 |
| mammu! |
Kui ma sellele hennamaalingute koolitusele läksin ja kõiki neid asju teadma ja oskama hakkasin ja isegi siis, kui ma alles harjutasin ja end üleni ebakindlalt tundsin, oli mul plaan sellega raha tegema hakata. Kunagi. Varsti. Kui ma juba hea olen. Võtta väikesi summasid võõraste inimeste käest selle eest, et ma nende peale joonistan ja neid sel teemal natuke harin. Ja siis selle väikese raha eest endale väikeseid rõõme lubada. Kusagil tänavanurgal mõne festivali ajal või mingil suuremal üritusel või. Aga pole asjad läinud selleni. Olen juba mitmele mitte otseselt päris oma sõbrale teinud hennamaalingu ja ei ole osanud tema käest raha küsida. Sest... kuidagi... ma ei tea. Sest see on tavaliselt minu initsiatiiv ka. Sest ma ei tea ette, kas mu joonistus saab olema nii äge, nagu ma tahaksin (sageli saab isegi veel ägedam). Sest ma tavaliselt nigunii joonistasin just mõne lähedasema inimese sõrmedele ka ja nende käest ma ei küsinud raha ja kuidas ma siis selle sõbra sõbra tuttava tuttava puhul kohe ärimutiks kukun? Mul on kiired rollivahetused, aga mitte selliselt.
Aga. See kurb ma-ei-oska-raha-teha jutt jõuab kohe pointini. Ma otsustasin, et küsimus ei olegi ühe joonistuse väärtuses või materjali hinnas (isver, see materjal ei maksa mulle peaaegu midagi). Küsimus on teenuse formaadis. Ma ei taha iga lillekese eest eraldi viiekat. Ma ei tunne, et see on see teenus, mida ma osutan. See on rohkem gruppi ja sõpruskonda ja kogu seda koosolemise asja puudutav tegevus. Ma teeks hea meelega hoopis kogu selle paaritunnise toimingu ja kõigi nende 5-10 inimese natuke otsast mustriliseks maalimise eest kokku ühe suurema teenustasu. Kogu tsirkus korraga. Niiet seega. Kui sul on tulemas pidu või tubasem rahulikum tüdrukuteõhtu või (nais)kollektiivi ühine tähistus-teeõhtu, kutsu mind ka peole. Joon teie jooke ja kuulan teie jutte ja maalin soovijate (esi)jäsemed kauniks ja võtan korraldajalt natuke taskuraha vastu. Mu meil gmailis on põmst sama, mis blogiaadressi esimene pool.
Mulle meeldib inimeste lugusid kuulata. Ma olen nõnda kaasaelav, et ma elan neile kaasa nii, et ma saan neid kuulates oma lugudest ja eludest sellega nagu värskendava puhkuse. Pealegi ma olen veendunud, et üldse peaksid inimesed rohkem oma lugusid (eriti väga imelikke või mitte nii tavaliste elude lugusid) teistele jutustama. Siis on teistel ka nagu rohkem teid ees lahti. Kuigi mulle praegu tundub, et ma juba sellest olen kõnelnud. Mhmh.
 |
| kuid näe, kui palju kuid |
Mõtlesin, et teeks loetelu asjadest, mis enamikule inimestele on vastuvõetavad ja minuarust seda lihtsalt pole. Aga ma pole struktureerimisvõimeline hetkel, seega loetelu esimene punkt vaid.
