Thursday, September 15, 2016

ja nüüd - uuesti. valgusest peale

P9140096
päev looja. toru hargilt. nõgesed

Tervislike harrastuste alla loetakse vahepeal tänutundesse sisse täppimine. Häälestumine. Teine tervislik harrastus on oma hädade üle nalja visata ja siis naerda ka. Ja kui su ise on su hädade hulgas, siis selle üle samuti. Aga praegu noist tänuväärsetest toredatest asjadest, mis viimasel ajal olnud on.
Esiteks Notsu tegi toidublogi. Mulle isegi ei taha hästi pähe mahtuda, kuidas tal seda varem ei olnud. Ma olen iga kord tema söökidest mainimisi kuuldes imetlus-kadedusest lõkkel, kui mitmekülgne teistsugune elu tema köögis toimub. Aga nagu minu köök ka natuke. Et hea peab olema. Ja tunde järgi.
Teiseks päike. See on tervenisti jumalik, kuidas seda päikest ja valgust on viimastel päevadel olnud. On olnud palav ja on paistnud silma ja on olnud loojangupunad ja hommikuudud on kiirtevihkudes seisatanud.
Et ma selle praegu avastan, on võib-olla veidi piinlik, aga osutub, et Anne Rice on kunagi ammu kirjutanud portsu erootilisi romaane ja need on erootilised tõepoolest. Mulle meeldib, kuidas ta sugugi end tagasi ei hoia ka. Et ei ole selline naistekas romanss, kus on paar harva seksikat lehekülge igava draama vahele. Kõik leheküljed on seksikad. Müüsin oma hinge audible.com-ile selle pärast mahagi, nigunii oli audioraamatute põud tekkinud värskelt. Kusagile jalgsi minek ja need tüütud loksuvad bussisõidud on kohe teise minekuga nüüd.
Genialistide tribüütbänd esineb Genialistide klubis ja ma tõesti loodan, et see on hästi hea. Genialistid on minu jaoks hästi Tartu ja suur osa kõigist neist asjust, mis minu ja mu Tartu vahel on (olnud). Ma olen nõnda vana, et ma isegi mäletan toda Lutsu tänava maja ja aegu, kui Illusioon ei olnud ööklubi ja kui Genialistid veel päriselt ise kohtades kontserte andsid. Ja see on minu meelest üleni õige ja hea, et nad on olnud nii, nagu nad olid. Ja et nende asju keegi praegugi veel kusagil edasi ümiseb.
Mu ainusündinud poeg on hakanud ise end hommikul kooli saatma. Võinoh, sõitnud ja orienteerunud on ta alati ise. Lihtsalt ärkamine, hommikused askelused ja õigeaegne uksest välja postitamine on minu toel käinud. Nüüd teeb ise. Varem või hiljem pidi see juhtuma, ma tean. Aga see on ühtlaselt tore, et see on juhtunud. Ja mu heameel on mitmekülgne. Mul on hea meel hommikul sutsu kauem magada. Mul on hea meel, et laps kasvab. Ja mul on hea meel, et mina olen teda nii kasvatanud/olnud/suunanud/toetanud/misiganesulme, et ta nõnda tubli on.
Ühes kaltsukas olid number 42 pika lontis sääre ja ilma kontsata saapad alla 10 euro. Kuigi need on veits räbalad ja ühtlaselt kellegi eelmise poolt juba ära armastatud, on nad mulle head. Ammu olen unistanud.
Üks mu väikestest vendadest on kolinud nii lähedale nendele paikadele, kus ma niikuinii igapäevaselt käin, et ma olen teda näinud viimase kuu jooksul vist rohkem kordi kui viimase aasta jooksul kokku. Mul on meel sellest hea.

