõigepealt lajatatakse kellelegi mingi hinnangu või soovituse või kriitikaga. Ja kui selle lajatuse eest noomida saadakse, tullakse lagedale jutuga ainult hea soovimisest ja murest tervise pärast.  Näiteks see pilt natuke tegi mulle lõbu sel teemal. 
Kui mina olen mures kellegi teise tervise pärast või mures üldse, olen ma eelkõige ettevaatlik ja tähelepanelik. Ma kuulan ja jälgin. Ma tahan teada, koguda andmeid ja jälgida olukorda ja selle kujunamist. Kui ma olen lapse tervise pärast mures, ma kraadin teda ja uurin temalt mitu korda päevas ta enesetunde kohta ja vaatan öösel pimedas toas magamise asemel lakke ja kuulan murelikult ta köhimist. See on see, kuidas minu arvates mure välja näeb.
Aga et ütled kellegi kohta vastik paks lehm ja soovitad tal mitte retuusides avalikkuse ette ilmuda, sest sa oled ta tervise pärast mures?

P3230042
kuni kevad meid lahutab
[bleeding together over a river]
Mallory: We'll be living in all the oceans now.

Ma lugesin kunagi ammu (arvatavasti 90ndate Pere ja Kodust), kuidas käituda ja olla ja mõista, kui su hoole all oleva lapse nähes on juhtunud midagi traumeerivat. Näiteks laps näeb liiklusõnnetust või kedagi haiget saamas või suurt tüli. Hulk asju, mis seal oli õpetatud, ma olen juba ära unustanud, sest need tundusid mõistlikud ja loogilised ja igav. Aga üks asi, mida seal rõhutati ja mulle meelde jäi - hirmsaid asju pealt näinud laps võib tahta sellest asjast mitu korda uuesti rääkida. Et siis tead arvestada ja ei saada teda minema jutuga, mis juba tuhat korda olnud on. Sest võib olla, et ta tahabki mitu korda rääkida ja see on tema jaoks vajalik, et endale asju arusaadavaks teha või neist lahti lasta.
Ma täpselt ei teagi, mida mu lapsteismelise aju tookord seda lugedes selle kohta mõtles, et see asja uuesti ja uuesti rääkimise osa mind nii saatma jäi.
Kogu asi tuli täna uuesti meelde, kui ma avastasin, et lisaks sellele, et jagatud mure on pool muret, on kaks korda jagatud mure juba umbes kaheksandik muret. Ja mida rohkem ühte asja ümber jutustada ja sellest juttu teha, seda kergemaks see muutub. Isegi, kui esimene kord teemat üles võttes ei taha sõnad ka tulla ja kogu olukord ja isegi sellest mõtlemine kipub hinge matma. Teine kord saab juba natuke rohkem öeldud. Kolmas kord annab sel teemal juba naljagi teha. Ja nii edasi. Ja edasi. Lahtub ära ja hakkab end tasakesi kättegi andma.

Mõni kord, kui minuga midagi hästi ilusat ja tõelist juhtub, ei taha ma sellest esialgu kellelegi rääkida, sest ma tahan, et see jääks nii suureks ja kaalukaks ja vägevaks, nagu on need harvad asjad, mida pole kunagi sõnadega puudutatud ja juttudega tühiseks lihtsaks räägitud.

P3230037
teravad varjud


Kui, ütleme, mulle ei meeldi end raseerida. On kulukas, on tülikas, raha ja vett, aega ja ette võtmise vaeva raiskav tegevus. Siis kuna see on minu keha ja minu otsus ja minu vabadus, siis ma tegelikult ei pea ju end raseerima. Pealegi on kehal kasvavad karvad jumalast loomulik looduslik asi ja tobe on selliste asjade vastu rabeleda. Võin vabalt ringi lipata karuste säärtega ja kaenlaaluste metstega ja ei tohiks kellegi asi olla. Ja ütleme, et teoreetiliselt jääbki see kellelegi ette ja ta protesteerib. Siis me ütleme, et ta eksib. Sest minu keha ei ole tema asi ja kui talle ei meeldi, siis ta ei pea vaatama ja kui tema oodatav erutus on minu keha tõttu seletamatutesse kaugustesse peletatud, siis see on tema kaotus. Kui üldse kellegi, eksole. Ja minu lähedased inimesed armastavad mind sellisena, nagu ma juhtumisi või oma valikutes olen ja lisaks ka selle pärast, milline ma olen. Mitte mu välimuse või kesta või ümbriste pärast.
Aga ütleme, et mulle ei meeldi mingi teine kehaga seotud asi, mis kultuuris norm on ... juukseid pesta. On samuti kulukas ja tülikas. Ja see on jätkuvalt minu keha. Ja rasu ja mustus ja see spetsiifiline pesemata juuste ja peanaha higi lõhn - need on loomulikud looduslikud nähtused. Ja kui kedagi segab, siis ärgu vaadaku. Ja võib-olla isegi leidub hulk inimesi, kellele ma meeldin (või kas taluvad mind) sellisena, nagu ma igavesti salkus õlise peaga oleks ja siis me saame siin kusagil defineerida tõelise sõpruse ja raamatu selle kaane põhjal mitte hindamine ja muu taoline. Kellele ei meeldi, tegelegu oma asjadega.
Et kas saab nii rehkendadai?