Moodsad jalgrattad. Nagu mida kuradit. Ma mõtlen neid pulgaga kitsa sadulaga tuhande käiguga ilma pakiraamita suurte sarviliste juhtraudadega monstrumeid. Miks miks mikkksss ometi peaks keegi tahtma vabatahtlikult sellise otsa ronida ja sellega mööda ilma ringi vurada. Juba see asend on naeruväärne. Niimoodi käpuli kätele toetav. Mul jäävad kohe peopesad ja randmed ja kogu õlavöönd valusaks. Pluss, see käpuliasend tagab, et enda ette näeb umbes pool meetrit. Rohkem teed tahad näha, pead pea kuklasse ajama. Käikude vahetamiseks või kella laskmiseks peaks ühe käe vabastama ja sellega peaaegu kogu keharaskuse asetama ühele käele. Nii loll ju. Osa neid rattaid on veel eriti lühikese lenksuga ka, et ikka hästi sitt oleks juhtida. Pluss need ebainimlikud kivikõvad kitsad sadulad. Maisaaru, täpselt millest ma aru ei saa. Miks sa tahaksid istuda sellise asja peal? Kas tavaliselt, kui istumisvariante pakutakse, sa oleksid nõus istuma, polsterdatud pliiats kintsuvahel? Võinoh, tegelt võib-olla oled ka, ma ei tea su elu. Ja nende rataste peale saamine on ka jabur. Sest see pulk seal keskel. Ma kujutan ette, et ennemuiste, kui materjalid olid alles lapsekingades, oli vaja vastupidavat rattaraami, mis kaalukama mehe raskuse all lonti ei vajuks. Aga praegu ei ole vaja sinna seda pulka. Jumala palju jumala normaalseid rattaid on ilma selle pulgata. Ja peakski. Sest selle pulgaga ratta peale on ju peaaegu võimatu saada. Sirge jala enda taha sirutamine ja sellega suuuuuuure kaaaaaare ümber ratta tegemine? Kes teeb seda? Ma olen omaarust küllalt heas vormis ja paindun ka mõnevõrra ja isegi mina ei taha seda liigutust teha. Rääkimata sellest, et kui sa ratta kinni pead ja seisma tahad jääda, pead põmst kaksiratsi oma jalgade piisavasse pikkusse uskudes hüppama selle pulga kohale ja loodetavasti need hellad asjad, mis sul seal all on, jäävad terveks. Kui õudne see on. Ja et pedaalidega ei saa pidurdada, ei kavatse ma mitte kunagi leppida.
Vaata, ma vist olen rääkinud, et mul on enesevaatlusvõime suhteliselt poolik. Näiteks ma teen sageli asju, mis teiste inimeste juures mind täiega kettasse ajavad. Ja see äratundmine, kus ma mõistan, et see on ju ultra nõme, miks mina ka teen ultra nõmedat, on hästi vaevaline arutluskäik ja ei tule üldse loomulikult. Vahel hakkama saan, on enda üle kohe uhke. Põhiliselt käib see seltskonnas enda ülalpidamise kohta ja väikeste passiivagressiivsete mölakuste ja tähelepanuhooramise ja liiga palju rääkimise ja vahelesegamise ja kõigi teemade enda teemadeks tegemise ja üleüldise talumatul isekal ahnel moel olemise kohta.
Teine küllaldaselt vaimukas irooniline protsess on see, kus ma avastan, et mul on kellegagi selline suhe, milline suhe on mul kellegi teisega ka, aga vastupidistes rollides. Kui palju ma võtsin oma vingumispügalaid kontrolli alla, kui ma avastasin, et ma mõni kord oma mehega rännakutel olles vingun umbes sama moodi nagu mu laps minuga rännakutel olles. Või kuidas ma vihhhhhkasin vihkasin seda, kui mul oli kellegagi suhe ja me põhiliselt suhtlesime omavahel sellest suhtest. Ja see seab mulle endale mu oma järgmistes suhetes tuhat piirangut peale, sest ma tean kui kirjeldamatult vastik selline suhe on. Või kui ma ise olen kellestki hullus vaimustuses ja tahan, et tal hästi hea oleks ja pööran talle tohutu tähelepanu ja varjamatu hoole. Ja kui keegi teine mulle seda järsku tegema hakkab, olen ma nii koormatud ja tüdinud tast.
Ja sinna nendele äratundmistele peale üleni eneseirooniline muie, sest paras sulle. Näed nüüd ise ka. Omad vitsad.
Kas omad vitsad ei käi millegi muu kohta tegelt? Guugeldab... Okei, okei. See on rohkem nagu karma ja mida külvad seda lõikad ja paras sulle väljend.
Kuigi ses mõttes sobib siia konteksti ka. Sest mul on jätkuvalt (kuigi ma maha seda treenin omalt) ettekujutus, et maailm on õiglane. Ma ei tea, kust ma niisuguse jaburuse omale pähe olen võtnud. Mis huvi peaks maailmal olla õiglane? Kõik kohad on ju täis tõendeid, et ei ole. Aga näet, mina käin ringi ja tahan ikkagi taustal uskuda, et maailm on õiglane. Niiet kui keegi on minu ümber nõme, siis mulle kohe meenuvad korrad, kus ma olen kellegi teise ümber nõme olnud ja mõtlen, et sait nüit. Ma arvasin, et mind koolis kiusati, sest ma olin halb õde. Kui keegi teeb mulle haiget, avastan ma selle käigus justkui tõe tõelisuse ära tundmise selgusega, kui palju haiget ma ise varem teistele olen teinud. Või vahel rehkendan, et näe, selle halva eest olen ma juba kätte saanud, aga nonde eest olen ma veel ju jumala karistamata ja küll varsti hakkab tulema.
