don't need no butterflies

CNV000029
rabavalgem
(zenitiga)

Selle peab üles kirjutama, sest äkki kellelgi teisel on ka. Ja siis on natuke soojem ja õdusam koos. 
On olemas üks eriline emotsionaalse kurnatuse ja ülekere jõuetuse ja ületamatu lootusetuse hetk - see on see hetk, kui ma lõpuks pärast pikka päeva koju jõuan. Isegi, kui ei ole olnud väga raske päev. Isegi, kui ma olen koduteel mõelnud kõigist nendest tublidustest ja usinustest, mis ma õhtul veel kodus ette võtan, suure entusiasmi ja eneseusuga. Ise uskunud ka, et viimaks saab koju ja saab hakata kõiki asju tegema, mis ma teha tahan. Koju jõudmisega jõuab nagu kogu maailma raskus järsku pärale. Niisugune koorem ja vaev, et tahaks end teki sisse kookontuutusse keerata ja lakata mõneks ajaks olemast. Selline haleduse ja väsimuse hüppeline äkk-laekumine, et tahaks surra. Ja nutta. Arvatavasti just selles järjestuses. Isegi mitte tunne või mõte või arvamus. Vaid selge teadmine: ma. ei. jaksa.
Kui tasakesi askeldama hakata ja end oma hädisuse eest mitte väga palju piitsutada (ega tupsutada), läheb ilusti üle. Kui nõud enne kodust lahkumist ära pesta (ja vahepeal keegi köögis teismelist ei ole teinud), ei ole nii hull. Või kui puud ja paber juba hommikul pliidi alla valmis panna, ainult süütamise vaev. Sellised väikesed nõksud. Aga ta tuleb küll. Suur must ja kole lõpuks tagasi koduseinte vahele saabumise kurbus.



Tulin nahaarsti juurest ja lugesin kontori köögis retseptiravimi infolehte. Töökaaslane uurib, mis mul käsil on ja teatab siis, et temaarust mul küll aknet ei ole.
Lühike ettekanne õppivatele noortele inimestele nende sektoris levivast seksismist ja naisi alavääristavast suhtumisest. Kirjalikku tagasisidesse peab mitu meestinimest vajalikuks mainida, et kõneleja eksib ja nemad küll sellist probleemi kunagi pole kohanud.

P9140076
ehitud puu


Ma ei saa aru, miks inimesed alati jahuvad noile välismaalastele, et Eestis on igal pool kogu aeg pidevalt traadita internet muudkui. Sest ei ole ju. Eestis pole mitmes kohas tavalist mobiililevigi. Lihtsalt see, et üks urgas-hostel kusagil distantses väikelinnas on endale wifi sisse pannud ja Piro platsile utpublic ära ulatub, ei tee tervet maad internetiga kaetuks. Püüdke ikka natuke oma liialdusvaimustust ohjata, eksole.



Vaatsin täna, kuidas Toggl on nii vastikult lahe ja neil on ni ilusad palgad ja nad on igal pool ni nõrkemiseni ägedad, et ök. Tegin oma enda aktuaalsema asjalikkuse edasilükkeks nende mingit kandideerimistesti (selle nimi oli Jobbl, saadsaaru) ja feilisin haledalt. 
Nüüd (selle asemel, et magada, eksole) hakksin mõtlema, et läbiks miski veebiturunduse kursuse. Sest kuidas inimestele täiesti uusi enneolematuid mõtteid lihtsalt omatahtsi pähe istutada ja need sinna päriselt kasvama ka panna - tundub nagu väärt meisterlikkus küll ju.

Aga tead, mis ma (veel) mõtsin. Peaks kogunenud väljatehtud kohvide raha vahetama TEDxTartu pileti vastu. Sest esiteks seal arvatavasti saab päevläbi kohvi juua. Ja selline lugejate poolt kollektiivselt välja tehtud tervepäevakohv on ju hoopis maitsvam. 


P9160044
sellel kitsel pole enam ühte jalga ja vaata, kui uhkelt ta seisab
mis sinu vabandus on?




Kahtlast kellegi kodust päritolu küüslauguse marineeritud kala puhul ei tea tegelikult ju kunagi, kas see nii oligi mõeldud või on see tegelt halvaks läinud mädand kala. Ja osa inimesi söövad hea meelega halvaks läinud mädakalu ka.

Arooniad olid kunagi maitsvad, ma mäletan. Praegu on nad kibedad ja kuivad ja teevad suu paksuks. Ainsad rõõmud, mis neist jäänud on, on neid nimetada agooniateks või irooniateks nii muuhulgas jutu sees ise teist nägu tegemata. 
(Paned kaks marja kokteilile juurde ja utsitad külalisi: noh, sa jätad oma agooniad järele? Naksutad oksakääridega põõsast tsiviliseeritumaks, et selle juurest mööda kõndima pääseks ja pärast komistad kuuri alt hernekeppe otsides irooniahagusse.)
Arooniamahl, seevastu, on ilgelt hea. Sellest saab niisugust päris tõsiseltvõetavat tõmmut morssi teha ja võrdle või veiniga, ni hea maitseb.

