Monday, July 18, 2016

nädalane hoogpostitaja - tüli ja teater


P7120234
midagi kurbilus magusvalusat on nendes betooni ja metsiku hüljatuse kooslustes


Kes on mingit improkomöödia asja lugenud või koolitust saanud (ma olen saanud tervelt ühe pooltunni), arvatavasti teab, et sõnalise etteaste improviseerimisel ja kohapeal väljamõtlemisel on reegel öelda jah. Veel parem reegel on öelda jah ja sinna veel midagi otsa. Et stseen edasi läheks. Et soiku ei jääks. Et midagi tuleks. Midagi midagi veel enamat.  Ekstra tore sisse elamist soodustav reegel on veel see, et sa ei tohi kunagi eitada oma lavapartneri reaalsust. Kui ta ütleb, et naabermajas töötavad härjapõlvlased, siis nii ongi, sa pealegi eile nägid üht neist. Mängib parasjagu su elukaaslast ja küsib midagi laste kohta, siis ei ütle, et kuule, meil pole ju lapsi. Muidugi on, kuulsid ju just, et läksivad magama, need paganama põngerjad.
Hullult äge oleks, kui ma mäletaksin, kas ma tulin selle mõtte peale ise või ma lugesin seda kusagilt. Mõte järgnev: ära kunagi eita teise inimese reaalsust. Isegi, kui te ei ole laval ja ei tee improt. Sõbranna tuleb sulle ütlema, et tema abikaasa ei armasta teda enam. Ei ütle talle: 'ah, ära aja rumalat juttu, muidugi ta armastab, räägime millestki toredast hoopis.' Terve stseeni teed ju niimoodi katki. See ei olnud ju see prompt õhutus(?), mille sa sellelt partnerilt praegu said. Kui sa päriselt kohal oleksid, oma ülesannete kõrgusel püsiks ja päriselt kuulaksid, mis reaalsust sulle just kirjeldati, siis sa oleksid võib-olla natuke rohkem nagu: 'omg! appi kui õudne! kas see on selle asja pärast, mis teil juhtus? mida sa teha kavatsed?'

Ma natuke mõtlen, et mõistlik hea efektiivne hingeteraapia või nõustamissuhe käib ka nii, et lihtsalt võtadki inimest sellisena, nagu ta on ja võtad kõiki tema sõnu maru tõsiselt ja toimetad selle pealt. Sest see on tema reaalsus. Et ei ütle, et ta eksib oma enda seisundeid kirjeldades ja ei püüa ta asju leebemaks või vähem tõsiseks ümber sõnastada. Lased tal nimetada ja tunda ja arvata asju täpselt nii jaburhullumeelselt, nagu tal parajasti see välja kukub.

Kuigi, eksole, seal on ka midagi kainestavat, kui keegi osutab su arutluskäigus täpselt selle konkreetse koha, kus sa ämbrisse astusid. Eip. Eksid. Ei ole nii. Täiesti valesti. Tule nüüd otsemaid tagasi inimeste hulka ja maa peale. Võta end kokku, naine. Vaata oma paranoiadele vahelduseks faktidele otsa. Näet? Näed?! Novot. Nüüd pühi oma kärss puhtaks ja vaatame, kas meil on veel kohvi.

P7110217
üks mu lemmik tartuvaateid

Ma lugesin pikalt üht geštaltterapeudi raamatut, sest ma tahtsin teada sellest koolkonnast natuke. Mulle on ainult kognitiiv-käitumuslikku õpetatud ja sedagi vähe ja ammu. Muidu hullult äge raamat ja paljude väärt pointidega, aga ma jätsin ta ikkagi pooleli. Panin kõrvale, vabalt võin veel üles korjata. 
Igatahes, raamatu lõpu poole kirjeldab ta mitmeid juhtumeid oma enda tööpraktikast. Niimoodi lugudena. Ja nendes lugudes olid korduvalt sellised kohad, mis panid mind kaasa tundma kliendile ja natuke põlgama seda terapeuti. Sest asi, mis ta tegi, oli esitada ultimaatumeid. Kuulas inimese ära, mõistmine ja sisemine soojus ja muu kaunis ja siis tegi Otsuse. Otsuse, mille klient pidi oma elus täide viima. Näiteks kõige tavalisem oli kellegagi suhete silumine või mingi vana saladuse välja rääkimine või kellelegi andestamise tarvis temaga iidsete ammuste vimmade üles kiskumine. Kui klient keeldus, teatas see muidu nii mõistev ja arusaaja terapeut, et ära siis enam tule. Kui sa minu sõna ei kuula, siis pole meil siin enam midagi teha. 'Helista oma emale või see on viimane kord, kui me kohtume.' Ja see tundub mulle nii armutu ja julm. Miks inimene ei või ise omapead (või spetsialisti toe ja abiga) terveneda ja andestada ja rahu leida ja üle saada. Miks ta peab peab tingimata peab suhteid sortima just siis ja nii, nagu see nõustaja heaks arvab. Ja mis kuramuse võimu testimine see olgu.

