nädalane hoogpostitaja - sõnad ka ju

jumala toores liblikas

Ainus Suure-Jaani muusikafestivali sündmus, kuhu ma see aasta läksin, oli Siiri Sisask. Üks aasta võtsin näiteks terve festivali. Suure-Jaani on hea linn ja tema festival ise ka. Siiri oli imetore. Ma olen teda ühe korra varem ka kontserdil näinud ja siis ka imestanud ja imetlenud teda. Seekord eelnes kontserdile niisama häng ja vestlusring. Kui ma teda lapsena telekast olin näinud, arvasin ma millegipärast, et tegemist on kurja või pisut äkilise inimesega. Ma ei tea, kust ma selle idee peale tulin. Võib-olla ta sarnaneb välimuselt mõne kurja võõrasema karakteriga mu peas. Või ma arvan madalatest naishäältest mingit eelarvamist. Minaeitea ju oma enda pead, isver. Igatahes. Ta on hoopis mitte kuri. Ja isegi mitte äkiline. Nii palju hellust ja head hoovab temast ja niisugust iseenda ja eluga nõustumise rahu. Ja samal ajal mitte mingit alistumist või nõrkust ka. Väga vägev naine mu arust. Ma tahaks ka suurena nii vägevaks naiseks kasvada nagu Siiri Sisask.

Siiri rääkis, et ta on teinud uue albumi Uku Masingu tekstidega ja rääkis ühest tema raamatust ka. "Rapanui vabastamine ehk kajakad jumalate kalmistul." Kas juba see pealkiri pole mitte kõige luulelisemaist müstilisim asi, mida sa täna kuulnud oled. Sebisin omale kohe ka ühe köite ja tasakesi maiustan ta kallal. Uh. See mees ikka oskab. Sõnu ja neid teisi asju.

mis mõttes siin enam kedagi ei ela - kõik elab ju

Võib-olla üldsegi peaks (rohkem) lugema suurte tunnustatud sõnaosavate luuletajate proosat. Tundub äge mõte. Näiteks ma loen Rilke "Kirjad noorele luuletajale" ja ta on ka kohe mitmes kohas nii poeetiliseks ärakiskuv, ise tegelikult ju peaaegu et tarbeteksti tootes. Kellelegi niisama nõu andes ja teda lohutades.

Võib-olla üldsegi peaks luule olema rohkem ootamatutes kohtades ja inimest üllatama, et ta saaks päriselt mõjuda. Sest kui sa lähed niimoodi ise vabatahtlikult luulet otsima ja tahtma ja leidma ja sätid enda nõnda mõnusasti omale luulet ette lugema, pole üldsegi nii äge seda saada. Üldsegi mitte nii äge, kui minnes suvalisse kohta asiselt või hajameelselt (või -meeletult) toimetama ja äkitsi komistada millegi ootamatult poeetilise otsa. Juba see mitte otseselt luuleraamatust luule ära tundmine on võimas elamus.

Põltsamaa raamatukogu koridoris oli äraantavate raamatute riiul nurgas ja seal oli programmeerimiskeelte õpik, mida suvalisest kohast lahti visates, sain jälle õpetust natuke süntaksist ühtedes ja teistes keeltes. Ja siis illustreerimaks süntaktiliselt korrektne näidislause: värvitud rohelised ideed magavad raevukalt.

need kahvatud rabamänni juured meenutavad mulle alati konte

Ma olen suhteliselt immuunseks juba muutunud torisevate inimiste sõnade suhtes. Mul kunagi oli sagedamini nende pessimistlike torinate suhtes hirm. Sest ma usun (uskusin?), et väljaöeldud mõtetel on kalduvus tõeks saada. Kas selle pärast, et kuuldavalt välja lausutud mõte on paremini visualiseeritud ja justkui omale tungivamalt soovitud. Ja soovid ju täituvad. Või selle pärast, et me oleme kõik natuke häguselt iidsetest jumalustest pärinenult veel veidi võluvägised ja meie sõnad saavad muutuda suvalisel ettehoiatamata hetkel võlusõnadeks. Või sest Universum on lõpmata humoorikas neid asju meile andma, mida me rumalast peast küsime. Või siis sarkasmivõimetu universum, see on ka, jah.
Aga vahel see ikka hirmutab mind ka veel. Kui keegi ütleb välja halbu asju iseenda kohta või oma tuleviku või oma õnne või millegi muu kohta.
Meil siin lähimas toidupoes on küllalt torssis kassapidajad. Mõni on rohkem torssis, mõni vähem. Üks päev tegi keegi neist endale töö käigus kogemata päris kõvasti haiget. Sõrm oli isegi natuke sinine ja paistes. Ja kui ta pärast olukorra ja juhtunu korduvat ümberjutustamist klientidele ja kolleegidele veel lausus sinna otsa kõva veendunud häälega: "iga päev peab midagi halba juhtuma!", haaras mind seletamatu soov temast võimalikult kaugele saada. Ei. Selle loitsuga ma küll ei kavatse pihta saada.



Enne südaööd postitus üles - täiega iseomavõetud kohustuste kohusetundeline täitja.