P9140068
kerge murueine loodu(se)ga

Tuleb välja, et kui sa keerad auto rooli paremale, siis auto ei pöördu paremale. Ta hakkab paremale pöörduma alles siis, kui rattad veerema hakkavad. Mida kauem veerevad, seda rohkem paremale auto saab. Lisaks osutub, et auto pöördumise keskpunkt ei asu auto kere keskel. Pigem on nii, et auto suuna määravad need esimesed rattad. Needsamad, mida rool kontrollib. Ülejäänd osa autost lihtsalt lohiseb juhmilt neil esiratastel sabas. Lisaks. Kui sul on mingi asi otse auto vasaku tagumise ratta kõrval ja sa keerad rooli vasakule ja tagurdad, siis auto kere vingerdab nagu võlumaagia väel sellest ratta kõrval olevast asjast mööda. Palju pistmist sellesama asjaga, et kere on juhm lohiseja, esisilla tõmmata ja lükata.

Tuleb välja, et algajate postitantsu rühmatreeningutes osalemiseks ei ole vaja mingeid füüsilisi eeldusi. Saab ilma igasuguse ettevalmistuse ja ihulise rammuta lihtsalt kõndimise jalgade ja lodevuse käsivartega end posti peale üles nigu nalja. Pärast on ainult sinikad, need universumi armusuudlused, üle kere hõõgumas ja järjekordsed üllatuslihased ülakehas valusad.

P9140050
khm. kuidas palun?

See oma elutee ja hingesoojendava kutsumuse leidmise teooria sitavõikudest töötab suhetele ka. Oma unistuste töö ära tundmiseks, teatavasti, on üks hea nõks arvestada ennekõike nende halbade asjadega, mis iga tööga kaasa tulevad (maitea, näiteks selle artikli algus vist kõneleb tollest metafoorist). Sest igas asjas on midagi nõmedat. Ja see, mida sa tegema peaksid oma elu ja ajaga, on see, mille sitta sa oled ka valmis vastu võtma. Või koguni igatsed. Vaatad sama tööga õnnetu inimese hädasid ja soovid neid hädasid endale. Vaatad üle laua teise inimese sitavõikut ja oled üleni: kas sa sööd selle lõpuni?
Suhetele käib see, muarust nii, et need inimesed, kes on sinu inimesed, on need, kelle halbu aegu sa tahad ka. Et ei taha nendega ainult pidu ja rõõm ja hullult pidevalt lustikummuli. Vaid tahad nende suurest kurvast ja kohmakustest ja ebatäiustest ka osa saada. Heas ja halvas, rikkuses ja vaesuses, haige ja tervena ja isegi sital päeval. 



Mida toredat sinuga viimastel aegadel toimunud on? 
Kas sul on ka mõni niisugune koht või bänd või asi, mis on sinu ja su linna vaheline asi?
 

4 comments:

  1. Üks koht on jaa. See Tartu tänav, mis ülikooli raamatukogu eest läheb mäest alla, mööda imelikest vanadest majadest ja puuplankudest ning jõuab lõpuks kaubahallini. Üldse Toomemäe küljed. Seisad mäekülje peal ja seal on ühekorraga koos kõik raamatukogusse või loengutesse tõttamised, lehtedes sahistamised, soe sügispäike ja pimedad õhtud. Botaanikaaed ja selle ümbrus on teine "mina olin siin" koht mu jaoks.

    ReplyDelete
  2. Sellise küsimise peale tulevad mul meelde just need kohad, mis praegu on midagi muud või mida pole üldse.

    Näiteks vanamuusikaansambli tunnid alguses selles Ülikooli tänava majas, kuhu hiljem tuli Akadeemia toimetus; ja seejärel Sõbra majas, tagauksest sisse ja sinka-vinka; või tantsukursused Toomel valges saalis; või see Raatuse tänava maja, kus ma elasin ja mille asemel nüüd on hoopis uus maja (peaaegu Illusiooni vastas);

    ja Seminarka. Seal oli kõige mõnusam olla, selline vaikne vanaaegse raamatukogu õhustik: kõrged laed, poolhämarus (hoolimata suurtest akendest), lambid iga laua peal, mille sai põlema panna, vanad raamatud kohe sealsamas riiulites. Sellest tunnen pea sama palju puudust kui neist kohtadest, kus ma elanud olen.

