joodud teed sulisemas mööda

Laps teeb köögis võikude valmistamise kõrvale nii jaburat kentsakat nalja, et ma kohe ei saa ütlemata: 'sul on nii halvad naljad.' Tüüp laseb kraanist vee jooksma: 'water you talkin' about?'
Oeh.

eemalt paistis üks, tegelt oli kaks seent

Mu viimase aja enesest üle saamise harjutus on tahta, küsida ja tänulikult vastu võtta negatiivset tagasisidet. Oeh. See on nii halb väljend - negatiivne tagasiside. Ma tahan teada ja tahan, et inimesed julgeksid öelda, kui ma olen üle kellegi piiride astunud. Lubadust murdnud. Ootusi purustanud. Reegleid eiranud. Norme ignonud. Kokkuleppe enda poolest mitte kinni pidanud. Ja eks ma vist olen natuke pead murdnud selle üle ka, et kuidas teha nii, et inimesed teavad, et nad tohivad mulle neid asju öelda. Et kas piisab, kui ma ütlen, et tohib. Või peaks veel midagi tegema. Nende päriselt ükskord ütlemise puhul kuidagi mingil kindlal viisil end väljendama? Päriselt mõõdetavalt vaadeldavalt midagi väljapaistvalt tegema või vastu pakkuma? Kuidas ma tean, et ma pärast selliste asjade ütlemise julgustamise ütlemist oma sõnade järgi ka käitun.
Lugesin (loen jätkuvalt, see on ni pikk, ma olen ni busy pisi) seda artiklit ja mõte muudkui jookseb sealtmaalt.
Vahel on olnud noorte alakate naljafoorumites seda nalja, kuidas naissoost partneriga tülitsemine käib. Et kui sina teed midagi valesti ja tema on pahane, siis sa vabandad. Ja kui tema teeb midagi valesti ja sa oled pahane, siis sa ütled talle ja siis tema on pahane ja siis sa vabandad. Niiet kõik tülid lõppevad sellega, et üks peab vabandama. Ma tõesti ei tea, mis sorti naistega need noored on, kes selle üle kaeblevad. Mulle tundub see pigem inimesetüübile, mitte naistele omane tundlikkus. Tundlikkus siis selles kergestihaavuvas hapras hädises tähenduses. Mitte empaatiline hell tähelepanelik tundlik.
Mul on endal paaril korral olnud küll selliseid tülisid või vastasseise, kus minu kaeblemiste peale kerkivad teisel poolel üles kohe tema oma kaeblemised ja siis ma pean enda omad kinni pakkima ja teda lohutama tupsutama paitama hoopis. Kuigi tegelt teema sai tõstatatud minu hädadest. Pärast paari sellist korda hakkabki edasine tulema läbi ettevaatliku ilustava lillelise filtri, sest toores vahetu reaktsioon kõrvetab äkki muidu.
Mul on endal paaril korral olnud küll selliseid tülisid või vastasseise, kus teise poole kaeblemiste peale kerkivad kohe nagu võluväel ja välgukiirusel nagu kaitserefleksina üles minu oma häda ja viletsus ja õnnetuse hunnik ja ma järsku tahaksin kogu hingest, et ma ei peaks praegu kuulma, kui halb ma olen, kui tegelt olen hoopis mina see, kes on vajanud tupsutusi.


Ja siis selline näidisdialoog:
Üks: ära tee, mul on halb
Kaks: ära karju mu peale, mul on halb, kui mu peale karjutakse
Üks: olgu. vabandust. aga palun ära tee seda asja või kas sa saaksid teha natuke vähem, mul oli siin enne veidikene halb justkui (sorri)
Kaks: ma ei tea, kas me saame sellest praegu rääkida. sa just karjusid mu peale. ja üldsegi - siin on loetelu kohti, viise, hääletoone ja sõnastusi, kuidas sa tohid end mulle väljendada, või muidu

pärlid ridades

Teine asi, mis ma enda vigadest kuulda saanult teen, on kõik kohe omaks võtta ja enamgi veel ja teatada, et ma olengi halb ja mida sa üldse passid siin, kui sul minu juures ni sitt on. Ja turts ja pahuksid iseendaga ja enesehaletsuse nurgake.
Kolmas on see, kus ma etteheite peale hakkan kohe paaniliselt ahhetama ja ette heitma, et mulle kohe ei öeldud ja miks ma alles nüüd sellest kuulen, kas te peate mind mingiks fuuriaks vä et ei saa mulle normaalsel ajal asju hoida, varjate siin minu eest oma tundeid, mistemõtsite et ma kallale tulen, et kohe ei öelnud, alles tagantjärele, mis kuradi passiivagressiivne sahkermahker see olgu, saa siis otse asjust kõnelda, maivõi, kuidas see välja ei paista, et ma olen ju hea inimene ja üleni hoolin ju, kui minuga rääkida ja kohe öelda, kui midagi on. Tra.



Inimeste tervenisti tegelikult tõeliselt kuulamine on neetult raske, kui oma sisemonoloogi mina-mina-mina kogu aeg röögib vahele.

