since I'm not your everything

P6060258
Tartu ja selle värvid

Mu enese meelelahutuseks välja mõeldud ajutised paralleelselt jooksvad alternatiivmaailmad on ilma meesteta. Mitte niimoodi, et kõik mehed on sõtta läinud või ära surnud. Vaid mehi ei olegi. Ei olegi kunagi olemas olnud. On ainult naised. On ainult sõbrannad ja emad ja õed ja tütred ja tädid. Naised ja girlfriendid ja tüdrukud. Prouad ja moorid ja eided ja plikad. Vanaemad ja täditütred ja naabrinaised. On kogu värvikas kirju kõikvõimas inimkond, kes kõik on naised. See tundub nii õige ja loomulik ja lihtne. Nagu ma kuuluks sellesse maailma. Nagu see oleks maailm, mida ma mõista oskan.
Mitte et mul oleks mingi silmapaistev meeste või ühegi konkreetse mehe mõistmatuse kriis. Ma vaevu mõistan ennastki. Aga inimkonna või gruppide või perekondade dünaamika ja suhete liinid ja nende tugevus ja kestvus on mulle oluliselt loogilisemad, kui ühtegi meest valemis ei ole. Ma saan elavalt ette kujutada, kuidas hunnik naisi koos elab isegi, kui ma neid naisi ise ei tea. Mulle tundub, et ma tunnen, mis sa tunned, kui sa ütled, et sa oma täditütrega enam hästi läbi ei saa või ema peale vihastad või sõbrannade ees saladusi hoiad. Isegi, kui mul endal ei ole täditütreid ja ma oma ema peale ei vihasta ja isegi saladuse mõstest enam aru ei saa. Aga mingitel piisavalt kaua endas urgitsemise happejutu ajamise järelmõtlemise järel tundub, et ma ei tea, mis suhted saavad võivad tohivad olla meestega. Mida see ühe või teise mehe või naise jaoks tähendab ja kui sügavale see läheb ja kui kaua see mõjub. Mis loomad need sihuksed on ja misvärk üldsegi.


P6040233
hoovikohvikuidüll


Isver, ma pean veel ühe autokoolivingumise lõigu tegema. Tead kui kõrini mul sellest on. Üleni. Mul on sellest üleni kõrini. Need testid on nii lollid ja neis on nii palju küsimusi, mis ei tee loogikat ja nii palju variante, mis nõuavad mingit teatud kindlat mõtlemist või lähenemist, millel pole mingit pistmist liikluseeskirja tundmisega. Neil on ainult pistmist seda sorti testide lahendamise tundmisega. Rääkimata sellest, et autojuhilubade saamiseks pean ma teadma ka kogu liikluseeskirjutatust kogu autorongide ja veoautode ja paakautode ja pisimopeedide ja kuratteab mille kohta veel. Diiselkütuste lisandite ja kesktõmbekiirenduse kohta. Või kasvõi kõik need neetud ristmikud ja liiklusolukorrad, kus mitte keegi mitte faking keegi ei sõida õigesti, aga kui sa oled õppesõidul või tahad eksamit ära teha, siis sa pead. Ja mul on nii kopp.
Läksin teooriaeksamit uuesti tegema. Sest see kord, kui ma selle viimati ära tegin, on aegunud. Olin jumalast tulbisti täiesti tulbisibulatulbisti muudkui lahendanud neid prooviteste maanteeameti lehel ja mis selgub - autokoolil on mingid omad küsimused. Mingite oma piltide ja joonistega. Niiet kukkusin kolinal läbi. Nagu mingi loll. Tegin otsa kohe ühe sõiduharjutustunni ka (mis oleks olnud mu viimne kontrollsõit, kui ma poleks nagu mingi loll testil läbi kukkund). Harjutustund oli täpselt see, nagu need on. Jõe tänavast kallaku ja piiratud nähtavusega paigaltvõtt teed andes, tagasi ei vaju. Mööda Salme tänavat Õnneni. Õnnest alla ja paremale ja esimesel võimalusel vasakule. Siis silla peale. Siis Anne ringist vasakpööre. Ringi peal vahetame sõidurida. Peegliga. Suunaga. Õnneks sel päeval ei olnud Sõpruse pealt tulijad ninapidi ringi peal väljas, sai koguni eeskirjajärgselt õiget rada pidi maha sõita. Siis sõidame üha otse ja otse ja sõiduõpetaja jääb just siis kahtlaselt vaikseks, et vaadata, kas ma näen, et on 40 ja kohe varsti enam otse sõita ei tohi. Saab ainult paremale. Nii vau. Täiega üllatusmoment. Raatusest pöörame paremale ka ja anname pöördel jalakäijale teed, sest neil on samal ajal roheline. Ja vaatame seda neetud Ujula Konsumi ringi. Ja Kroonuaiast üles ja puu sees on 30 märk hästi peidus ja Jakobi mäest ka üles õige käiguga ja maru õigel ajal on kõik suunad. Ja Veski tänaval, kus on täpselt ühe väikese auto jagu ruumi, teeme hullult nägu, et see otsake on tõepoolest kahesuunaline ja teeme suuuuuuuuuuuuna ja peeeeeeeegliga korrektse ümberfakingkuramusepõike. Oehhh.
Range pomodorodest kinnipidamine, vandumine ja kaaskondlaste siiras kaastunne on ainsad, mis on hoidnud mind iga päev vähemalt tund aega nende testidega tegelemas.


