Friday, November 04, 2016

Give me darkness when I'm dreaming

Pildid on täna veel pehmed sügisesed. See lumi pole minuni päriselt jõudnud.

PA180003
vaksali tänava hommik on oktoobrisse mähitud

Arvatavasti seoses õpetajakutse kasuks otsustamise aja arutlustega, olen ma mõelnud, miks üldhariduskoolis töötav inimene äratab aukartust. Just sellist meele tugevuse ja veidi hirmutavuse mõttes. Nagu ka vanglas töötanud inimene. Selline kolmandate inimeste poolt tehtav hoiatus-ähvardus stiilis: 'ära vast tema piire katsu, ta töötab põhikoolis, kas tead.' Aga miks see peaks tegema ettevaatlikuks ja austavat distantsi hoidvaks, polnudki varem mõelnud.
Seda enesekontrolli musklit, selle äraväsimise võimet ja treenitavust olen ma viimasel ajal jälginud. Vahel on see hea seletaja, miks iga tühine asi närvi ajab. Mulle ei meeldi kõiki oma ärrituvusi oma tsükli süüks ajada, vaata. Siis on hea avastada, et ju ma hoidsin ennast liiga kaua liiga vaos ja nüüd olen lihtsalt väsinud selle koha pealt. Ja võib-olla väga stressirohke päriselt tihedalt katsumusi täis töökeskkond treenib ka just toda enesekontrolli. Niiet kui sul õnnestub sellise ettevalmistusega inimene närvi ajada (kui üldse), siis oled sa selleks ajaks juba oluliselt suuremas pasas, kui mõne kerg-ärrituva nähvitsa torkimisest. Või?

Mul tekkis vahepeal oletus, et mu vahepealne mediteerin-kohustuslikus-korras-iga-päev-projekt tõi kaasa veel suurema ärrituvuse, kui mul muidu kombeks, oli ka tolle pärast. Sest ma pole harjunud oma mõtteid või emotsioone teadlikkult juhtima ja maru väsitav.
Samas minesatea. Pole senise kogemuse põhjal alust arvata, et ma päris tervenisti enesejuhtimisvõimetu olen. Kuigi eks ta vist ole selline harjutamise ja äraunumise asi ka. Ei saa igavesti vanade asjade eest kreditit, peab end kogu aeg vormis hoidma. Või muidu.

PA240014
see on siis, kui sa istud muusikakooli väravas, tegeled oma asjadega, lakud rahulikult oma karvast kintsuvahet ja siis mingi töllakas tuleb sind lihtsalt pildistama. ebaviisakas

Kui sa küsid kellegi käest suitsu ja ta annab oma suitsupakist ühe enda oma sulle ära ja sa siis selle tema silme all kohe süütamata sinnasamma tee peale maha heidad ja saapaga peale astud, saab ta pahaseks, onju? Kuigi ta andis selle suitsu sulle. Kuigi ta ise ei oleks sellest niikuinii midagi saanud, et sina seda suitsetad. Ainult teadmise. Tunde, et ta tegi sulle teene ja ta teadis, mis teene see on ja kuidas sul on seda teenet saada. Kuigi võib-olla sul on just röögatu nauding süütamata sigarettidel sõtkuda. Arvatavasti, kui sa oleksid palunud suitsu, öeldes, et sa tahad seda asfaldil laiaks tallata, oleks ta üldsegi keeldunud. Miks on inimesel vaja teada, mis tema antust edasi saab, ise ta andis ju. Miks inimene tahab, et tema antuga tehtaks just üht ja mitte teist.
Kui ma küsin sult raha, et bussiga koju sõita, aga tegelt mul sõiduraha on, tahtsin lihtsalt jubedalt toda 2-eurost kleiti osta, milleks mul raha polnud ja ostangi. Sinu rahaga. Mille sa mulle annad, et ma, vaeseke, saaksin turvaliselt koju. Saangi. Aga siis mul on see kleit ka. Kohe kleidi jaoks ei oleks saanud küsida, sest võibolla sa ei tea, millist röögatut naudingut mulle valmistavad 2-euroste kleitide ostmine, ja keeldud aitamast. 