Ma olen oma peas (sest ma päris elus pole kohanud) sorteerinud selgeltnägijad ja posijad ja tervendajad ja muu todalaadi kamba kahte liiki. Ühed, kes pakuvad omi alternatiivseid või leidlikke meetodeid teise inimese aitamiseks ja sellega piirduvadki. Ja teised, kes lisaks oma meetoditele ütlevad inimesele, milliseid teisi meetodeid ei tohi tarvitada. Näiteks keelavad vähi puhul keemiaravi või suure verekaotuse korral vereülekannet või misiganes spirituaalselt kirjeldatult vägevalt kõlav meditsiiniline protseduur, mida tähendustega kohevaks tutsutada ja siis haiget inimest hirmutada. Või teda kahjustada. Või testida, kas inimene on juba nende mõjuvallas või päris veel mitte.
Et nagu. Tee muidugi inglikaarte vaadates valusse sisse hingamist ja lase tervendajal end suure papi eest siluda ja su veetlevast energiaväljast ja kadunud esivanematelt sinu tšakkraisse hoovavast elunestest kõneleda ja jutusta välja peal kasvavale üksikule tammele, mida sa unes nägid. Aga võta valuvaigistit ka, kui see su vaevasid leevendab ja kuula, mis su taastusravi arst sulle ütleb ka ja kutsu omale kiirabi, kui väga hulluks läheb.

Et onju ju. Sa lähed nägija või terapeudi juurde häda ja usaldusega ja kui ta hakkab sind käsutama ja ähvardustega sõna kuulama panema, siis on muarust midagi katki. Aga äkki ma saan valesti aru. Äkki neil mõlemal puhul saab tegemist olla ka siira heasooviga. Mitte võimu testimise või oma ainutõe pealesurumisega. Ja ma kujutan ette, et ilge rist ja vilets võib olla töötada kliendiga, kes sugugi end aidata ja päästa ei lase ja pidevalt mõnest järjekordsest kaljust alla kipub potsatama. Võib-olla lõpuks võtadki drastilised meetodid kasutusele.

Näiteks kui sa tuled minu käest järeleaitamistunde küsima, aga ei kavatse kodus iseseisvalt ühtegi ülesannet lahendada, sis ma ei viitsi suga jännata. Mitte et ma sind ei armastaks sugugi. Ma lihtsalt tean sinust paremini, kuidas sulle hea on.




11.07.2016 20-31-36_0144
vihmamänni alune

Tegelt ma tahtsin seda raamatut muidugi kiita. Ja ma vist olen seda varem ka kiitnud. Seal on hästi arukalt mitut asja õpetatud. Näiteks seal on õpetatud, kuidas tülitseda. Mulle õudselt meeldib, et ta soovitab tülitseda (oma vimma ja pahameele põhjuseid ja allikaid oma inimestele loetleda) täpselt nii kaua ja niimoodi, nagu juhtumisi torust tuleb. Selle käigus ennast hästi tähelepanelikult jälgida. Tähele panna, mis keha ja mõte sel ajal teeb. Need asjad ka oma tülitsemispartnerile ära kirjeldada. Ja siis veel sinna otsa kirjeldada neid asju, mille pärast sa teda ikkagi hindad. armastad. väärtustad. kalliks pead. Ja arvatavasti siis öelda sealhulgas, et sa hindad teda selle eest, et ta sind kuulas. (Nii ilusti ja kannatlikult ja ei kukkunud sind tühja lohutama või su seisundeid eitama või ... ) Kui nii peaks tõesti olema, et tõesti selle eest hindad. Ja siis aeg-ajalt käia üle ja mõelda, kas jäi veel midagi hinge peale (halba või head) ja need ka loetleda. Jätkamise tingimus on, et on veel midagi öelda.
Mulle tülitseda meeldib. See on kuidagi hiigla toredalt intensiivne ja vägev kogemus ja tavaliselt saab sellest hoopis teist laadi kergem. Eriti, kui ainult vastikusi ei loobi, vaid tunnustad ja austad ka. Pealegi see näitab muarust mingit laadi läheduse astet. Päris nende tüüpidega, kelle tunnetest ja kellega suhte hoidmisest ja sinusse suhtumisest jumala pohh on, ei saa tülitseda. Lisaks ma saan vahepeal natuke solvatud, kui keegi keeldub minuga tülitsemast - annab võlts-järele või läheb lukku ära või jääb liiga rahulikuks. Nagu. Mis ma olen sulle? Teeme seda või misse?

