ma polnud armastanud kaua

Selle nädala kõige suurem olemuslik kriis tabas mind Genni peldikus. Seal on remont tehtud ja seinad jälle puhtad. Vahetult enne tualeti uksest sisse astumist surus keegi mulle pihku markeri. Seisin keset kabiini, juba valmiskorgitud marker pihus, vaatasin neid tühje lagedaid seinu ja tundsin end ka umbes nii. 

Mida sa ütleksid, kui sa võiksid öelda ükskõik mida?

millalgi suve keskpaiga kanti oli meie aeda sattunud surnud vares või mingi vareselaadne lind. meie kass vast nii suuri linde ei küti, võimalik, et see suri lihtsalt iseenesest kogemata. kesiganes ta oli. igatahes surnud. esimene päev pärast avastamist natuke haises ka. äratuntavalt teise ilma järele ja hirmsalt nagu surnud olendid haisevad. aga järgmistel päevadel enam mitte. kui muru niitmise päev kätte tuli, ei olnud kellelgi isu ega aega teda sealt koristada, niiet niitsime lihtsalt ümber laiba. järgmine niitmispäev ei olnud teda enam selle rohututi sees näha ja nii see saigi lõpuks jäetud.
ja nüüd meelespead.

Magasin hommikul täie vabandamist mitte vajava mõnuga välja. Tegin mingeid asju pliidi peal soojaks, riputasin ise veel uimaselt haigutades ööläbi masinas nutsunud pesu õue. Vaatasin, et kohvikoort on liiga vähe ja sõin ühe episoodi vaatamise kõrvale hoopis kaks õuna ära. Paar rahaasja ajasin korda, mõtlesin eelseisva päeva tublidusväljakutsete peale ja arutasin lapsega seda menüüd veits. Lõpuks vaatsin, et ikka peab end kokku võtma vist, panin end riide ja sättisin poodi minema. 
(Muide. Kus kuradi kohas on koolipäevikud? Miks need ei ole umbes nagu kustukatest vasakul kohe kaustikute kõrval või pinalitest järgmisel riiulil? Kas kõik koolilapsed saavad oma päeviku kooli käest tänapäeval?) 
Igatahes. Kassas tšekki ulatades öeldakse mulle 'headõhtut' ja ma mõtlen, et väga veider. Õues ratast lahti aheldades püüan jõuda otsusele, kas tasub kontoritarvete poodi veereda või on selleks liiga pühapäev. Ja üldsegi - miks see valgus tänahommikul nii kuldne on? Ja siis vaatasin kella. Ja siis oli kell kümne minuti pärast kuus. Õhtul. Ma jõudsin natuke enne kuut oma (noh jah tehniliselt teise) hommikusöögi tarvis poodi.
Hea päev.

jultunud rohud

Minu lapsepõlvekodus tehti ikka seda nalja, et kui toit on liiga soolane, siis see tähendab, et kokk on armunud. Ma mäletan ühte korda, kui ma olin päriselt nii armunud, et mu silmad ka ei seletanud ja ma tegin talle hommikul putru. Jumal küll, kui soolane see sai. See sai nii soolane, et ma viskasin kogu oma kausitäie ära. Ja muigasin ennastunustavalt terve ülejäänud päeva, muuhulgas sest tema oli enda kausi tühjaks söönud. 
Ma teen küllalt korrapäraselt söögi natuke valesti, sest ma tegemise ajal ei maitse seda peaaegu kunagi. Tundub nii mõttetu. Ma ei pea end kontrollima. Reeglina enamasti on mu söögid iseenesest head. Tunde järgi. Ma armastan toiduvalmistamist ja satun seda tehes kergesti selle laine peale ja voolu sisse ja see sujub. Lihtsalt vahel läheb untsu. Näiteks täna tuli kõik liiga soolane, sest ma üritasin vähemalt viiest asjast samal ajal mõelda. Nii kõvasti mõtlesin, et isegi muusikat ei pannud käima.
Nüüd peab poole ööni vett kaanima.


Teine asi, mis alati öeldakse, on see, et kui torditükk su taldrikul ümber kukub, siis sa ei saa mehele. Jääd vanatüdrukuks. Nagu püstipüsimatu torditükk oleks mingi halva ende ennustaja. Märk. Nagu need asjad ja nende vältimatus oleksid nende määratudolemises inimestesse ette juba valmis kirjas ja sulle määratud asjad selle pärast sinu silme all lagunevad. Ma olen veendunud, et see ütlus on suulise pärimuse käigus tagurpidiseks moondunud. Tegelikult ei saa mehele see, kes selle torditüki sinna taldrikule tõstis ja ümber kukkuda lasi. Sest sellisel inimesel on puudulikud perenaiseoskused.

autoportree sinise liivaga

Alkovaba septembri kõige toredam avastus on need alkoholivabad ingverijoogid. Ma tavaliselt märkan neid nois uutes suurtes poodides ekseldes ja lahjade õllede-siidrite lette kammides. Lootuses, et sealt leiab mingi uue huvitava lahja joogi, mis mulle päriselt maitseb. Enamik siidreid ja peaaegu üksi õlu mulle ei maitse. Ja siis seal on alati see avastus-pettumus-leppimine, kui ma leian midagi ingveriga. Mulle ingver meeldib. Aga kes viitsib iga kord Joe-d juua, eksole? Niiet leides mõne uue veel tundmatu ingveriga õllekese, olen ma alati rõõmus. Ja siis pettunud, sest arva, mida ma seal alkoholiriiuli ees tegin? Ma otsisin alkoholi. Ja need, raisad, on enamasti alkoholivabad. Kui ma limonaadi olen poest otsimas, siis ma ei tolkne ju nende riiulite vahel.
Aga nüüd. Septembris ei joo. Tuli ükspäev see ingveriteema meelde ja läksin võtsin suurima rõõmuga ühe limonaadõlle ja saigi hästi hea. Veetlev platseebo-efekt ka juures. Rääkimata sellest, et ma niikuinii joon kihisevaid lõbusaid asju pigem seltskonnas ja inimeste kohalolek on mulle iseenesest joovastav.