Ma kunagi teadsin kedagi, kes pakub tänaval raha kerjavatele haleduslugude rääkijatele, et läheb nendega poodi kaasa ja ostab neile, mis neil koju lastele või haigetele sugulastele vaja on. Misiganes kurb lugu neil esitada oli, eksole. Saia või vorsti või piima või. Aga raha ei anna. Sest äkki ta ostab raha eest hoopis õlu ja siis see ju ei aita teda.

Lähed suuuuuuuure ostukorviga kassasse ja keegi palub viisakalt kenasti, et võiks enne sind ära maksta, sest tal on kiire ja tal on ainult paar asja. Need paar asja on beebitoit ja mähkmed. Või. Need asjad on lapik viinapudel ja tikud.


Teiste inimeste raha lugemisega on natuke nagu nende nimetamine solvavate sõnadega või nende laste kritiseerimine. Mina võin öelda, et see mingi konkreetne rahasumma ei tähenda minu jaoks midagi, sellest on mul suva. Aga teine inimene ei tohi mulle tulla ütlema, mida ma võiks oma rahaga teha, arvestades, et mul on ju sellisest rahast suva. Mina võin öelda, et ma olen isekas emotsionaalselt kulukas tähelepanuhoor, aga natuke veits pahaseks teeb küll, kui keegi teine seda mulle ütleb. Võinoh. Mõni vahel ikka ütleb ka. (Ja kõik ämerika maa faggotid ja neegrid, mida igaüks enda kohta ise võib ehk öelda, aga teised peavad natuke nende sõnadega ette vaatama.)
Ja ma võin käia ringi ja kõigile seletada, kuidas mu laps on täiesti ülekäte sõnakuulmatu nolk. Aga oi kuidas ma olen tahtnud inimestele raskete esemetega vastu pead anda, kui nad on mulle (samal ajal, kui laps mul kõrval vääksub) poetanud: 'ta on sul üsna kasvatamatu, ma vaatan'

PA300025
siit üles

Nagu see suitsu näide on kellegi teise käest saadud mõte, on järgmine ümbersõnastus kellegi internetipostitusest, mida ma ei suuda uuesti leida.
Point selles. Kui naine hakkab rääkima mingist ühiskonnas esinevast nähtusest või probleemist, mis mängib välja naiste kahjuks ja mees tahab selle peale kohe vahetada teemat asjadele, mis on meeste kahjuks. ("Vaata, see palgalõhe, onju..." - "Mehed peavad sõtta minema ja surema(!), kas sa sellele ei mõtle.") Siis on oluline vahet teha, kas ta räägib neist ainult siis, kui naine naistesse puutuvaist asjust räägib. Või räägib ta neist asjadest niikuinii kogu aeg muus kontekstis ka, sest need ongi talle olulised teemad. Sest kui ta hakkab nendest asjadest rääkima ainult siis, kui naine räägib oma sugupoolele olulistest asjadest, siis ta sellega põmst ütleb: ole vait, olevait, sinusuguste mured on mulle suva.
Ja siis mu püüd leida sellele mustrile analooge.
Näiteks kujuta ette, et su sõber ütleb, et ta on sinu teo või sõna pärast õnnetu või kurb või kannatab mingis osas. Kas siis on okei kohe lõpuni kuulamatagi röökma pista: "sina kannatad? sina? aga mis minu kannatustest? ah? mis? ma olen sinust sada korda rohkem kannatama pidand!"
Või näiteks see, kui inimesed käivad ringi ja ahastavad, et meie kultuur ja traditsioon saab kohe kohe unustuse hõlma heidet, sest need teised võõrad tulevad ja teevad sellega otsekohe üksnull. Aga enne nende teiste võõraste tuleku ohtu - täpselt mitut lille sa liigutasid kultuuri ja traditsiooni hoidmiseks ja edendamiseks?
Hullult tähtis traditsiooniline perekond sai nii mega pühaks ja asendamatuks alles tol sekundil, kui keegi ütles, et teeks võib-olla nii, et oleks okei, kui on teinekord teist moodi ka mõni pere. Enne seda ei näinud ma küll nii paljusid inimesi nii kõvasti kinnitamas, kui püha institutsioon nende jaoks on vastassoost vanematega kristlik tuumikpere.

