Sunday, July 17, 2016

nädalane hoogpostitaja - tited ja nii

Postitab nädal aega iga päev vähemalt ühe vähegi blogimisväärse mõtte. Sest blogid, mis kirjutavad harva, peavad ikka maru head olema, et nende pärast üldse vaevuda ja blogid, mis kirjutavad sageli, tegelt on natuke toredamad küll ju.

Nädal algab (mispäev täna on?) pühapäeval, sest mul kalendrite peale ei tõuse.

P7120236
mina ka, ülesäriväristatud tahumees, mina ka

Ühes lastemanuaalis oli tark lause, mis ma olen mitmesse kohta juba isegi kirjutanud. Kui lapsed räägivad väga palju sellest, mida nad tahavad, on neil puudu sellest, mida nad vajavad. Ja kusagil ühes teises kohas öeldi ka, et kui sa tahad rahulikult omi asju teha ja laps tüütab mingi tühisusega pidevalt, siis ta tahab sülle ja pai ja kalli ja kogu seda laadi lähedust. Noh ja selle pärast nad üldse ei jäägi vait, kui sa tõstad nad enda pealt turnimast maha, vaatad neile silma sisse nendega samal levelil kükitades ja selgitad neile mõistuse hääle ja aru saamise (tühja) lootuse saatel kogu oma veenvusega, et mitte. praegu. Mitte praegu, mu kõige kallim. Sekund hiljem on ta jälle platsis: emme! emme! emme!

Ma mäletan arvatavasti seda viimast korda, kui ma oma ema süles istusin. Tuletasin selle omale meelde, kui 9gag soovitas mõelda, et ühel päeval panid su vanemad sind käest ära ja ei võtnud enam kunagi uuesti üles. Aga ma ei mäleta, miks ma tookord süles istusin. Hetke ja emotsiooni mäletan, aga mitte konteksti. Äkki mul oli vaja abi küünte lõikamisega või ma olin end kusagile ära löönud ja vajasin plaasterdamist või ei saanud mingit asja mulle selga või kinni teist moodi kui süles. Mingi asine asi pigem. See oli selline naljakas kohmakas hetk. Ma olin liiga suur, et süles olla. Ja ma juba tolleks hetkeks polnud ammu süles olnud. 


See on veider nihe, mis toimub läheduse talumise ja vajamise ja valimisega, kui lapsed suuremaks kasvavad. Ma mäletan veel elavalt, kuidas ma tundsin kogu oma energiat ja elus olemise väge minust maha kuluvat, kui minu kehast pidevalt midagi nõudlikult taheti. Selle pärast (ja veel mitme asja pärast) hoian ma end vaos (niipalju kui jaksan, eksole), kui noored lapsevanemad oma titat lohutades teda sülle ei võta, vaid üritavad vankri või hälli raputamisega asja leevendada. Ükspäev rääkisin üksildusest ja sellega seotud abitusest ja kurvast ühe naisega, kellel on kaks väikest last ja ta vaatas mind kõige mõistmatumal ilmel. Pärast umbes kolmandat korda otsast alustamist sain aru, et ta on praegu ju üleni teises kohas kui mina. 


Mõni kord ma tahaksin kägistada inimesi, kes räägivad mitte enam beebise lapse eest hoolitsemise kontekstis või mingis sotsiaalses või soorollide või perekonna tööjaotuse kontekstis emainstinktist. Võinoh, hea küll. Mitte kägistada. Aga veits närvi ajab see mind küll. Mitte et ma arvaksin, et emainstinkti olemas ei ole. Ma lihtsalt ei tahaks, et instinktide süüks ja teoks aetaks nii paljusid asju, kui paljusid asju inimesed nende kaela tahavad ajada. Ma usun, et me oleme paremad lapsevanemad, kui me oleme paremad inimesed ja väga suur osa laste eest hoolitsemisest on teadlikud otsused. See suur võitmatu kaitse ja hool oma lapse suhtes kasvab ja tekib ja loob põhiliselt ikkagi temaga koosolemisest. Ja sinna otsa veel nähtud eeskujudest ja ise läbi elatud kogetud hoolest ja saadud tagasisidest ja veel tuhandest keerulisest asjast. Inimesed on natuke keerukamad elukad kui rotid, eksole.
Pealegi. Instinkt (selles tähenduses, kus ma seda oma null-bioloog-haritusega tean) tundub olevat mingit laadi müstiline sisemine kaasasündinud sissekodeeritud asi, tervenisti sellest olendist ja tema enda valikutest sõltumatu nähtus. Niiet öelda kellegi kohta, et tal pole eriti emainstinkti, on muarust umbes sama hea, kui öelda, et ta on parandamatult katki ja valesti. Polegi päriselt inimene või on naiseks olemises lõpmata äpardunud. Ma ei tea, kas nii on päriselt ilus või üldsegi õige kellelegi teha. Või oma karmalegi, eksole.

Oeh. Ma võiksin terveid raamatuid kirjutada nendest lollidest ühiskonna ootustest emadele ja lastega ja lasteta naistele ja kuidas need mind nii mittedaamilikult närvi ajavad. Aga õnneks on juba targemad inimesed seda teind. Ma olen kindel, et on.
Kes teab mõnd artiklit või teost, võib kommentaarides viidata.

---

Helgema tooniga lõpetamise mõttes. Söök. Ma teen täna lapse tellimusel seda saia. Eelmine kord tegin juubelisaiast, sest see oli ainus viilutamata tahkunud pagaritoode kohalikus poes. Väga hull sai sai. Magus ja rasvane ja soolane ja vürtsikas. Mm-mm-mmm.

2 comments:

  1. Plaanisin nõusid pesta ja voodilinu vahetada ja pesu sahtlisse panna, aga jäin su blogi lugema, nii et mu tita mu kõhul õndsalt tudimas. Nii et üks õnnelik läheduseannuse saanud tita saadab sulle tänu.

    ReplyDelete

There was an error in this gadget