Kuigi ma saan aru, et raseerimine ja enesepesu on natuke erinevad, sest enesepesu peavad meie kandis kõik tegema, aga end üle terve keha raseerima ainult naised. Aga see on ka ainus erinevus, mille ma leian ja muus osas sobivad mõlema kaitseks samad argumendid.
Et äkki, kui me raseerimise kohustuse vastu argumenteerime ja selle hädavajalikkust ja vältimatust ümber lükkame, peaks rääkima vähem minu-keha-minu-reeglid ja rohkem nende kujuteldavate kohustuste määradest eri inimestele.

Lapste füüsiline väärkohtlemine on mitmel pool defineeritud selle läbi, et keegi teeb lapse kehaga või kehale midagi sellist, mida laps ei taha. Vastu tema tahtmist koheldakse tema keha, mis peaks olema tema enda oma, viisidel, mis talle pole vastuvõetavad ja millest ta aru ei saa, mida talle arusaadaval moel pole seletatud ja milleks ta pole oma nõusolekut andnud.
Niiet kui su kaheaastane viskab oma järjekordse jonnihoo ja sa lõpuks tüdid kena olemast, võtad ta sülle ja lihtsalt paned talle selle neetud jope ära selga ja mütsi pähe ja nööbid kinni, kuigi ta karjub ja viskleb... noh, siis sa tead, kes sa oled.
Või kui sa lähed ja lõikad pooleaastase beebi küüned ära sel ajal, kui ta lõunaund magab, appppi.  


CNV000030
valgus hiilib puude vahel ja peab hinge kinni




Mary wished she had a friend to play piggybacks with.

Comments

  1. Anonymous20:23

    Kes andis käsu raseerida? Naised teevad seda oma fantaasisast. :)

    ReplyDelete
  2. ma mõtlesin, et raseerimise puhul pädeks erinevalt peapesust ka terviseargument - et palju igapäevaseid mikrohaavakesi on terviserisk, eriti intiimpiirkonnas (kus viimatiste arstiuudiste järgi paistab, et karvkattel on ka mikrofloora tasakaalu hoidmiseks oma roll, aitab seenhaigusi jms põletikke ära hoida). Mõeldes sellele, kuidas mul on korra isegi arst igasuguse karvaeemalduse ära keelanud, vähemalt seniks, kuni nahk maha rahuneb. Aga teisest küljest pädeks see mingist tasemest alates ka pesemise kohta (et liiga tihe pesemine ärritab nahka ja arstid nii ei soovita jne) ja õigupoolest meenub, et tookord, kui arst ei lubanud raseerida, soovitas ta ka vähemalt ärritunud nahapiirkonda võimalikult vähe pesta.

    Ja kolmandaks ei ole terviseargument ilunormide puhul muidugi argument. Ilustandardite puhul, mis eristavad omi võõrastest (ja tugevaid nõrkadest, edukaid edutuist), on ehk isegi kasulik, kui nad on kulukad nii rahakotile kui tervisele: neid on keerulisem järele teha. Ei ole siin midagi, et tükid oma õhukese rahakoti ja närvilise immuunsüsteemiga niisama kergesti õigete hulka. Olgu siis tegemist karvaeemalduse, siseelundeid litsuva korseti, lootosejalakese või kaela pikaks venitavate võrudega.

