Saturday, August 20, 2016

teeme, et mängult

P8050106
mets on ikka põhiline hüljatud majade hõivaja

Ah, lapsepõlve muretud mängud. Ma vist ükspäev rääkisin ka, kuidas mu üks parimaid lastehaldusmeetodeid on: ära sega end laste tülidesse. Las nad lahendavad ise. Minuarust ei ole midagi haledamat ja tobedamat, kui täiskasvanu sekkumas ja  Õiglust ja Otsuseid jagamas põngerjate kisklemisse. Või loetlemas reegleid, mida omavahel mängivad lapsed omavahel tohivad või mida peavad või kelle staatus võimaldab talle mis kohustused või õigused. Targem annab järele ja alles oli sinu kord ja sina saad sellega ju kogu aeg mängida ja nõnda edasi. Oeh. No milleks. Lapsed on täiesti suutelised õppima ise lahendama konflikte ja pidama läbirääkimisi ja saavutama osapooli rahuldavaid kokkuleppeid. Kui neile selleks võimalus anda. Kui nad saavad seda harjutada mitmetes olukordades ja erinevate inimestega ja selles ebaõnnestuda ja paremaks saada. Pealegi, mis kõige tähtsam - ma absoluutselt ei viitsi. Lapsed on nunnud, aga igavad. Kui sa mulle mõne lapse hoiule annad, siis ma temaga ei tegele. Ma annan talle süüa, teen talle ööseks pesa ja lahendan tema konkreetsed mured, millega ta ise mu jutule tuleb. Aga ma ei mängi lastega koos ja ma ei valva kuigi pingsalt lapsi mängimas. Ise teavad.

 Kuulasin ükspäev üht arvatavasti Ühendriikide feministi kõnelemas sellest, kuidas ta õpetada lastele 'ei' olulisusest ja nõusoleku ülekontrollimist. Sellest on näiteks siin, aga neid samal teemal artikleid on viimasel ajal nagu seeni. Tundus mõistlik ja arukas ja kena. Mitte et ma väga tugevalt usuksin, et on olemas garantiisid kujul: kasvata lapsi nii ja nii ja siis kasvavad neist täpselt sellised täiskasvanud. Ma usun pigem, et lapsepõlve mõju suund ja ulatus täiskasvanukssaanud inimesele on seletamatu ulme. Kuidas kunagi. Ja laste hoole ja tähelepanuga eesmärgipäraselt kasvatamine on eelkõige (minu ja nende) käesoleva elu leevendamise ja lihtsustamise lootuses.

P8050056
see pink, mis istub kibuvitsapõõsas, et sina ei peaks

 Vahel olen ma oma peas kukkunud loetlema põhjuseid, miks on tore olla täiskasvanu. Või miks mul on jälle hea meel, et ma pole enam laps, kelle eakaaslased on teised lapsed ja selle sotsiaalse olukorra paratamatus. Meenusid korrad, kui oli hästi raske oma kaaslastele selgeks teha, et ma tõesti ei taha seda mängu nii mängida. Või et nüüd siit alates enam ei ole lahe ja jäta järele. Päris kohutavalt mitu korda pidi mõnele ütlema, et ma ei soovi, et mind pritsitakse või togitakse või lükatakse või loobitakse. Ja kui vaevaline oli lapsepõlves neid asju teha. Suurena ei ole see üldse enam nii nõme olnud. Ja arvatavasti mitte ainult minul. Üldiselt lapsed minu lapsepõlvest võtsid su 'ei' ütlemist tõsiselt, kui neid ähvardada peksaandmisega, neile peksa anda või nutma hakata. Või ähvardada nutma hakkamisega. Ärakaebamine töötas ka mingi vanuseni. Siis leiutati kitupunnid. Täiesti jabur, kui palju väärikust tuleb minetada nii lihtsa normaalse inimliku asja kommunikeerimiseks. 
Ma mäletan, et ma mingi aja oma teismeeast pidin uutele inimestele ujumaminekule eelnevalt eraldi pöördumise tegema (sest mänguhoos võib see teade kergesti kaduma minna), et ma ei oska ujuda. Nii oli kindlam, et keegi ei hakka mu protesteerimisest hoolimata mind vette lükkama ega haara vee all ujudes mu jalgadest või midagi muud tobedat. Et ma tegelt ei kilju siin elu eest, sest ma tahan nunnu olla ja kõik nõnda vahva. 
'Ma võin surma saada' on ka üllatavalt tõhus viis, kuidas öelda 'ei.'