Kastanimunad on alguses siledad läikivad nahksed. Pärast saavad neist kastanirosinad. Kui palju mune koos puntras on, kasvab rosinumise asemel neile hallitus selga. Huvitav, kas kastanimunahallitus ka koisid peletab.

Comments

  1. See kojujõudmisnõrkemine on vist samamoodi nagu see külmavärin, mis ei tule mitte kogu selle hommikuse aja jooksul, mil ma poolpaljalt ringi trillerdan, vaid sel hetkel, kui ma ometi kord soojad riided selga panen.

    Mittepiitsutamine aitab selle nõrkemise vastu väga hästi - ma olen mitu korda jalad üsna rõõmsalt alla saanud, kui ma olen enne saanud nii kümme-viisteist minutit lihtsalt põrandal pikali olla. Nii võiks alati teha, ainult mingi loll tunne on, et ei tohi.

    ReplyDelete
  2. Tervepäevakohv, jee!
    Kastanitega on see, et korjad mõne muna üles, sest ta on nii sile ja läikiv ja täiesti uus. Mulle eriti meeldivad veel need, mil üks külg on sirgeks kasvanud okaskera-siseste asenditega. Siis kogu aeg pigistad ja mõtled irvamisi, kuidas kõik su halvad energiad lähevad sinna - sai seda kunagi kuskilt loetud - ja siiis leiad kahe päeva pärast taskust kastanirosina ja mitte midagi mõistlikku pole sellega peale hakata. Ainult ära visata.
    Tegelt on neid asju veel, mis ainult päris värskena rõõmu toovad, ent kastanite puhul see paistab kuidagi väga välja.

    ReplyDelete
  3. Liska12:44

    Oh kui lohutav! See Toggl. Ma tegin ka sealt ühte progemistesti, et aega tappa ja pärast oli kurb ja vihane olla. Et nõmedad küsimused ja lollid vastused.
    Et negatiivsega jätkata ja lõpetada, siis turundus on vastik töö muarust. Sõltub ilmselt, mida turundada ja kui väga sa ise usud sellesse tootesse, aga mo kogemus on, et ei pääse kuidagi lihtsustamisest, liialdamisest, varjamisest ja valetamisest. Väk.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma olen just mõelnud, et nii tore oleks reklaamtekste kirjutada - saad nõrkemiseni põhjendamatult jaburalt palju lihtsustada, liialdada, varjata ja valetada. Saad karistamatult iba ajada. Iga teine tekst on hulga ootuste ja reeglite poolt nii ära limiteeritud. Teadustekst peab olema põhjendatud ja tarbetekst tõene ja õppematerjal ei tohi lugejat eksitada ja ilukirjandus peab olema vähemasti loogiline ja isiklik blogi pigem siiras. Reklaamtekst on kõige selle peale üleni: pfft.

      Delete
    2. Ma kunagi arvasin, et mingi selline töö oleks tore. Ma vastasin kuulutusele, mis otsis vastse klantsajakirja ajakirjanikku. Tundus supertöö, eriti pikareskses võtmes: kui kogu toiduahelat vaadata, siis "rikkad inimesed maksavad mulle, et ma õpetaks neid, kuidas elada".

      a praktikas oli mul peaaegu kohe kopp ees. kõik, mis ma kirjutada suutsin, tundus imal ja võlts (lisaks oli veel pidev vajadus kuulsustelt lisakommentaare välja pressida).

      Delete
  4. Oh, ma mõtlesin, et see kojujõudmis-laibastumine on ainult minu eripära. Tuleb välja, et ei olegi.
    Huvitav, milliseid väikseid harjumusi-liigutusi-tegevusi-kogemusi, mida ma olen arvanud ainult enda kiiksu olevat, on veel tegelikult päris laialt levinud?

    ReplyDelete
  5. See kojujõudmislaibastumine on ju loogiline tglt. umbes nagu see, kuidas tajutavalt haigeks jäädakse pärast stressiperioodi, mitte selle ajal - sest immuunsüsteem enne ei riski palaviku jms värgi peale energiat raisata ega organismi jalust maha võtta. siin on sama lugu - enne ei riski ketti maha visata, sest ohtlik, külm jne. kodus võib. ja siis tuleb kogu eelnevas ohtlikus-külmas-väsitavas keskkonnas edasilükatud lõdvestumine korraga ära teha.

    ReplyDelete
  6. Kojujõudmine on pingelangus. ja kui uksed maailma eest suletud saavad, siis tekibki tunne, et kogu õhk kopsudest on kadunud ja jaksu pole kunagi olnud. Võta veerand tundi endale ja lihtsalt ole. Kui ma veel majas elasin, siis kobisin tassi tee või kohvi või veini v õi morsiga õue lamamistooli ja lihtsalt olin veerand tundi. see kogu maailma kaamos kaob ja võibki alada päeva isikliku elu faas. Jõudu!

    ReplyDelete
  7. Kõik siin ilusti ja ausalt räägivad kojujõudmis-pigelangus-jõuetusest.
    Jah. Nii ongi.

    ReplyDelete

Post a Comment