Mul oli hiljuti olukord, kus keegi kõndis seltskonnast solvunud stseeni saatel minema. Ilge tahtmine oli talle järele minna ja paluda, et ta jääks. Sest ma tõesti tahtsin, et ta jääks. Aga konsensus otsustas, et solvunult ärakõnd on lapsik ja sellist käitumist me ei kavatse julgustada. Siis ma tundsin, et niisugune ükskõiksuse etendamine on veits julm ja ei kajasta ju üldse seda hellust ja hoolt, mis meil tegelt tema suhtes muarust oli. Nüüd ma mõtlen, et äkki ma olen lissalt emotsiooninäljas dramaqueen ja kui võimalus stseenideks tekib, lähvad silmad kohe aplalt põlema.
Mulle on igatahes hullult meeldinud kõik need korrad, kui ma olen pahaselt ära kõndinud ja mulle on järele tuldud ja palutud, et ma tagasi tuleksin. Ja seda vähem olen ma tahtnud ära kõndida, sest need järeletulemised on kinnitused. Kuigijah. Too olukord oli teine ja ma ei tundnud kõiki asju nii hästi ja ära ta kõndiski ja keegi ei läinud järele ja ta ise ka ei saanud tagasi tulla ju.


7 comments:

  1. Oh, see oli hea. See "jaa" kasutamine eraelulistes oludes.
    Jaa, just, nii võikski =) A terapeutide osas ma olengi alla andnud. S.t. et ükskõik kas nad on üleni lahked või võimunäitavad, mulle on täpselt ühevõrra 0 mõju kõigil teraapiatel.
    Sest ma ju olengi enda suhtes kõige targem maailmas =P


    aga see solvunud stseeni peale minemakõndimine ja mittejäreleminemine on selline ... Noh, kahe ostaga asi täpselt. Et ühest küljest on nagu mõistlik premeerida tähelepanu ja hellitustega sellist käitumist, mida edaspidi ka näha tahad. Ja kui seda solvunud stseeni ei taha, on nagu arukas.
    Samas - aga see tähendab, et kui teine käitub hästi su meelest, siis TULEKS ka premeerida, nunnutada, temaga tore olla - sest kui sa seda talle mitte kunagi ei tee, siis ainus, mida ta õpib on: tähelepanu ei saagi. Ma võin solvunud stseeniga minema kõndida ja keegi ei tule järgi. Ma võin teha vaprat nägu ja nalja teha oma valude üle - ja ikka keegi ei märka, et seal oli valu ja pingutus taga, keegi ei reageeri muu kui noogutuse ja turvalisematele teemadele libisemisega.

    Nii õnnestub selgeks õpetada ainult seda, et sa ei huvita kedagi.

    Ma ei tea, kas see on nagu see õppetund, mida edastada taheti?!

    

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma üleüldse suhtun teatava vastumeelsusega kahe täiskasvanud inimese vahelise suhtlusse, kus üks dresseerib teist. Piitsad ja präänikud ja tasustamine ja karistamine ja. Võib-olla koeri saab kasvatada, inimestega nii ei käituta.
      Et just - see töötaks võib-olla sellisel juhul, kui see taltsutaja tegelekski päriselt kogu dressuuriga, oleks järjekindel ja tasustaks õigel määral ja teaks (mitte tunneks. teaks) väga täpselt, mida ta teeb. Aga siis see ei ole seda laadi suhe, kus ma olla tahaks. Või vähemalt ma tahaks ette teada, et ma sellisesse astunud olen.
      Ja kui keegi tahab minuga suheldes mõelda, et ta ei ole minu piitsuti ja taltsuti, siis ma tahaks, et ta ei võtaks endale seda rolli suvakatel hetkedel, et ennast siis 'tubli kasvatustöö' tegemise eest tähtsama ja täiskasvanumana tunda.

      Delete
    2. Nagu õige - aga samas ma olen ise sõber (olnud?) ühega, kes tegi seda premeerimise-värki täiesti teadlikult. Larpiauhindade jagamisel me nt mõtlesime kategooriaid välja kunagi nii, et ta sõnastas "millist käitumist me tahame ergutada?" ja siis tulid. Ma oleks muidu tunduvalt traditsioonilisemat teed läinud, kui seda küsimust poleks olnud: MIDA me tegelt premeerida tahame?
      Et ta teeb seda muidu ka, eraeluliselt, pole vist tarvis öelda? Või on?