Mulle on tundunud veetlev see vaade suhtlemisele ja konfliktilahendamisele, kus on nagu eraldi kohaloluna arvestatud lisaks nendele kahele inimesele ka seda suhet, mis neil on. Siis nende inimestega, kellega sa tahad hoida suhet või kontakti või seda mingit ühist asja, mis teil on, sa tülitsed ja lepid, vaidled ja kompromissid, annad ja pakud ja küsid ja saad. Ja nende inimestega, kellega sul pole seda asja, pole suurt vahet, kas ja mis sa teed või ütled. Ja see asi võib olla misiganes teil on - sõprus, armastus, ühine köök, jagatud trepikojaesine, voodi, perekonnasidemed, normaalne õppekeskkond järgmiseks semestriks... Et noh, sa üldiselt lähed kellelegi rääkima, et tema tegudest on sul olnud nõme siis, kui see keegi eeldatavasti hoolib, kas sul on nõme või mitte. Oma läbielamiste kirjeldamine kellelegi on üldiselt ikka natuke eesmärgiga seda suhet või ühist asja teile mõlemale paremaks teha. Sa ei lähe talle ette heitma selleks, et tal hakkaks nõme. Ja kui sa ei tahaks seda paremaks teha või oleksid veendunud, et tema ei tahaks, siis sa ju kõnniksid ära. Lukustaksid nad välja. Või ei?

Kusagil internetis oli mingi fabritseeritud lapsesuu, et armastus on see, kui sa oled kellegi peale vihane, aga ei ütle talle seda kunagi, sest see võib ta tundeid riivata. Brr.

sillerdused

Mulle meeldivad tomatid. Võib-olla on mulle alati tomatid meeldinud. Võimalik, et see on mingi viimase aja värk. Tomatid on head. Tavaliselt ostan ma oma tomateid poe kõrval turuplatsil letti pidava talumehe käest. Ta müüb muid asju ka, aga mul pole midagi peale tomatite temalt tahta. Teised asjad on mul omal olemas. Tegelikult on mu lemmik üks teine talunik. Tema lett on hoopis teise nurga taga ja tal on kirsstomateid. Ma isegi ei tea, äkki tal on muid asju ka müügiks. Need kirsstomatid on lihtsalt imeliselt head ja see mees ise ka on kuidagi nagu soojem. Või siis see on lihtne halo-efekt nendest imelistest tomatitest. Tavaliselt ma siiski tema käest tomateid ei saa. Teda ei ole väga tihti näha. Ma kujutan ette, et tal on muidki töid ja lette ja tegemisi, kui tolle õnnetu parklanurga peal passimine. Ja mina ei oska piiri pidada, ma ostan alati kõik tema tomatid ära, mis ta tol päeval kaasa on võtnud. Täiesti leti tomatitest puhtaks. Niiet võib-olla parem ongi, minu ohjeldamatu tomati-isu ja tema harvade käimiste juures, kui ma enamasti saan oma tomatid tolle esimese talumehe käest. Kuigi need ei ole nii head. Lihtsalt sagedamini lihtsamini kättesaadav.

ära

Rahutu eksleva sooritusäreva edasilükkamise meistriklass - peaks kirjutama üht oluliselt arukamat dokumenti ja ära saatma luuletekstid. Hoopis blogin. Praegu paistab küll, et blogin ära ja tudin ühe tagavarauinaku sinnaotsa.

Hakkasin Stranger Thingsi vaatama (tänks, Rents) ja jumalast õudne. Ilus ja äge ja hea ka. Aga õudne. Ma tegin kunagi aastaid tagasi endaga diili, et ma ei vaata enam isegi mitte poole silmaga õudukaid, isegi mitte treilereid mitte. Sest mu elav fantaasia ja sisseelamisvõime ei lase mul hiljem magada ega üksi olla ja igasugused jaburad paranoiad ja oma närvide serva peal seismine. Ja nüüd siis. Võimalik, et see lihtsalt pole piisavalt õudne. Mul on öösiti oma majas üksinda ringi hulkudes küll tunne, et mina olen kõige hirmsam asi, mis siit leida võib.

Muidugi ma vahel mõtlen, et tahaks jälle linnas elada ja nii mugav logistika ja inimesed ja peod käejala juures. Aga siis ma loen või kuulen kellegi suitsetavatest pidutsevatest kummivilistavatest krundipiirini viimse servani laienevatest naabritest või tänavamürast või ehitusplatsidest või parkimisängist ja saan üle.
Kui mu ema rääkis, et oma maja on hea, sest keegi ei tule kamandama, kui kaua su pesu võib õues rippuda, ma mõtsin, et leidis ka probleemi. Muarust polnud küll keegi meie korteri pesunööride kohta midagi kamandand. Pealegi neid pesunööre oli seal terve peetäis, kõik mahtusid ära. Ja siis mu viimases korteris, kus ma elasin, käisid päriselt mõlema naaberkorteri provvad mulle ütlemas, täpselt kui kaua nende arvates mu pesu juba õues on rippunud ja millal nendearvates oleks õige ja hea see sealt ära korjata (kohe). Kuigi nööridel ruumi oli. Kuigi nende ajalised hinnangud alati liialdasid luksuslikult - minu üleeile välja riputatud pesu oli nende jaoks ikka 'üle nädala juba' kuivanud. Sest ei saa inimesed teisi inimesi rahule jätta ja lasta neil olla.
Oeh. See oli tänaseks piisavalt pesupesule mõtlemist. Vist võib veel natuke seda tööd edasi lükata.