tee peale toodud on teised tõed

tiigi tänav olemas parkimiskohatu
ma ikka vahel ilmutusest ainult roheliste fotodega tagasi tulles mõtlen, et peaks äkki mitte ostma pahaks läinud filme

Ma olen avastanud, kui vähesest piisab selleks, et seltskonnas hakataks röökima ja protesteerima, et mingeid mõttetuid närvilisi feministe ei viitsi keegi kuulata. Näiteks viimati. Iseennast kampa kutsunud inimese hullunud pöördumine teemal, et naistel on muudkui tuhat roosat käekotti ja need on erinevad roosad erinevate imelike nimetustega ja ükski normaalne inimene ei oska nendel roosadel vahet teha. Ja siis kohe vaadake-vaadake, laua ainus naine ei joo õlut ja mehed kõik joovad õlut. Püüdsin ainult meeleolu vahetamiseks teha väikese nalja: "Ma ei tea, kas ma lähen naisena arvesse, vaata, mul pole roosat käekotti." Ja juba feministihäire välja kuulutatud. Oeh.

Nagu... Issver küll.

Saage üle.

Ma polnud veel alustanudki. Kõik rinnahoidjad olid alles põlema süütamata. Ja peeniste küljestrebimisega mõtlesin ka alustada, kui mul jook lõpetatud on.


Eks ma vist viimasel ajal või üle aegade üldse olen kergesti häiritud teiste inimeste sõnadest. Samal ajal enda omade kaalu üldse ei arvesta. Minu sõnad on kaalutud. 
Näiteks ma olen kõiksugune tüdimus sellest loogikast, et kui kusagil on kaks inimest omavahel labaselt kiskuma läinud ja need kaks on juhuslikult mõlemad naised, siis tuleb kohe tõmmata järeldus, et kõik naised on on ussid. Ja kohe hakata uhkeldama, et sul küll ühtegi sõbrannat ei ole ja ongi parem ja seega sa oled teistest parem ja oled teinud targemaid valikuid ja oled igavesti kaitstud õelutsemise ja ussitamiste eest. 

valgus nõrgub

Lugesin (või kuulasin) mingist raamatust, et kõikidel inimestel on kusagil taustal tagaplaanil surisema kahtlus, et nendega on midagi valesti. Et enamvähem iga inimene on algusest peale veidi mures olnud, et ta pole ikka päris normaalne või et ta on mingis halvas mõttes imelik või eba. Lugesin seda ja püüdsin kogu hingest kaasa mõelda. Tavaliselt, kui kirjeldatakse asju või omadusi, mis kõigil inimestel rohkemal või vähemal määral kusagil on, siis ma tunnen neid ka. Ma suudan väga paljudesse seisunditesse end sisse mõelda ja kaasa tunda. Aga see tõesti ei kõnetanud.
Ja ma ei usu tegelt, et see raamat päriselt mööda pani. Sest need õudsed kaalutletud ja õpetatud sebimisvõtted, kus oma huviobjektile ütled vahepeal nii halvasti, kui võimalik, tuginevad natuke sellele. Et inimestes on ebakindlused ja rahutus kogu aeg olemas. Tuleb lihtsalt õigele kohale vajutada ja ta hakkab kohe lähimast (rumalamastki) paigast otsima kiiret leevendust sellele valule. Ja ega mind on kohe ilmutatud kujul mölakad mõningase eduga teinekord sebinud küll, aga niisugust kogu aeg taustal käivat äkki-ma-olen-valesti tiksumist ma ei tunne.

Aga sellest tuli üks teine mõte. Tead seda hämmingut, et miks inimesed tolknevad nende nina all, kes on neisse (õnnetult) armunud. Et mis asja neil on vaja seal käia ja teist inimest veel rohkematesse illusioonidesse mähkida või eksitada. Vahepeal ma koguni arvasin, et äkki see on mingi keerukat laadi sadism. Jõle mugav ka. Midagi ei pea tegema. Ilmud lihtsalt välja ja juba ta viskleb ja krampleb. Such fun. Aga tead mis see tegelt on. Ma mõistan küll. See on see teist laadi salakahtlus. 
Ma olen algusest peale kahtlustanud, et ma olen jumalik. Kusagil taustal tagaplaanil on kogu aeg surisemas kahtlus, et äkki on minuga midagi taevalikult õigesti. Et ma olen siia tulnud niisuguse erilise uskumatu ainulaadse andega, mis teeb mind ebamaiselt eriliseks. Et ma olen väge täis. Kuna mu oodatud anne üheski formaalses harrastuste proovimise raamis välja pole tulnud ja mul on täpselt null kannatust edutu nüri harjutamisega, siis see peab olema midagi just niisugust tabamatut. Midagi väga peidus olevat ja ainult teravale silmale nähtavat. Ja seega. Seoses siis selle armunute eksitamisega. Et kui mina nii saan tunda, äkki tunnevad teised inimesed ka. Et nad on tegelt jumalad. Ja kas pole tore vahepeal sellele kinnitust saada. Käia kohtades ja näidata end inimestele, kes vaatavad sind sellisel kogu ilma ümbert ära kaotaval imetleval moel, et sulle tundub, et nemad näevadki tõde.

Lisaks kolmanda mõttena. Kas sa oled kunagi näinud, kuidas beebid oma imetavat ema vaatavad just toitmise ajal. Nojah, nad kogu aeg ei vaatagi, vahel on silmad kinni ja vahel vahivad ringi. Aga on üks teatav pilk, üks selline niisugune kiindunud lõputult pühendunud pilk, millega nad oma ema nägu oma mälusse sügavale kinni vajutavad. Nagu vaataks jumalat või päikest ja ei saaks kuidagi pilku ära pöörata. Ja kas äkki selle pärast tahavad juba lapsi saanud naised veel lapsi. Et jumalad olla.

õigesti kadreeritud tallinn on autodeta

Asendasin eilse trenni aja kirjutamisega. Valmis ei kirjutanud. Õhtuks oli kopp nii ees, et asendasin õhtul edasi kirjutamise omaette trenni tegemisega. Täna on puusad valusad. Kuigi puusad on tegelt nii mitmeti kasutust leidev piirkond, et need võivad olla valusad millest iganes. 
Magasin puhkepäeva puhul 11-ni, siis vaatasin paar tundi, et ei viitsi küll ja magasin kolmeni. Sai hea. Nüüd tuleb meeles pidada, et kui mul ka kell kaks und ei tule, võib see olla juba rohkelt magamisest ja mitte otsida põhjusi, miks mu hing haige võib olla.
Laps on vaheajaks kodust välja postitatud ja ma jälle uuesti nagu tavaliselt taaskord imestan, mida teevad oma ajaga inimesed, kellel ei ole lapsi.
Kirikutes toimuvad kontserdid on riietuse mõttes igasugune häda ja vilets. Ühelt poolt peaks end kenasti kostüümi panema, sest soliidne sündmus. Teiselt poolt on kirikus ju külm ja kogu mantlis kükitamine ja kindaid ei tohi koju jätta. Niiet kui enne või pärast kontserti kohvikus istumist ei plaani, võiks ju samahästi pidžaamas minna. Aga see tundub ka vale.

viiluke kuujuustu?