nädalane hoogpostitaja - kassid, viski ja raamatud

Keegi sattus FBs väga segadusse ja küsis, miks ometi on viirukeid vaja. Ja imekaunis Siil ütles, et samal põhjusel, miks on vaja kasse, viskit ja raamatuid. Mulle nii meeldis, et ma mõlesin, et ma teen täna neist vajalikest asjust juttu.


P7110202
nii kaua juba oodanud



Mul on praegu kuus vähem või rohkem tuttavat kassi. 
Üks on minu kass. Tema on must ja suur ja titena kastreeritud isane. Väikese peaga ja parajalt juhmi olekuga. Armastab magada mustade (võimalusel villaste) asjade peal ja inimeste otsas ja pimedates nurkades. Vahel on kahtlusi, et ta ei tea, et ta on kass. Sest ta teiste kassidega suhtleb kuidagi kohmakalt ja äraehmunult. Hooviga majja kolimine on temas taasäratanud ta kustumatu isu ööliblikate ja muude mutukate vastu. Kes meie maja ukse ette surnud rotte, hiiri ja mutte toob, ma ei tea. Sest muarust teeb ta nende suhtes nägu, nagu need küll ei oleks mingid tema sõbrad, isver. 
Teine on minu ema kass. Pisike kolmevärviline emane. Põhiliselt armastab ta magada ühes kindlas voodis ja põhiliselt, kui ta toas on, siis ta magab. Ah, ei, kapi otsas ja suure monitori peal magab ka. Teeb pisikest peenikest häält ja ei usalda näpu vahelt pakutud toitu. Aga oskab näpu vahel olevat toitu vaadata niiiiiiisuguste silmadega, et kõik südamed sulavad. Ja oskab ise juttu teha, et teda oleks nüüd vaja, palun, õue lubada. Ja nüüd tuppa tagasi. Ei tegelt õue. Jah... oota... tuppa... mhmh... õue, just. Laseb end süles tassida ja igati väntsutada, aga eriti ei naudi seda. Kannatab väärikalt ära.
Järgmised kaks tuttavat kassi on mu sõprade kassid. Väikest kasvu hariliku miisu mustriline imeroosa ninaga isane ja ilus peaaegu punakas roostekarva emane. Eri aegadel eri kohtadest võetud saadud loomad suurema osa ajast käituvad, nagu ei tunneks teineteist. Nagu nad ei oleks sama liikigi. Kaisu ja väntsutamise armastamine ja hääle tegemine ja lemmikud magamiskohad ja suhtumine toitu ja inimestesse. Kõik erinev. Pealegi nad vist eriti ei salli teineteist (või üks teist) ja ei ilmu kunagi välja ühes kaadris. 
Ämma juurde tegelt võeti eelmine suvi tilluke hall kassipoeg, kes oleks muidu merekooli läinud. Muidugi osutus ta emaseks. Muidugi sai ta oma suguküpsuse lävel pesakonna. Praeguseks on sellest pesakonnast alles üks tervenisti leopardimustriline pärdik. Mõlemad kiisud on hästi jutukad ja häälekad tüübid. Mängides ja rutates teevad vahel nagu kogemata selliseid heledaid kuuldavaid kurrr nurrr häälitsusi. 


P7040039
võõrast kassist pilte hiilides tuleb alustada klõpsimist juba eemalt. ma sellega kaugemale ei jõudnudki


Viski on tõsine jook. Mulle meeldib vahel vahelduseks tõsiseid jooke juua. Nendega ma pole veel päriselt harjunud ja see meeleolu ja puri, mis tuleb mitte veel päriselt harjumuspärastest kangetest jookidest, on hoopis teine. Pealegi on viskiga see tore lugu, et teda saab just natuke võtta ja siis rahule jääda. Mitte nagu veiniga, mis läheb pärast lahtitegu kohe hukka. Või siidriga, mille puhul peab kogu aeg nuputama, et kas mõikab ka üldse midagi või võiet oleks pidand juba heaga limonaadi võtma.
Ma tegelt olen ühtlaselt viskijuhm. Joon, kui pakutakse ja kiidan takka, kui on miskit kiita, aga päris suuremat pilti aru ei saa. Poest peaksin mõne viski käsu peale võtma, võtaksin Jack Danielsi, sest selle silt näeb tuttav välja. Või kui on ägedam haruldasemate pudelitega pood, võtan mõne kaugema edevama import-viski, siis ei ole nagu päris kultuurilage letikauba joodik.

P7110214
nagu vahel on mägise piirkonna linnavaated väikestest majadest katused niimoodi üksteise turjal tunglemas