    muidu meie praegust elu ja ühiskonda vaadates on raseerimisnormide puhul on ehk kõige tülikam nende vastuolulisus, kui just intiimpiirkonnale mõelda - selle puhul võib avalikus duširuumis või üheööarmukese poolt osaks langeda pahandamine nii raseerimise ("vuih, mingi nõme barbie, sellised meeldivad ainult pedofiilidele") kui raseerimatuse eest ("ei no täiega rõve sitahipi, _hügieeni_ eest võiks hoolitseda ju"). Damned if you do, damned if you don't. kusjuures ma olen kuulnud, et see mure ei ole enam ainult naiste rida.

    a kui korraks nahaaärrituse juurde tagasi tulla, siis vähemasti oleks kena, kui selliseid ühiskonda (või teatud ühiskonnakihti) kuulumist näitavaid, kuid tervisele väheke riskantseid asju nimetataks ausalt ilu-, mitte hügieeninormideks.

    mis on küll ehk palju tahetud, mõeldes sellele, et ka siseelundeid muljuvat korsetti peeti maru tervislikuks.

    ReplyDelete
    Replies
    1. karvutu - seega meeldib pedofiilile, on loogiline küll.
      kuigi kui mina oleksin päriselt pedofiil, siis mulle küll ei piisaks ainult partneri karvutusest. täiskasvanud inimese (mehe JA naise) keha on üldiselt enamasti 'sealt alt' hoopis teistsugune kui veel mitte suguküpsuseni jõudnud lapse omad. teise kuju ja suuruse ja osadega ja...

      lisaks sellele, et sageli mõeldakse ilu = tervis, on päris palju ka ilu = eneseaustus. või et ilu tähendab tööd ja vaeva endaga ja kui paistab, et sa seda vaeva ei näe ilus olemiseks, ju sul on midagi endaga pahuksis. nt et kui sa oma pead ei kammi või mingit olulist kehaosa rõhutavat särki ei kanna, ju sa ennast ei austa ja seega oled teatava hulga alandust kuidagi ära teeninud.

      Delete
    2. kuigi, kui nüüd järele mõelda - ma olen näinud inimesi ka lugemas välja eneseaustuse probleeme 'liigsest' enesehoolitsusest ja ilust. äkki see on lihtsalt üks nendest asjadest

      Delete
    3. jah, ja sõimata saab mõlemast suunast.

      siis kui kunagi mu pool ühest twitteri-mõõdus ilupildipostitusest ilgelt pikk kommentaarilohe välja kasvas, siis tuli välja, et eri kommenteerijaid on normidega ahistatud eri suunast: kellele meeldib end värvida, see oli täheldanud, kuidas seda sildistatakse pealiskaudseks beibenduseks; kellele ei meeldi värvida, oli jälle kogenud, kuidas teda süüdistatakse lohakuses ja enda hooletusse jätmises.

      tglt lausa huvitav, et vingujate arust oleks inimeste häirimine üht- või teistpidi väljapoole normi ulatuva välimusega nagu paha, aga inimeste häirimine nende kallal vingumisega mitte.

      Delete
  3. Vihkan palumata nõuandeid nüüd väga. Need on mu vaenlased nr 1 praegu ja kuigi ma ei kujuta hästi ette, kuidas sul õnnestub neid jagada (sest selliseid ebamääraseid mõtle-ise-mul-toimis-see-aga-ise-tead nagu näiteks siin blogis ma üldse ei jälesta, vaid jagan isegi), mina vähemalt neid täiega ei salli.

    Praegu.

    See muutus tuli sealt pealt, et varem ma arvasin, et mul on midagi valesti, ei ole hea - ja siis mulle tundus kuidagi arusaadav nõuandeid saada, mõned olid lollid, mõned head, mõned niisama kulunud või oo! uudsed!
    Aga nüüd mulle peaks esmalt selgitama, miks need nõuanded üldse tulevad, mis mul nõuandja meelest _viga_ on, et ta seda parandada tahaks?! Ja just eriti kui nõuandjad nagu peaks mu sõbrad olema, ma peaks neile ju MEELDIMA, tundub väga veidrana eeldus, et mul a priori midagi viga on ja nüüd hakkame parandusi soovitama.

    Ja ma lähen täiega tigedaks, kui mulle palumata nõu antakse.

