Unopened at your feet

..., kuivad sokid. hea sõna

Üksikemasüü. Kuigi mul on praeguseks, eksole, küllaltki suur laps juba. Ja kuigi ma olen selle kasvatamise kõrvalt tublisti deitinud ja mitu uut suhet loonud ja lõhkunud suhteliselt edukalt. Sõpru ja diplomeid ja töökoha ja kodusid leidnud ja kaotanud. Hobisid harrastanud. Kuigi kõik see asi, mille põhjal võiks arvata, et ma tean oma suutlikkusest ja väärtustest. Tundub mulle ikkagi vahel, et ma pean inimestelt vabandust paluma, et ma lapsega olen. Või kuidagi... lisaselgitama, et ma olen suurem ja tülikam ja vaevanõudvam nähtus, kui esialgu võib-olla paistis, sest ma olen lapsega. Näiteks see, kuidas ma kohtadesse hiljaks jään. Näiteks see, kuidas ma eriti väikese etteteatamisega plaane ümber teen. Või kui sassis on mu elamine või kui igavad vähesädelevad on mu nädalavahetused või kui pikalt mul on vaja ette teada kohtumisi ja tegevusi, mis on öö peale või teises linnas. Kuigi harva. Aga ikkagi. Nagu ma arvaks, et lastetud inimesed ei tea, et lastega kaasneb aeglasem liikumiskiirus ja ootamatud äpardused ja ettenägematud sekeldused peaaegu igal sammul. Mina tean, ma olen harjunud, mulle on see elu. Aga kui ma põimin oma elu teistega, on aeg-ajalt selline süüüüüüü peal. Et ma olen nagu tüliks. Või mitte piisavalt nende tarvis kohal või pühendunud või. Et äkki nad ei teadnud arvestada, et kui ma võtan lapse plaanidesse kaasa, siis ükski asi, mis plaanides oli, ei saa niimoodi olema. Ja kas see pole mitte liiga hirmus koorem neile. Sorry. Piup.

Vahel õnnestub see süü ümber teha ülbeks ennasttäisuseks - elu on selline, ägedad naised tulevadki suurema pagasiga, võta või jäta, haha.

Enamasti läheb see kiiresti pealetükkivaks kaastunde väljapressimiseks. Näitlikustav õppevideo siin.

võta korraks terrassil istet, kuni sind kutsutakse

Kui see nohu tuli, rehkendasin ma (näppude peal), mis päevad saavad kõige hullemad olema, mis päevast alates hakkab kergem ja millal ma olen samahästi kui terve juba. Ja siis see nohu oli nagu: õrn suvelaps, mida sina tead maailma kurjusest. Ma olen ikka veel jälle uuesti üha haige. Vahepeal oli juba enamvähem hakkas looma. Kuigi ma olen peaaegu oma nina peast ära nuusand, aganoh, misse loeb, kui ma kohe kohe terve peaksin ju olema. Ükspäev oli jälle mitmekülgne ihuline pask, ainult toore tahtejõu peal vedasin end oma kohustustest läbi. Maisaaaru mida ta tahab mu käest. Veeeeel rohkem puhkust? Ma juba tasakaalustan end oma alasoorituse ja sellest tuleva eneseetteheite piiri peal rohkem, kui tervislik oleks.

Pealegi on minu puhul alati keeruline öelda, kas ma tahan magada, sest mul on keha väsinud ja vajab und. Või ma tahan magada, sest mul on mingi emotsioon ja mu aju on nagu: nope, me ei tegele sellega, teadvusetus, teadvusetus rutttu!

Osutub, et ma orienteerun Tallinnas peaaegu isegi mõtlematagi jumala edukalt Viru keskuse juurest Kalamajja. Ainus häda on, et ma ei tohi-gi mõelda. Jalad orienteeruvad, pea on ikka sassis. Kohe, kui mõtlema hakkan, tabab mind selge veendumuskahtlus, et ma olen viimased 15 minutit käinud ringiratast ja järgmisel sammul eksin loooooootusetult ära sellesse suurde hirmsasse linna ja kohe juhtub minuga see samunegi ei tea mis. 
Vingusin kirjutamistöötubade pärast ja viola! tekkis sinna minu tarvis üks koht. Me kirjutame seal käsitsi pliiatsiga paberi peale lühikese aja jooksul palju (ja kuna minu mõtted aina lippavad, siis hästi liiga kiiresti). Parem ranne annab mulle selle kahe nädalaga ilusti andeks, ma usun.

Huvitav, kui kõvasti (või kellele) ma peaksin vinguma, et mulle TEDxTartu pilet ka vabaneks? 

korv on läinud, mängijaid äkki polnudki

Mitte et ma tahaksin, et meeste hulgas oleks rohkem eneses kahtlejaid ja pidevaid tõestusvajaduses visklevaid ülesooritajaid. Ja see ei ole nagu ma sooviksin, et oleks rohkem keskpäraseid või pigem kehvapoolseid naisi olemas üleni liiga veendunud ja enesekindlad oma olematutes pädevustes igal pool nõu andmas ja liidriks kippumas. Aga no tõepoolest. Kust võtavad mehed selle eneseusu ja -kindluse, olemata midagi märkimisväärset isegi korda saatnud või mõõdetavalt tulemuslikku teinud. Ja kust pärineb efektiivsete töökate edukate naiste kalduvus end ebapiisavana tunda ja pidevalt vabandust paluda.

Teine imelik inimeste enese teadmistes ja oskustes kindel olemise tüdimus tabas mind seoses nende lugemusega. Kui keegi teatab, et ta teab mingist teemast õudselt palju, sest ta on need ja teised raamatud läbi lugenud või ise seda teemat omal käel juba mitu aastat uurinud. Võib-olla ongi. Lugenud siis. Või uurind. Ja äkki isegi teab. Aga ainus tõend selle kohta, et ta on lugenud ja et ta teab, on tema enda eneseupitussõnad. Mitte miski muu. Ta võib valetada. Ta võib liialdada. Ta võib ise oma võimetesse uskuda, aga eksida. Ta võib olla loetut-õpitut valesti mõistnud või ebaühtlaselt kaalunud või vales suunas üldistanud. Me ei tea.
Kui keegi tuleb ja teatab, et ta lõpetas mingil erialal kooli või sai mõne asja eest diplomi või tunnistuse või n aastat palka ja seega teab ja oskab, on hoopis teine lugu. Eeldades, et ta tõtt räägib, eksole. Sest sellisel puhul on seal juures olnud erapooletud kontrollivad isendid katsumas järele ja mõõtmas üle, kas ja mida on omandatud. Raamatuid (läbi) lugeda ja ise omal käel uurida saab täiesti kasutult tulemusetult ka. Mina küll saan. Rääkimata sellest, kui lolle raamatuid umbes iga maailma teema kohta olemas üldsegi on.
Onju ju.

flickri pildimõistmisalgoritm vaatas seda pilti ja ütles: häirimatu

Ühelt poolt peaks võib-olla võtma miski kirjutamisväljakutse jälle ette, saaks endast välja natuke. Teiselt poolt hakkab kohe samahästi kui nüüd november ja seal juba on romaanikirjutuskuu ja ma mõtsin nalja pärast toda proovida.

Kas heade klassikaliste maiustuste retsepte tehakse aeg-ajalt ümber ja kehvemaks? Ma nagu mäletan, et Kinderi šokolaad oli midagi jumaliku neste laadselt suussulavat. Praegu maitseb see nagu rääsunud päevalilleõli odava kohvivalgendaja ja liiga palju suhkruga.