Null loogiline, kui ratsionaalne olla püüda, eksole. Hästi loomulik ja kerge tulema, kui isegi mitte püüelda.
Kuulan the Cure'i Eurithmicsiga vaheldumisi ja valmistun fotosessioonile minema. Üritan omale pähe mahutada, mis toimub (või toimumata jääb) nende inimeste peas, kes neile suunatud objektiivi nähes rahulikuks ja loomulikuks jäävad. Et kas neil ei ole kunagi olnud, et keegi vaatab fotot neist ja ütleb hahaa sa näed siin välja, nagu kärnkonnapitsa näoga kaamel oleks just insuldi saanud. Ja tundnud siis, et sel ütlejal võib õigus olla. Et kas nad ei tunnegi hetkekski, et nende lõust või kuidas see paista võib, on kuidagi nende visiitkaart. Või kas nad oskavad objektiivi vaadata sama moodi, nagu nad peeglit vaatavad ja sealt ei tule kunagi üllatusi. Näiteks minul on täiesti hullu naise miimika. Ma olen vahel kasvõi telefonis elavat vestlust pidades peegli ette sattunud ja hoia ja keela, mis moondeid ma läbi teen. Kuigi ma hooman, et on arvukalt inimesi, kes mu kõigest sellest hoolimata minuga ikkagi suhtlevad ja ju see seega väga õudne pole, on mul natuke ikka kade nende nukunäoliste peale ka. Kes suudavad võluvalt ainult esihammastega naerda ja kelle muiged on ainult ja ainult magusad ilma ühegi kibeduse või kurvata iialgi ja kelle mõtlik nägu on maaliline. Ja kuigi ma olen üleni rahul oma vanuse ja kasvamise ja käidud teega, panen ma endast noorema naisega peegli ees seistes tähele, kui palju rohkem sära neis on. Mingit just niisugust habrast hoomamatut elupuhtust, mis minust on juba lootusetult tagasipöördumatult ära.
Aga näe, kui nooruslik ikkagi - keerutan oma välimuse pärast mingeid pseudoprobleeme üles. Nagu mõni 20-aastane. Kui armas. Nunnu tibulinnu raas.
Mõtlesin, et teeks hoogpostitamise ja kirjutaks koostaks avaldaks illustreeriks iga päev ühe postituse miski nädal aega järjest.
Mõtlesin, et teeks äkkostu ja ostaks Amazonist omale merineitsi teki, aga Amazon ajab mind ikka natuke segadusse ja sugugi ei sainud ostet.
Mõtlesin, et teen omale natuke silmad pähe, siis ei ole nagu päriselt enda näoga fotodel ja on lihtsam mitte nii isiklikult end võtta. Lauvärvi ja ärevuse superkombo klassika - tulid suht palju silmad pähe hoopis.
Mõtlesin hullult kaua, kuidas tulla toime sellega, et mu kohvikann teeb täpselt natuke rohkem kohvi, kui mulle mugavalt tavalisse doonorikruusi mahub. Ja koort tahaks ju ka panna. Teha vähem kohvi või visata alati osa ära või teha iga kord tegelt kahe kohvi jagu või... Siis võtsin lihtsalt suurema kruusi kasutusele.
Sinu arust on maailm õiglane?
Kuidas sa fotokaid ja pildistamist talud?
 |
| hüljatud rebasefarm ja juhuslik negatiivitolm |
Vaata, ma vist olen rääkinud, et mul on enesevaatlusvõime suhteliselt poolik. Näiteks ma teen sageli asju, mis teiste inimeste juures mind täiega kettasse ajavad. Ja see äratundmine, kus ma mõistan, et see on ju ultra nõme, miks mina ka teen ultra nõmedat, on hästi vaevaline arutluskäik ja ei tule üldse loomulikult. Vahel hakkama saan, on enda üle kohe uhke. Põhiliselt käib see seltskonnas enda ülalpidamise kohta ja väikeste passiivagressiivsete mölakuste ja tähelepanuhooramise ja liiga palju rääkimise ja vahelesegamise ja kõigi teemade enda teemadeks tegemise ja üleüldise talumatul isekal ahnel moel olemise kohta.