Raamatud. Raamatud ikka on. Minult on raamatud põhiliselt pooleli. Esimest korda üle mitme aasta nüüd aeg-ajalt ka pikendamata. Sest nad on mul pooleli, eksole. Kui on e-raamatud, siis ma ei tunne nende hankimisel ja ostmisel mingeid piire. Ma vahel olen kuulnud, et inimesed hoiduvad rohkem midagi ostmast, sest neil seda juba on. Nagu jalanõusid või riideid või kohvitasse või kunsti... Muarust jumalast loogikalage arutlus. See, et sul seda juba on, ei tähenda midagi. Mitte kõige vähematki. Kuidas puutub asjasse mu olemasolevate raamatute hulk, kui mul just seda raamatut veel üldsegi pole? Või seda tassi või seda kõhedat käsitsiõmmeldud kasutatud vana pruudikleiti.
Paberraamatuid hangin ma endale harvem ja aeglasema tempoga kui näiteks riideid. Neid ka muidugi hea meelega kasutatult, sest ma rohkem nõustun selle vananenud arusaamaga raamatute köitmisest ja küljendamisest. Need viimaste aegade kerged mahulised hõredad raamatud tekitavad minus mingit võõristust. Seega vanade raamatute poed ja raamatukogu müügipäevad. Raamatukoi ja Osta.
Üldiselt ma tahan, et mul oleks kodus raamatuid, mida ma tahan uuesti kätte võtta ja üle lugeda. Eriti hea, kui on niisugune maiustamise raamat, mida ei peagi läbi lugema, võib mõnest kohast lihtsalt lahti visata ja veidike maiustada. Isegi kui on hea raamat, aga ma arvatavasti uuesti ei loe, siis annan hea meelega kellelegi edasi. Kui raamatukogust (või kellegi teise käest) satub laenuks hea raamat, hangin endale oma koopia ka. Et oleks. Lisaks olen ma aegade (ja hobide. ja erialade) jooksul hankinud omale hulga käsiraamatuid ja leksikone, kust on hea asju järele vaadata. Ja vanu kokaraamatuid on mul ka terve pesakond. Ja tegelt võiks mul olla ka rohkem fotoraamatuid ja moeraamatuid (mul üks on) ja hulka üleni liiga mõistmatult diipe lasteraamatuid. Lihtsalt sest. 

P6270708
vihmamärg kivi on kosmos

Viirukid ja küünlad ja punased lambivarjud ja kohtvalgustid ja just selline pokaal, mille tuju mul just täna õhtul millegipärast on ja ilma pealetükkiva lüürikata muusika ja tolmused peeglid. Ma kerin diivani peal oma jalad istumise alla, salli ümber õlgade ja kui sa tahad rääkida, ma kuulan küll.

Comments

  1. mul on viirukitega just sama häda nagu muusikaga: ma ei jaksa. liiga palju infot. (ma ei kuula peaaegu üldse muusikat peale selle, mida ma omaenda tantsutrenni jaoks või teistes tantsutrennides n.ö kohustuslikus korras kuulan - kusjuures selle vastu ei ole mul midagi, aga nähtavasti saab kuulamislimiit sellega täis.)

    või õigemini hullem kui muusikaga, sest muusika saab kinni panna, aga lõhn ei lähe nii kiiresti välja ja kui mul on mingi võõras lõhn küljes või toas, on mul tunne, et ma olen MUST ja siis on mul ühtlasi tunne, et ma pean ennast tükk aega pesema, pesema ja pesema, et lõhn ära läheks.

    no umbes nagu siis, kui praed sibulat ja praadimise ajal tundub see hea toidulõhn, aga pärast juustes on seesama lõhn kuidagi räpane. või hapukapslõhn, mis on hapukapsa enda küljes isuäratav, aga kui ta pärast mitu päeva toast välja ei lähe, siis oleks tuba justkui must.

    a ma olen muidugi ka see, kes ei kannata lõhnavat kosmeetikat kah peaaegu üldse, paari erandiga, nt lavendliõlil on talutav lõhn. lilli toas talun ka.

    nii et mul on lillelõhnade ja viirukilõhnade vahel vahetegemisega umbes sama loogiline või ebaloogiline lugu nagu see, et piparkoogiküpsetamise lõhn mu juustes ei hakka vastu, aga sibulapraadimise lõhn hakkab; koogiteo lõhn on okei, isegi kui ta toast tundide viisi ei lahku, aga hapukapsa keetmise lõhn mitte. kuigi mõlemad on ju toidulõhnad ja mõlemad on toidu küljes isuäratavad. aga ei, üks on puhas lõhn ja teine on räpane.

    ma olen paar korda hirmsas hädas olnud, kui olen lasknud endale lolli peaga mingit proovilõhna randme peale panna ja pärast kraabi või nahk maha. paanika. või kui ükskord oli ühe ajakirja vahel lõhnanäidis ja see levis IGALE POOLE. isegi toidul oli selle lõhna maitse. nagu šampooni sööks.

    ja seda ütleb inimene, kes samas on nõus sööma roosimoosi ja roosiõielehtedest teed tegema.

    ReplyDelete
  2. kui ma peaks enda küljes talutavate ja mittetalutavate lõhnade vahet kuidagi kirjeldama, siis esimene tunne on see, et muist lõhnu on rasvased. nad võivad olla iseenesest meeldivad (nt isuäratavad, nagu praelihalõhn), aga kui nad mulle külge jäävad, siis määrivad nad mu ära.

    teised lõhnad on kuivad või vesised. need ei määri.

    ja siis on veel kolmas kategooria, mille kohta ma ei oska öelda muud kui "mürk". siis, kui ma käisin poes ja seal oli keegi nii kõvasti lõhnastatud mees, et ma võisin kergesti lõhnajälje üles võtta, kui ma samasse riiulivahesse sattusin, kus ta käinud oli, siis oli mul neis riiulivahedes tunne, et ma ei tohi hingata, sest mürgine. vahepeal pidi siiski ninaga tõmbama, et aru saada, millal ma jõuan ohutusse riiulivahesse, kus tohib hingata.

    ja siis sattusin ma kassasabas tema selja taha.

    ReplyDelete
  3. Leitud mõte

    Sotsiaalvõrgustik meenutab Vana-Egiptust. Kõik kirjutavad seinale ja kummardavad kasse.

    PS. milliseid e- raamatuid sa loed. Kui tahad sheerida, siis kirjuta mulle.

    ReplyDelete

Post a Comment