Samas on muidugi äge jälgida, kuidas teinekord nii väikesest päästikust nii kaalukad väärtused ilmsiks tulevad. Muidu enne äkki ei olekski teadnud, mille peal su maailmapilt tegelt püsti, kui keegi poleks välja kutsund.

PB010107
viinamarjaraagus okste ilm

Laulu kuula omale siit ja kui sa mulle kohvi välja teed, ei saa ma lubada, et just tolle sekundi järel ma endale sinu nimel just kohvi ostan. Aga täiesti kindlasti teeb see mulle sisse seda head sooja, mis tuleb, kui keegi tuleb ja teeb head. Ja kohvi ma joon niikuinii. Nagu praegugi. Suurest mahedalt virsikuoranžist doonoritassist, koore ja suhkruga. Ja on hea.

11 comments:

  1. "Miks inimene tahab, et tema antuga tehtaks just üht ja mitte teist."

    Enne andmist on see asi ju Minu Oma. Kui mul on alus eeldada, et minu antud Asi läheb mingi kindla eesmärgi hüvanguks, siis ma lähen küll üsna mossi, kui selgub, et nii polnudki.

    Kui ma annetan näiteks loomade varjupaigale €50 selleks, et kiisud-kutsud saaksid süüa ja siis tuleb välja, et selle raha eest ostis keegi endale uued püksid, kas mul pole siis õigust pahane olla, kuna niikuinii ma juba loobusin sellest rahast?

    Suitsetaja annab küsijale sigareti ikka solidaarsusest, kuna teab, misasi on sõltuvus ja kui kole siis on olla, kui Ei Saa. Inimestele ei meeldi see moment, kui nad saavad aru, et neile on valetatud, isegi kui see vale tulenes nende endi eeldustest :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Suurte (ja väiksemate) heategevusalgatuste korruptsioon on muidugi kole asi. Seal on põmst minu püüd ühte teha (nt loomi aidata) ja siis teine sunnib mind hoopis midagi muud tegema (nt mingile isekale värdjale pükse ostma). Ja selleks ajakas on liiga hilja, et end kaitsta ka.

      Aga see üksikinimese aitamisel nõudmine, et sa saaksid teda just sellel ühel kindlal konkreetselt sinu poolt valitud viisil aidata, tundub isekas. Noh, aitamine ongi otsapidi ona ka.
      Aga see on natuke naljakas, et keegi ütleb: ma tahan sind aidata ja kui talle teatada, et jah, palun, anna mulle üks õlleraha, on kohe kisa püsti, et ei, mitte nii, ma nii ei taha aidata, ma tahan aidata nii, nagu mina õigeks pean.

      Jaa, see suitsetajate solidaarsus, muidugi. Seda arvesse võttes ja sinna sisse põimitud sõnastamata eeldusi arvesse võttes, on see sigaretitallamine veel eriti sitakas tegu.

      Delete
  2. Hmm, vat poes lasen ma ühtviisi ette nii ühe viinaga kui paki mähkmetega inimese, kui endal korv täis on. Kui kell hakkab kümme saama, siis alkoholiga inimene on kindlasti meeles ette lasta, mähkmepakiga seisjat ei pruugi hajameelsusest märgata.

    Aga sihtotstarbeline annetus on sihtotstarbeline, st ma tahangi selle rahaga just teatud tegevust toetada.

    Ja mediteerimisega oli mul nii, et alustasin 90-päevase väljakutsega, alguses oli raske ja siis hakkas paremaks inimeseks tegema. Kindlasti mitte ühe nädalaga, aga no ütleme kuu pärast oli küll erinevus juba näha. Ja nüüd on nii, et kui mul on palju muid kohustusi, siis on kohe ka hulga vähem tahtmist ja jaksu mediteerida. Aga see on otseselt uneajaga seotud, kui ma seitset tundi magada ei saa, on mul üldse vähem jaksu ükskõik mida teha.