Teine küllaldaselt vaimukas irooniline protsess on see, kus ma avastan, et mul on kellegagi selline suhe, milline suhe on mul kellegi teisega ka, aga vastupidistes rollides. Kui palju ma võtsin oma vingumispügalaid kontrolli alla, kui ma avastasin, et ma mõni kord oma mehega rännakutel olles vingun umbes sama moodi nagu mu laps minuga rännakutel olles. Või kuidas ma vihhhhhkasin vihkasin seda, kui mul oli kellegagi suhe ja me põhiliselt suhtlesime omavahel sellest suhtest. Ja see seab mulle endale mu oma järgmistes suhetes tuhat piirangut peale, sest ma tean kui kirjeldamatult vastik selline suhe on. Või kui ma ise olen kellestki hullus vaimustuses ja tahan, et tal hästi hea oleks ja pööran talle tohutu tähelepanu ja varjamatu hoole. Ja kui keegi teine mulle seda järsku tegema hakkab, olen ma nii koormatud ja tüdinud tast.
Ja sinna nendele äratundmistele peale üleni eneseirooniline muie, sest paras sulle. Näed nüüd ise ka. Omad vitsad.
Kas omad vitsad ei käi millegi muu kohta tegelt? Guugeldab... Okei, okei. See on rohkem nagu karma ja mida külvad seda lõikad ja paras sulle väljend.
Kuigi ses mõttes sobib siia konteksti ka. Sest mul on jätkuvalt (kuigi ma maha seda treenin omalt) ettekujutus, et maailm on õiglane. Ma ei tea, kust ma niisuguse jaburuse omale pähe olen võtnud. Mis huvi peaks maailmal olla õiglane? Kõik kohad on ju täis tõendeid, et ei ole. Aga näet, mina käin ringi ja tahan ikkagi taustal uskuda, et maailm on õiglane. Niiet kui keegi on minu ümber nõme, siis mulle kohe meenuvad korrad, kus ma olen kellegi teise ümber nõme olnud ja mõtlen, et sait nüit. Ma arvasin, et mind koolis kiusati, sest ma olin halb õde. Kui keegi teeb mulle haiget, avastan ma selle käigus justkui tõe tõelisuse ära tundmise selgusega, kui palju haiget ma ise varem teistele olen teinud. Või vahel rehkendan, et näe, selle halva eest olen ma juba kätte saanud, aga nonde eest olen ma veel ju jumala karistamata ja küll varsti hakkab tulema.
Null loogiline, kui ratsionaalne olla püüda, eksole. Hästi loomulik ja kerge tulema, kui isegi mitte püüelda.
 |
| teeb skännimisel kõik lohakusvead ja nimetab seda kunstiks |
Kuulan the Cure'i Eurithmicsiga vaheldumisi ja valmistun fotosessioonile minema. Üritan omale pähe mahutada, mis toimub (või toimumata jääb) nende inimeste peas, kes neile suunatud objektiivi nähes rahulikuks ja loomulikuks jäävad. Et kas neil ei ole kunagi olnud, et keegi vaatab fotot neist ja ütleb hahaa sa näed siin välja, nagu kärnkonnapitsa näoga kaamel oleks just insuldi saanud. Ja tundnud siis, et sel ütlejal võib õigus olla. Et kas nad ei tunnegi hetkekski, et nende lõust või kuidas see paista võib, on kuidagi nende visiitkaart. Või kas nad oskavad objektiivi vaadata sama moodi, nagu nad peeglit vaatavad ja sealt ei tule kunagi üllatusi. Näiteks minul on täiesti hullu naise miimika. Ma olen vahel kasvõi telefonis elavat vestlust pidades peegli ette sattunud ja hoia ja keela, mis moondeid ma läbi teen. Kuigi ma hooman, et on arvukalt inimesi, kes mu kõigest sellest hoolimata minuga ikkagi suhtlevad ja ju see seega väga õudne pole, on mul natuke ikka kade nende nukunäoliste peale ka. Kes suudavad võluvalt ainult esihammastega naerda ja kelle muiged on ainult ja ainult magusad ilma ühegi kibeduse või kurvata iialgi ja kelle mõtlik nägu on maaliline. Ja kuigi ma olen üleni rahul oma vanuse ja kasvamise ja käidud teega, panen ma endast noorema naisega peegli ees seistes tähele, kui palju rohkem sära neis on. Mingit just niisugust habrast hoomamatut elupuhtust, mis minust on juba lootusetult tagasipöördumatult ära.
