Thursday, July 21, 2016

nädalane hoogpostitaja - sõnad ka ju

P7040019
jumala toores liblikas

Ainus Suure-Jaani muusikafestivali sündmus, kuhu ma see aasta läksin, oli Siiri Sisask. Üks aasta võtsin näiteks terve festivali. Suure-Jaani on hea linn ja tema festival ise ka. Siiri oli imetore. Ma olen teda ühe korra varem ka kontserdil näinud ja siis ka imestanud ja imetlenud teda. Seekord eelnes kontserdile niisama häng ja vestlusring. Kui ma teda lapsena telekast olin näinud, arvasin ma millegipärast, et tegemist on kurja või pisut äkilise inimesega. Ma ei tea, kust ma selle idee peale tulin. Võib-olla ta sarnaneb välimuselt mõne kurja võõrasema karakteriga mu peas. Või ma arvan madalatest naishäältest mingit eelarvamist. Minaeitea ju oma enda pead, isver. Igatahes. Ta on hoopis mitte kuri. Ja isegi mitte äkiline. Nii palju hellust ja head hoovab temast ja niisugust iseenda ja eluga nõustumise rahu. Ja samal ajal mitte mingit alistumist või nõrkust ka. Väga vägev naine mu arust. Ma tahaks ka suurena nii vägevaks naiseks kasvada nagu Siiri Sisask.

Siiri rääkis, et ta on teinud uue albumi Uku Masingu tekstidega ja rääkis ühest tema raamatust ka. "Rapanui vabastamine ehk kajakad jumalate kalmistul." Kas juba see pealkiri pole mitte kõige luulelisemaist müstilisim asi, mida sa täna kuulnud oled. Sebisin omale kohe ka ühe köite ja tasakesi maiustan ta kallal. Uh. See mees ikka oskab. Sõnu ja neid teisi asju.

P7040036
mis mõttes siin enam kedagi ei ela - kõik elab ju

Võib-olla üldsegi peaks (rohkem) lugema suurte tunnustatud sõnaosavate luuletajate proosat. Tundub äge mõte. Näiteks ma loen Rilke "Kirjad noorele luuletajale" ja ta on ka kohe mitmes kohas nii poeetiliseks ärakiskuv, ise tegelikult ju peaaegu et tarbeteksti tootes. Kellelegi niisama nõu andes ja teda lohutades.

Võib-olla üldsegi peaks luule olema rohkem ootamatutes kohtades ja inimest üllatama, et ta saaks päriselt mõjuda. Sest kui sa lähed niimoodi ise vabatahtlikult luulet otsima ja tahtma ja leidma ja sätid enda nõnda mõnusasti omale luulet ette lugema, pole üldsegi nii äge seda saada. Üldsegi mitte nii äge, kui minnes suvalisse kohta asiselt või hajameelselt (või -meeletult) toimetama ja äkitsi komistada millegi ootamatult poeetilise otsa. Juba see mitte otseselt luuleraamatust luule ära tundmine on võimas elamus.

Põltsamaa raamatukogu koridoris oli äraantavate raamatute riiul nurgas ja seal oli programmeerimiskeelte õpik, mida suvalisest kohast lahti visates, sain jälle õpetust natuke süntaksist ühtedes ja teistes keeltes. Ja siis illustreerimaks süntaktiliselt korrektne näidislause: värvitud rohelised ideed magavad raevukalt.


P7130240
need kahvatud rabamänni juured meenutavad mulle alati konte


Ma olen suhteliselt immuunseks juba muutunud torisevate inimiste sõnade suhtes. Mul kunagi oli sagedamini nende pessimistlike torinate suhtes hirm. Sest ma usun (uskusin?), et väljaöeldud mõtetel on kalduvus tõeks saada. Kas selle pärast, et kuuldavalt välja lausutud mõte on paremini visualiseeritud ja justkui omale tungivamalt soovitud. Ja soovid ju täituvad. Või selle pärast, et me oleme kõik natuke häguselt iidsetest jumalustest pärinenult veel veidi võluvägised ja meie sõnad saavad muutuda suvalisel ettehoiatamata hetkel võlusõnadeks. Või sest Universum on lõpmata humoorikas neid asju meile andma, mida me rumalast peast küsime. Või siis sarkasmivõimetu universum, see on ka, jah.
Aga vahel see ikka hirmutab mind ka veel. Kui keegi ütleb välja halbu asju iseenda kohta või oma tuleviku või oma õnne või millegi muu kohta.
Meil siin lähimas toidupoes on küllalt torssis kassapidajad. Mõni on rohkem torssis, mõni vähem. Üks päev tegi keegi neist endale töö käigus kogemata päris kõvasti haiget. Sõrm oli isegi natuke sinine ja paistes. Ja kui ta pärast olukorra ja juhtunu korduvat ümberjutustamist klientidele ja kolleegidele veel lausus sinna otsa kõva veendunud häälega: "iga päev peab midagi halba juhtuma!", haaras mind seletamatu soov temast võimalikult kaugele saada. Ei. Selle loitsuga ma küll ei kavatse pihta saada.



Enne südaööd postitus üles - täiega iseomavõetud kohustuste kohusetundeline täitja.

5 comments:

  1. No just seepärast on tänavakunsti see haru, mis lühikesi luuletusi või nendetaolisi mõtteteri kirja paneb, hirmus tore: et sa üldse ei oota mingit luuletust sealt elektrikapi küljelt, aga ta lihtsalt tuleb ning haakub maailmaga su ümber nii et pole asigi.

    ReplyDelete
  2. Nädal ei ole läbi ja mis mõttes mul kell 2.22 üldse pole uut lugemist, niu?! Mis ma pean ise kirjutama hoopis v?!

    ReplyDelete
  3. Huvitav, kas nende mitteprotestijate mõttes on pigem see, et
    * ise võttis kohustuse, ilmselt tuli midagi ettenägematut ette, ei täida, ise teab, ega me ju tülitada taha ka
    või
    * niigi tubli, enne neid hoogpostitamise päevi tuli murca postitusi pool igavikku oodata!
    või
    * äkki ta veel jõuab, teeb kaks ühel päeval näiteks, ja siis täiega loeb ju!?

    Sest ma keeldun uskumast, et olen ainus, kes pettunult vana postituse pealkirja vahtis. Keeldun! 

    ReplyDelete
  4. Mina jõudsin alles praegu sellegi postituseni. Natuke raskeks läheb leida iga päev mahti uue postituse põhjalikuks nautimiseks. See hoog võtab lugejad ka võhmale, ammugi siis kirjutaja.

    ReplyDelete
  5. Niisiis. Tulen mina (hilinenult) siia kommentaaridele vastama ja arutelus osalema ja siis ainult selline meta. Ei oska nagu midagi kosta.
    Ei võta kirjutamine võhmale. Kirjutamine tuleb ise, kui tal parasjagu on tulek. Aja eraldamine - vot see on teinekord pähkel.

    ReplyDelete

There was an error in this gadget