P8020004
välikohvikute ajutised seinad võimaldavad raeplatsil metsistuda

Terve suur ports lapsi langes mulle ükspäev kaela ja need kõndisid ja pissisid kõik ise, niiet ma jõin kohvi ja ajasin suurte inimeste juttu ja askeldasin niisama. Askeldamise ja hajameelselt lastekarja lärmi monitoorimise juurde mõtlesin sellest, kui tobe oli mõnikord laps olla. Ja kuidas oleks ju ometi võinud minu lapsepõlves olla (suurtel) inimestel teadlikkus sellest, et vägistajad on nõmedad. Ja et nad sealt edasi oleksid ka teadnud, et üldiselt ka ei ole lahe niimoodi, et sa teed meelega kellelegi liiga ja ise naerad ja rõõmustad. Mõtlesin, et lastel on ju alati olnud neid käibetõdesid, mida nad (hädaolukorras) kohe välja karjuvad ja kõik saavad aru. Näiteks meie ajal öeldi ka 'jumala ausõna' või 'muidu ma ei ole enam su sõber' või 'ebaaus' või 'endast väiksemaid ei lööda.'
 Mina enam sinu liivakasti ei pissi, vaata ise, kuidas märga liiva saad!
Aga mida öelda sel puhul, kui mängu käigus natuke tasakesi hakkab juhtuma, et kellelegi vist hakatakse juba tegema liiga, aga kõigil teistel on üleni lõbus. Eriti, kui see natuke vastupuksimine või eestärajooksmine oli mängu algusest peale osa lõbust. Mis see pähetuubitud käibetõde just selle kohta peaks olema. Mida saaks öelda nii see, kellele tehakse liiga kui ka see, kes seda kõrvalt hakkab märkama. Ja vist välja mõtlesin. "Kui kõigil ei ole lõbus, siis see ei ole enam mäng." Kõigi osapoolte lõbu on asja mänguks nimetamise tarvilik tingimus. Ilma selleta on tegemist millegi muuga. Mäng on lõbus, kõik teavad. Paar korda hõikasin laste suunas seda ja esialgsel vaatlusel tundus igatahes, et nad mind mõistsid. Isegi korra nägin, et nad suures pohvermõõkadega klopsimise hoos vahepeal peatusid ja üle küsisid, kas teisel on veel lõbus ja lasid jaatava vastuse järel veel suurema hurraaga edasi.



Võimalik, et ma olen mingi iva peale sattunud. 
Võimalik, et lapsevanemlusega kaasnevadki vahel geniaalsusluulud.
Võimalik, et tegelt need lapsed oleks niikuinii mänginud ainult selle sekundini, kui kõigil veel maru vahva on ja mina seal kõrval tänitamas oli täpipealt sama maotu nagu iga teine laste mängusse end segav suur.

Jah?

3 comments:

  1. see tundus küll täiesti mõttekas sekkumine. lastel ei ole ju veel neid pidureid välja kujunenud, mis suurtel inimestel, neile peab keegi teine aeg-ajalt pidurit panema. muidu on natukese aja pärast "Kärbeste jumal" valmis.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Notsu, sa unustad ära, et kõik tänapäeva lapsed on Kristall-lapsed, neil on kristallaura. Nood, kes "Kärbeste jumala" kirjutamise ajal elasid, olid vana aurastruktuuriga. Kristall-lapsed ei ole võimelised nii käituma nagu vana aurastruktuuriga lapsed.

      Delete
  2. Kui mul see uue lapse saamine õnnestub, jätan lause tema jaoks meelde - senised on kuidagi niimoodi üles kasvanud, et nad saavad isegi aru.
    Tütrest veel saan kuidagi aru, vähem vägivalda ja naised jne - aga see, kuidas poeg arutas, kuidas "meil klassis ka ühte kiusati ja esimeses klassis olin ma ka nõme, ütlesin nõmedalt ja üldse ei läinud appi - aga noh, nüüd saan juba aru, et nõme, ja olen teistsugune ise. Üldse on see poiss, keda kiusati, on täitsa tark, lihtsalt ei julge rääkida" - see võttis mul ikka karbi lahti.

    Kekkan sellega avalikult, nagu näha, ka peaaegu aasta hiljem.

    ReplyDelete

There was an error in this gadget