Aga näe, kui nooruslik ikkagi - keerutan oma välimuse pärast mingeid pseudoprobleeme üles. Nagu mõni 20-aastane. Kui armas. Nunnu tibulinnu raas.
Mõtlesin, et teeks hoogpostitamise ja kirjutaks koostaks avaldaks illustreeriks iga päev ühe postituse miski nädal aega järjest.
Mõtlesin, et teeks äkkostu ja ostaks Amazonist omale merineitsi teki, aga Amazon ajab mind ikka natuke segadusse ja sugugi ei sainud ostet.
Mõtlesin, et teen omale natuke silmad pähe, siis ei ole nagu päriselt enda näoga fotodel ja on lihtsam mitte nii isiklikult end võtta. Lauvärvi ja ärevuse superkombo klassika - tulid suht palju silmad pähe hoopis.
Mõtlesin hullult kaua, kuidas tulla toime sellega, et mu kohvikann teeb täpselt natuke rohkem kohvi, kui mulle mugavalt tavalisse doonorikruusi mahub. Ja koort tahaks ju ka panna. Teha vähem kohvi või visata alati osa ära või teha iga kord tegelt kahe kohvi jagu või... Siis võtsin lihtsalt suurema kruusi kasutusele.
Sinu arust on maailm õiglane?
Kuidas sa fotokaid ja pildistamist talud?
fotokaid ja pildistamist talun hästi, aga ma suht - noh ... mul on seal ka kõige endasse puutuva kontrollimine.
ReplyDeleteS.t. mul on inimsuhtluses see, et kui ma ei taha välja näidata, ma ei näita, ainult kui tahan, on näha - ükskõik mis, armumine, viha, vastikus ... Ja phmt ma tean, kuidas ilusti pildile jääda. Poolprofiil koos hambaid paljastava naeratuse ja veidi tõstetud lõuaga on kindla peale minek ja kui ma võta seda "nagunii saab nii ilusa pildi" poosi sisse (mida, ega see ei ole mingi pikk protseduur, lihtsalt kui kaamerat näed, on vaja natuke peada keerata ja hambad huulte vahelt näha jätta), on see teadlik valik, otsus "no vaatame seekord suvakalt, vbla tuleb hea, vbla halb pilt".
Ma tean, kuidas saab hästi pildile jääda, ma tean, kuidas paista sõbralik, ma tean, kuidas peita armumist, ma tean. Kui ma valin olla autentne, on see teadlik valik alati.
Aga õiglusega on raske. Ma TEADSIN juba ammu, et see on inimeste väljamõeldis ja tegelikult pole õiglust olemas, aga selle tunnetamisega on mul ikka veel raskusi.
Selle tunnetamise raskused on vist üldinimlikud. Sest uskuda, et maailm ei ole õiglane on ebameeldiv. Kasvõi sellepärast, et oleks mõnus ennast motiveerida sellega, et "kui olen tubli, saan preemiat". Aga kindlasti on vähemalt sama tähtis vajadus kannatused endale talutavaks mõelda, olgu enda või teiste omad: "Mis siis, et kole, ju kajastub selles mingi õiglus."
ReplyDeleteJa teisest küljest on muidugi päris kohutav, kui sellele järele anda - kui teiste puhul, siis keerab see endal kaastunnet maha. Kui enda puhul, siis kuidas hoiduda ennast vihkamast, kui halvasti läheb? või hoida end ülbeks minemast, kui hästi läheb?
teiste puhul olen ma õppinud sellest mõnevõrra hoiduma, enda puhul ei kuku nii hästi välja, eriti ebaõnne puhul. edu puhul seisab küll meeles, et mu vedamine ei ole ära teenitud. isegi need isikuomadused ja talendid, mis võib-olla aitasid üht- või teistsorti edu saada, on mulle jumalamuidu sülle kukkunud. aga kui juhtub halbu asju, on tunne, et mul on midagi viga ja see on minu süü.