    Muidu: a ma ei pea ka pesemist inimestele kohustuslikuks, lihtsalt, hind mida sa maksad mittepesemise eest on, et inimesed ei taha sinu lähedal olla.
    Ja ma üritasin väljarääkimise asja, aga inimesed üldse ei tahtnud seda kuulata. Hea, et võrgupäevik oli ja on =)

    ReplyDelete
  4. Raseerimise, sealt altpoolt, leiutasid Hašeki järgi miskise esimese maailmasõjaaegse vallutatava riigi tantsutüdrukud härraste ohvitseride paremaks ligimeelitamiseks.
    Tegelikult, karvutu ihu külge hakkab vähem välisparasiite ning mingis mõttes on see läbi aegade olnud praktiline valik. Kuni teatud piirini.

    ReplyDelete
    Replies
    1. selles mõttes oleks loogiline ka juuksed maha ajada. mida vanad egiptlased näiteks tegidki, nad olid ikka järjekindlad.

      aga hargivahe raseerimise viimase aja mood sai siiski Läänes alguse pigem millalgi kaheksakümnendatel (sest räägitakse nähtusest nimega "seventies bush"). ma olen kuskilt lugenud, et alguses tuli bikiinipiirkonna pügamise mood avatuma lõikega trikoodest, ja point ei olnud mitte "muidu näeb kole välja", vaid "muidu on sündsusetult erootiline", nähtavasti sellepärast, et seda karvapuhmast enam-vähem samastati suguelundite endaga ja kesse siis nendega avalikult lehvitab.

      tantsutüdrukute mood on teine asi, mis meinstriimi vaevalt mõjutab või kui siis pigem vastassuunas: ma olen kuulnud-lugenud, et veel nõuka ajal peeti pügatud kubemepiirkonda lõtvade elukommete näitajaks.

      nii et sündmatut erootilisust on vahelduva eduga signaliseerinud nii karvade puudumine kui nende olemasolu.

      Delete
    2. Jaa. Karvu pole - järelikult pole intiimne piirkond. Kui ma karvasem olen ja maikasid kannan, ei taha võõraste inimeste nähes eriti käsi üles tõsta, äkki näevad. Kui käte tõstmine võõraste juuresolekul on vätimatu, tuleb ära koristada (või kinni katta) intiimsused.

      Delete
    3. seepeale meenus mulle, et Zolal olevat vist "Thérèse Raquinis" koht, kus peategelane tõstab raugelt käed, nii et kaenlaalused karvad (mis tollal mu teada kõigil küljes olid) nähtavale ilmusid. ja see pidi pmst näitama tema pahelist erootilisust.

      a see läheb siis üldse sinna auku, et ega niisama poolpalja kehaga ringi lasta ei saa. kui keha ei ole riietatud riietega, siis tuleb ta riietada muu disainiga, olgu siis tätoveeringud, nahapunutised või kas või miinusvõtteline, näiteks karvaeemaldus. karvaeemalduse järel mõnikord küll selgub, et sündmatut kehalisust on seal karvade all veel ja siis on vaja näiteks labioplastiat.

      mu vanad jauramised samal teemal:
      https://notsumaja.wordpress.com/2010/05/09/katmata-voi-kehaline/

      ja siis sealt alt pingbackiga.

      Delete
    4. Anonymous17:27

      Huvitaks veel selline teema, miks peab toas saapad jalst ära võtma või magama minnes riided seljast ära võtma. Nii lõõgastav, kui hommikul on ärgates kõik juba riides.

      Delete
    5. Appi kui äge, mul on troll. Sa oled troll, onju? Ma olen hullult kaua oodanud ja mõelnud, et millal tuleb. Mul ei ole siin mitu aastat ühtegi olnud. Fantastiline. Mida sa tahad? Kuidas ma saan sulle rõõmu teha? Kauaks sa jääd?

      Delete
    6. Marvan, et ei pea neid asju seljast-jalast ära võtma, kui ei taha. Lõõgastavaks ma neid ei pea, aga see võib vabalt maitse asi olla.
      Ja et teiselt poolt peab ära võtma, sest nii on kombeks?

      Delete
    7. ma kogu aeg mõtlen, et võiks trollida, a sa kirjutad nii sajast asjast korraga, et ma ei suuda. a ja ma olen anomaalika alumise kommiga nõus.

      Delete
  5. Anonymous20:33

    Ma tänan sind vastuse eest, murca sa oled vägagi tore ja intelligentne inimene. :)

    ReplyDelete
  6. Anonymous03:47

    I have read some just right stuff here. Definitely worth bookmarking for revisiting.
    I wonddr how much effort youu put to create such a wonderful informative website.

    ReplyDelete

Post a Comment