P6010216
kontorielu

Ma tavaliselt ikka üritan siin jagada ja uhkeldada viisidega, mille poolest ma olen lapsevanemlusgeenius. Ja seletan ja targutan asju, mis ma teen oma targast arust või oma laiast lugemusest või pikaajalisest inimeste jälgimise kogemusest maru õigesti ja seega võtke kõik eeskujud ja vaadake ainult vaadake mind, kui tubli ema ma olen. Sesmõttes, kui üldse lapseteemat käsitleda.
Täna ma mõtsin, et teeks loetelu viisidest, kuidas ma teen jumalast tihti neid lolle asju, millelaadsete (aga mittepäris identsete) pärast ma teistele vanematele mõttes etteheiteid ja silmapööritusi teen.
  1. Ma teen tihti kaks õhtusööki - ühe endale/täiskasvanutele, teise spetsiaalselt lapsele. Et laps ka midagi sööks. Sest ma näiteks tean, et on osa veits veidraid või kummalisi sööke või kooslusi, mida ta isegi ei puuduta. Talle ei meeldi suvikõrvits ja ta suhtub eelarvamusega suppidesse ja veel paar asja. Salatid. Liiga palju erinevaid keedetud aedvilju ja ube sisaldavad pajaroad. Teada värk. Ja kui ma näeksin kedagi sama asja tegemas, oma lapsele eritellimuskokka mängimas selle pirtsakuste pärast, ja sinna juurde kurtmas, kui palju raha ja aega kulub ja kui raske see on, ma oleksin üleni kõik silmapööritused. Saa üle. Sa ei ole oma lapse teenija. Ta ei õpigi sinust lugu pidama, kui sa tema tujude ees lömitad. Ja nõnda edasi. Ma ise püüan sama loll olemise juurde lihtsalt mitte vinguda ja lohutan end sellega, et mu laps tegelt sööb näiteks brokolit ja armastab küüslauku ja sööb vürtsikaid toite ja krõmpsutab kõiksugu asju, kui need on värsked. Et ta ei ole väga valiv. Ja põhjendan ennast sellega, et muidu ta on ju näljas, kui ma teen mitu õhtut järjest muudkui salateid ja suppe ja kaunvilju. Ja mis monster-ema ma oleks oma last nälga jättes. Parem ikka kell 8 õhtul puupliidi ees rampväsinuna neljanda kohvi najal tiksudes üks kiire pastaroog ka kokku keerata.
  2. Ma ei sunni teda kooli minema, kui seal paistab olevat mingi nõme sündmus (nagu aktused või spordipäev või kõik-peavad-laulma-kontsert). Kui ta ise tahab minna - vabalt. Aga kohe, kui ta ilmutab vastupanu või hakkab tegema ettepanekuid tol päeval puududa, olen ma liiga kergesti nõus. Sest minuarust olid kõik sellised koolipäevad ultra nõmedad. Eriti spordipäevad. Aga üldse niisugused ilma normaalse struktuurita häguse eesmärgiga segaduspäevad, kus õpetajad on liiga närvilised ja kõik tormavad ja arusaamatus ja rollidest väljas olek. Või isegi see, kui kõik on korraga liiga pidulikud ja pühalikud ja peavad muudkui kõnesid. Bleh. Mul pole aimugi, miks tema neid rutiinsest koolipäevast erinevaid päevi mõnikord väldib, aga ma oma nostalgiahoogudega suudan omaarust täiega mõista. Ära siis mine. Ei pea, kui ei taha. Maga hoopis. Või joonista.
  3. Ma lubasin talle kallist elektroonikat osta, kui ta toob parema tunnistuse koju. Täiesti õudne, onju. Ma ei tea. Ma tahtsin, et tal oleksid paremad hinded. Ma tahtsin, et õpetajad temasse hästi suhtuksid ja ma tean, et heade hinnetega püüdlikesse lastesse suhtutakse paremini. Ma ei osanud muud moodi motiveerida enam. Ise mõtlen, et tegelikult ju teatud moel või viisil on ikkagi autoriteedi poolt seatud välised motivaatorid sisemiste motivaatorite ehituspulgad. Sest kui ma mingit saavutust tähistan millegi väliselt väärtuslikuga, siis see äkki kommunikeerib, et see saavutus on oluline. Ja seega ma saan nende väliste motivaatoritega komminikeerida oma põhiväärtusi ja seega kultuur ja kasvatus ja õpetus suure õ-ga. Sest mul oli sitaks õigus ja kolmesid enam ei ole ja mõni hinne läks isegi kolmelt viiele ja kodutöd hakkas ka rohkem ise ja vähema utsitusega tegema. Kuid siiski. Mida nõrka keskklassi kapitalisti kasvatusmeetodeid, naine?
  4. Ma muudan kogu aeg reegleid. Neid üldkehtivaid reegleid. Et mis kohustused lapsel on või mida peab või mida ei tohi. Mõni kord läheb mitu nädalat ja järeleandmatult selgelt ja üheseltmõistetavalt on näiteks tema töö tuua pliidile korv puid, kui öeldakse ja ilma vinguta. Teine kord on mul nii kopp tema kutsumisest ja ootamisest, et ma toon need neetud puud ise ära. Mõni kord on uneaeg rangelt täpselt kell 22 ja pärast seda ei ole mingit juttugi. Teine kord on jällegi mõne asja tarvis kauem üleval olla või üldsegi ise tead, mis teed oma uneajaga. Mõni kord on apsellluuutselt keelatud viriseda ja vahele rääkida ja oma musti nõusid elutuppa jätta ja kaubelda ja vastu hakata. Teine kord olen ma liiga väss, et ühegi sellise reegli mäletamistki mäletada ja koristan vaikides ära ja ignon kõike muud. Kuidas inimesed seda ühed reeglid alati kogu aeg kodust kasvatust teevad, ma ei kujuta ette. Kuidas inimesed elavad ise iga päev täpselt samade reeglite järgi, ei mahu mulle pähe. Ma saan aru, et stabiilsus ja turvalisus ja etteaimatavus ja muu taoline laste haldamise põhitõdedesse kuuluv. Aga ma ei ole stabiilne ega turvaline ega etteaimatav ja sellise elu ehitamine ei kuku mul üldse hästi välja.