See on üks koht, kus mul kristlusest kasu on (ja eduteoloogiat ma selles süsteemis kristluse hulka ei luba, ma ei saa õieti arugi, kuidas nii pahasti on läinud, et selline asi üldse välja on mõeldud): endaväline meeldetuletus, et mkmm, maailm ei peagi loogiline või üldse mõttekas olema. ja see, kuidas kellelgi selles ebaloogilises maailmas veab või viltu veab, ei loe tema väärtuse mõttes midagi. edu ei tee kedagi paremaks. halvemaks ka ei tee, see lihtsalt ei loe, lihtsalt ei loe mitte mingis suunas. nii on mul oma peas koht, kus sellised asjad ei loe ja kuhu ma saan minna, tuleks ainult õigel ajal meelde.
a piltidega on mul täpselt nagu Murcal - mul on palju miimikat ja nii avastan ma end alatasa tagantjärgi pildi pealt, pool nägu teises suunas vaatamas kui teine pool. ja teiseks ei tea ma, mis värk piltidega üldse on - isegi kui mul ei ole lõust mitmes eri suunas korraga viltu, siis on õudselt vähe rakursse, kust ma okei välja näeks. kui ma ennast pildi pealt vaatan, siis enamasti ei jõua ära mõistatada, kuidas keegi on üldse saanud kunagi öelda, et ma hea välja näen. välja arvatud neil piltidel, kus ma olen meheriietes. see pani kunagi aluse mu pikaajalisele veendumusele, et ma oleks mehena märksa ilusam. eriti kui meheriietes tehtud pildid ka teiste käest komplimente teenisid ja omaenda vend küsis, olles kõik teised pildi pealt ära tundnud: "ja kes see ilus mees teil seal on?"
ReplyDeleteKrt, peaks ka proovima =) Sest selline androgüünne ilu on mulle alati ahvatlev olnud (sest kõik tahavad seda, mida nad ei saa), ent olen olnud kurval veendumusel, et minu naiseliku kehaga lihtsalt ei saa mehena pandav välja näha - aga kui sina oma naiseliku kehaga saad, vbla ma pole lihtsalt õigesti proovinud?!
Delete
rinnad saab ära maskeerida, puusa-talje suhte samuti. ja mis puusade absoluutlaiusse või jalgade suhtelisse pikkusse puutub, siis ega mehed kah kõik nii ühesuguse kehaehitusega ei ole. on suhteliselt lühikeste jalgade ja suhteliselt laiade puusadega mehi küll.
Deletepraegu, kus ma olen natuke ümaram, on küll raskem meesteriietesse ära mahtuda.
siin on see pilt, kus mu vend mind ära ei tundnud ja pidas mind ainsaks päris meheks - sellest, et teised on maskeeritud naised, sai ta aru. kahjuks udune, aga sest ajast paremat pole
siin üks teine, ma olen esimees. Säärejooks jättis veel natuke soovida, aga läks veel paar kuud ja sääremari oli suure tantsimisega märksa kandilisemaks kasvanud, nii et naiseriietes ei saanud enam lühemat seelikut kandagi, kui drag queen ei tahtnud olla.
Mul see "see pilt" link üldse ei avane. Nagu mitte natukenegi, ta ei taha klikkimistki lubada.
ReplyDeleteAga teine on tõesti väga söödav (kuigi pisike, aga no olen leplik, et kõik ei taha oma nägu netti suures plaanis). HM. HM.
Ma olen ühel larpil mänginud naist, kes mängib meest -https://scontent-arn2-1.xx.fbcdn.net/v/t1.0-9/383054_321689511178293_228475237_n.jpg?oh=3718a19e419d57a920760cf2cf64d23d&oe=57EA6253
aga no seal olid mõlemad soolised aspektid näha ja siis ajasin kaasmängijaid segadusse sellega, et nad ei saanud aru, kas ma päriselt mängin meest natuke ebaõnnestunud välimusega või olengi naine, kes mängib meest - aga kuna see oli sedasorti mäng, kus oli ka rääkiv hobune kookospähklikoori kokku klõbistamas, kui liigub, võlur maagilise triikrauaga ning tumm pantomiimi abil suhtlev vaimulik, oli kõik hästi.
Nunnu poisu selline.
DeleteMa proovin esimest pilti uuesti linkida.
Pildi suurendamisest ei ole, nagu näha, väga kasu, sest siis on ta lihtsalt udune. Paberfotolt skännitud - need pildid on tehtud nii vanasti, kui foto oli vaikimisi filmiga tehtud ja lasti paberile.