    Ja ülikooli vana kohvik (siis, kui ta oli odav ja hea ja seal sai kogu aeg tiksuda ega pidanud mingi rikas ja peen olema); ja Sophokles.

    Ja Elleri kohvik Heller. hmm, see on vist tänapäevani alles.

    Ja peahoone oli väga oma koht. Peahoone stend oli pideva infovahetuse kandja ja töötas ajal, mil peagu kellelgi ei olnud mobiili ja lauakas oli vähestel, väga tõhusalt; ja vasakus tiivas katuse all käisid ungari eriala loengud. ja seal, kus on praegu parema tiiva naistepeldik, oli toona samuti audikas.

    Ja siis oli veel üks pooleldi salakoht, Vanemuise töötajate kohvik, kus olid hästi odavad hinnad, sest see oli teatri töötajatele mõeldud, aga keegi ei küsinud töötõendit. Nüüd on terve Vanemuise maja ainult magnetkaartidega avatav.

    No ja raamatukogu vana kohvik ka. See on üks asi, millest ma puudust tunnen (siis, kui rmtk üldse lahti on muidugi, mida ta praegu ei ole): et raamatukogu SEES oleks kohvik. Kuhu saaks minna nii, et pärast ei pea oma kaarti uuesti piiksutama. Kuhu saaks võib-olla lausa koos mõne raamatuga minna, ilma et seda peaks välja võtma.

    Ja siis mäletan ma toda jakobi tänava maja veel enne Genialistide aega - kui seal oli korraks Tartu Vanamuusikafestivali pesapaik, ja vähemalt korra ka Regiöö oma. Ma möllisin end vanamuusikafestile abitööjõuks, et tasuta kontsertidele pääseda ja pesin seal dušiga nõusid, sest kraani ei olnud.

    Ja seal, kus praegu on Ruunipizza, oli piimapood, kust ma ostsin sageli juustu ja võid.

    ReplyDelete
  3. ja üks peaaegu unesnägemise koht (nagu ma näen oma vanu elukohti unes): kaubahalli vana toidupood. See oli väga hea suur toidupood, eriti tolle aja kohta. Mitte ükski sealne toidupood pole hiljem sama hea olnud, nad läksid riburada järjest halvemaks, kõige madalam punkt oli vist Spar, praegune Rimi on sellest natuke etem, aga mitte nii hea kui see vana pood.

    ja Greifi raamatupoed (üks oli seal, kus nüüd on Krisostomus, teine oli Vilde kõrval).

    ReplyDelete
  4. Minu jaoks - notsu kommentaare lugedes tuli meelde, olen sellele tegelt varemgi mõelnud - ei ole koht ega bänd minu linna vahelised asjad, aga igal pool oleks nagu oma ajahetk, mis on mu peas "selle linna aeg" ja kuigi ma võin seal muudel aastaaegadel ka käia ja mulle võib isegi väga meeldida, see Üks Aeg on Selle Linna Aeg ja kui mul on eluplaanides ette näha, et kord aastas peaks sealt linnast ka läbi käima, üritan sinna aastaossa tolle käimise panna.
    Tartus on selleks kevad - kui eriti täpne olla, siis see aeg, kui on tudengipäevade paadiralli. Pärnus (loomulikult) suvesüda, kuskil 15-30 juuli. Tallinn on suur, aga Nõmmel on seks ajaks sügise see osa, mil on veel soe ja ilus, kesklinnas lumega talv, kusjuures hästi naljakas on, et muidu oleks jõulud, aga ma ei kannata raekoja platsi jõululaata isegi silmanurgast. Viljandis ka talv, ma üldse ei tea, miks, sest selgetel põhjustel olen sinna suvel sattunud umbes 57 korda sagedamini. Elva on suvelinn, juuli-august, muide, aga seal võib põhjus olla selles, et ma sinna pole tõesti mitte kordagi muul ajal sattunud.

    A muuseas! Mulle tuli bänd meelde! Millegipärast olen the doorsi alati tartuga seostanud.

    ReplyDelete

There was an error in this gadget