ANNA: Why are you wasting her time?
DAN: You're judgemental.
ANNA: You're devious.
DAN: I'm not... wasting her time. She's completely lovable, and completely unleavable.


P6010206
ššš...



Ma ei tea, kuidas sinuga on, aga mina lähen kergesti liiale ja üle piiri. Ma olen lõpmata ahne ja kärsitu. Eriti asjadega, mis mulle meeldivad. Eriti hästi väljendub see nendes väikestes argistes asjakestes. Näiteks kui mulle mingi laul meeldib, siis ma kuulan seda mitu korda päevas hästi valjusti ja hästi pika perioodi jooksul nii palju et hästi kohe palju palju. Ma isegi ei hakka seda seda laulu sellest üledoseerimisest jälestama, mulle üleni väga hästi sobib seda palju kuulata. Tundub õige. Ei hakka end tagasi hoidma. Näiteks meil on trennis üks naine, kes toob ise-toome-süüa üritustele Brita kooki. Arva ära, kas ma söön seda siis nii palju, et mul on süda paha ja pärast seda veel ühe poolteist tükki või jah. Kui see kook nii kallis ei oleks, ma sööksin seda vist iga päev. Mul on terve posu filme ja raamatuid ja sarju, mis ma olen algusest lõpuni mitu korda uuesti ette võtnud. Mul on nii palju riideid, et ma ei ole veel kohanud kappi, kuhu need ära mahuksid ja esimene asi, mis ma raha saabudes teen, on minna riideid ostma. Mulle meeldivad riided. Mingid lollakad nõuandenurgakesed jutuga, et kui sa seda kaks aastat pole kandnud jaada-jaada, võivad end kunstkarusnahaks müüa, sest mingitel praktilistel loogilistel kaalutlustel oma kireostude limiteerimine on kõige jaburam mõte terves ilmas.
Samuti suudan ma väikese lauakoristuse pealt kogemata sattuda aknapesu ja vannitoa seinaküürimise ja ehitus- ja remonditööde peale. Või kui ma kellelegi etteheiteid teen, jõuan ma umbes kahe väikese graatsilise hüppega 'sa jäid hiljaks' pealt 'sina ja su räpane hing on igavesti süüdi kõigis mu valudes.' Sest ma ei tea piiridest. Ma ei oska tagasihoidlikult tantsida ja mitteväljakutsuvalt riietuda ja vaikselt seksida. Kui üle piiri minna ei tohi, siis ma lihtsalt parema meelega ei läheks üldsegi. 