      Natuke hirmus on, et ma oma enesetapmisega raputasin teda nii palju, et umbes pool aastat tuli hästi palju paisid - aga kui ta teadvustas, mida teeb, (premeerib enesetapmist?!), oli ta aasta otsa nii nõme minuga, et heitsingi mõttes suhtena üle parda. Et kui ta ka 40 aasta pärast tuleks ja tahaks mu korteris elada, ma ei mõtleks mitte, et noh, appi, misasja, vaid kuidas ta võtmed kätte saab - aga stabiilsuhtlusena ma ei jaksa seda negatiivsust välja kannatada.
      Ja kui ma enam ei üritanud, nagu üldse, tuleb ta nüüd taas vahel ja premeerib mind oma tähelepanuga jälle.

      Ja kokku on see natuke veider, aga teatud inimtüüpidele, neile ratsionaalsetele, loogilistele, inimeste küljes detailide nägijatele (mida mul nt üldse pole, mulle kas meeldib inimene ja siis ta meeldib mulle üleni, ma mingeid muutmist tahtvaid detaile üldse ei näe - või mulle ei meeldi inimene, miska ma ei viitsi teda ka muuta, ning ma näen paari positiivset detaili, aga inimene pole mulle piisavalt oluline, et detailide positiivsust kuidagi temas kasvatama hakta) loomulik.

      Delete
    3. Ma üleüldse suhtun teatava vastumeelsusega kahe täiskasvanud inimese vahelise suhtlusse, kus üks dresseerib teist.

      Teisest küljest - kui üks kõnnib solvunult minema ja teine hakkab seda hoolega tõlgendama ja mõtlema, mida ta nüüd selle minemakõndimisega öelda tahtis? kas ta tahtis, et ma läheks talle järele - siis on nagu teistpidi teise inimese lapsena kohtlemine. et ega ta ise ei oska oma otsuseid teha, ei, kui ta minema kõnnib, siis on minu mure tõlgendada, mida ta oma kõndimisega edastada tahtis ja tema probleeme tema eest lahendada.

      kusjuures võibki olla adekvaatne käitumine sellel korral olla see täiskasvanu ja lahendada teise eest tema probleeme. aga sama hästi võib siis olla adekvaatne ka olla see täiskasvanu, kes otsustab teise inimese probleemide lahendamise asemel teist inimest kasvatada. nii või teisiti on olukord juba ebavõrdseks muutunud ja vastutus mahajääjate kätte antud, ehk kulunud metafoori kasutades, "pall on nende väljakupoolel".

      või siis võib muidugi olla lihtsalt võrdne osapool, eeldada, et kui teine minema marssis, ju tal oli siis vaja minema marssida, suur inimene, ise teab, mis teeb. ja tegelda oma asjadega (ja oma tunnetega ja oma solvumistega...) edasi. nii et polegi mingit palli, mis saaks kuskil kellegi poolel olla.

      Delete
  2. Lisaks titale on mul ka kolmeaastane, kellega saab hästi seda jaatamise asja teha. Töötab jorisemise ja jonni puhul päris kenasti. Ahah, sa tahad jäätist. Jah, jäätis on tõesti hea. Oi, sa said haiget. See on jah valus koht ära löömiseks. Selle asemel, et: ei saa jäätist täna, kullake. Või: pole hullu, ei olnud ju nii valus, läheb kohe üle. Teise variandiga kaasneks ainult veel suurem kisa, et mind veenda, kui väga ta jäätist tahab ja et ta tõesti haiget sai. Aga esimese variandi puhul saabub sageli rahulolev vaikus, sest sõnum on edasi antud. Jäätist ennast pole enam vajagi.

    ReplyDelete
    Replies
    1. ma lugesin kuskilt mingit artiklit, mis kiitiski just seda lastekohtlemismeetodit. et kui laps väljendab mingit asja, siis ei hakka vastu ajama, et "ei ole valus" või "ära nuta" või "ema tuleb kohe tagasi" (mis on tõenäoliselt vale), vaid kuulata ära ja võtta teadmiseks ja anda märku, et võeti teadmiseks. näide oli seal selline, kus laps nuttis kuskil kaubanduskeskuse mängutoas, sest ema on nii kauaks poodi jäänud, et paistis, et ei jõua lastesaadet vaatama. ja kasvataja reageeris nii, et oijah, tõesti jama lugu. mis oli tõhus lohutamismeetod, sest laps nägi, et tema muret võetakse küllalt tõsiselt.

      Delete
  3. Liska00:17

    Mulle ei meeldi tülitseda. Mis tähendab, et tülisid on nii harva, et nad raputavad kogu mu maailma nii jõhkralt läbi, et pärast on veel tükk aega paha olla. Mis tähendab, et ükski tüli ei lähe naljalt meelest, käib kaasas, tuleb ikka ja jälle meelde. Mis tähendab, et mulle ei meeldi tülitseda.

    ReplyDelete

There was an error in this gadget