P5130070
peale portreeobjektiivi nimetatakse seda tüüpi objektiivi ka rippuvate tulukeste pildistamise objektiiviks. nagu näha


Istun poolvõõrasse seltskonda ja üks mees vaatab mind järsku kahtlustavate vidukil silmadega: kelle tütar sa oled?
Askeldan teiste inimeste köögis ja ajan kohmakalt mingi nõu ümber. Tupsutan köögipaberiga tasapindu ja vabandan: 'Sorry, ma tegin kõik su asjad märjaks.' 'Selline sa oled. Teed mu asju märjaks.'
Natuke kohatute püstjalakoomikute etteastete vaatamine on lõbus. Topeltlõbus kõikidest nendest kohtadest, kus kõrval istuv muidu kaasa elav ja naerev laps teatab järsku õnnetult: ma ei saanud aru :(.
Kuna me otseselt paindlikkust vahetult ei treeni, siis olin ma üleni üllatunud, kui avastasin, et saan nüüd jalad koos sirgete põlvedega käed maha panna.

Ma arvan, et siia lõppu sobibki ikkagi üks nendest lauludest panna. See naine mulle viimasel ajal päris meeldib. Kuigi video on tegelt vana.

Comments

  1. Mina olen see vanem, kes on venimatute piiride poolt - phmt "kui see piir ei ole venimatu, miks teda siis üldse püsivana kehtestada, siis ongi tänane-ajutine asi ju?"
    Aga sellest saan sajaga aru, et vahel ei jaksa kasvatada, see on tunduvalt raskem, kui asi ise ära teha. Lihtsalt minu lahend on "vii oma mustad nõud ise kraanikaussi, palun!" välja arvatud kui ma ise nad kaasa haaran, sest nagunii lähen kööki ja parajasti segavad.

    ReplyDelete
  2. Mitte midagi ei muutu, eks ma siis kommenteerin ise veel.
    Et maailm naistega on täiega teema. Kui ma lahutan maailmast kõik mehed maha (lapsed ei loe, lihtsalt täiskasvanud mehed) ei muutuks eriti miski. Lihtsalt sellist nunnutavat rõõmu oleks mul veidi vähem ja "nojah, inimesed on nagu nad on"-emotsiooni oluliselt vähem.
    Et on, ON äärmuseni toredaid mehi, kenadest rääkimata, ent kui ma võtaks oma maailmast mehed ära, mis muutuks?! Nagu päriselt? Mul oleks paar ilusat kruusi vähem, mis mehed on kinkinud, ja esikus poleks uut linoleumi. See viimane on tõesti puhtalt meheliku hoole ilming, aga ma olin ka lõug-põrandal-vaimustuses seepeale.
    Aga rohkem ...? Pisikesi asju, jaa, aga need on kõik sellised, mida ka naine võiks vabalt teha. Et noh, mul oli meesõppejõud, aga kui oleks naine olnud selle koha peal, mida see muutnud oleks? Töömees, kes mulle vannitoa põrandat pani, oli tööMEES, aga kui oleks naine olnud, mis oleks mastaapselt teistsugune põrand v?
    Mehed meeeeeeeeeeeeeeeldivad mulle, aga peale laste tegemise ma tõesti ei näe, kus neid maailmas asendada ei saaks.

    ReplyDelete

Post a Comment