    ReplyDelete
  3. Mattias02:17

    TL;DR Mattias peab monoloogi jälle.

    Nende palgalõhede ja muude kannatustega ühe või teise soo kraesse on mingi selline värk. Me teame ainult kahte viisi kannatustest lahti saada - budistiks hakata ja kõigest loobuda või ennast lihtsalt ära tappa. Aga seni kuni me tahame elus olla ja elu aegajalt ka nautida, tuleb kannatused ka ära kannatada - tasuta lõunaid pole olemas. Sinu olemasolu nimel surevad ja vaevlevad lugematud elusolendid, rukki sahinast kombainiterade vahel alustades ja putuka pininaga kärbsepaberil lõpetades, factory farmist ja lapstööjõust rääkimata. Võta nüüd ja vaevle kellegi teise nimel ise ka natuke.
    Ja kui see mees nüüd hakkab rääkima oma vaevadest. No mine muidugi võta kinni, äkki tõesti tahab lihtsalt teemat vahetada ka ja sinu otsas edasi elada. Meessugu võib vahepeal uskumatu kamp lolle ja värdjaid olla.
    Naissugu võib ka vahepeal uskumatu kamp lolle ja värdjaid olla.
    Aga äkki tahab see mees hoopis arvata et sinu probleem on osa millestki suuremast probleemist ja et tema ei oska lahendada ei sinu väiksemat ega meie kõigi suuremat probleemi. Ja ega sina ka ei oska ju? Ja kui ei oska lahendada, siis tuleb edasi kannatada.
    Küsimus sellest, kas ja millistel alustel selle kannatuse võiks omavahel ära jagada, on oluline osa soorollidest, olgu need siis traditsioonilised, kaasaegsed või postmodernismuses üldse ära lahustunud. Aga igat asja ei saa taandada soorollidele, mõni asi on ka enesemääratluse taga kinni.
    Iga naise kohta kes kurdab palgalõhe üle leidub tuhat naist kes on nõus madalama palgaga. Palgamaksjal on suht savi, oled sa nõus madalama palgaga selle pärast et sa oled naine voi loll või tark või meeleheitel või mida iganes. Võimalus vähem maksta võetakse vastu sest kingitud hobuse suhu ei vaadata.
    Kas peaks nüüd hakkama madalapalgaliste sugu kontrollima ja selle põhjal palka kergitama? Jah muidugi, see oleks härrasmehelik. Ei kindlasti mitte, see oleks šovinistlik. Tee mida tahad, kumbagi pidi saad pragada?
    Mida ma tahan öelda on umbes see et kui sa selle mehe kohe maha kannad kui ta ei anna õiget vastust, siis pole ainult tema osa probleemist, vaid ka sina. Ja kumbki teist pole sellisena osa lahendusest. Prooviks kõigepealt tekitada usalduse üksteise vastu, jagatud arusaama teemapüstitusest ja tahtmise ühiselt kuhugi välja jõuda? Sest mehe ja naise vahelisi probleeme saavad lahendada ainult mees ja naine koos.
    Jah tõesti, konstruktiivset dialoogi on raske tekitada ja veel raskem hoida. Me oleme harjunud ebameeldiva jutu peale solvuma ja enda arvamust õigemaks pidama. Dialoog on selle peale harjunud monoloogideks lagunema, monoloogid on harjunud manifestideks muutuma ja manifestid nõiajahiks pöörduma. Ja selle jama peale unustame me väga kiiresti ära, et kui me vaevalt ise endist aru saame, kuidas veel teised meist aru peaks saama. Töö ja vaeva ja vankumatu tahtmisega raskused ületada? Väga kõrged nõudmised tänapäeva kohta. Aga kui me sellega hakkama ei saa, oleme lõpuks ikka ise süüdi, ja paras meile siis kah.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kõik on väga tore ideeliselt, ainult ma olen mõlemat viisi (nii "leiame ühise pinne, oleme konstruktiivsed, olen hea" kui "ajab lolli iba-pole minu inimene-ütlen välja, mis mõtlen") proovinud ja minule endale on see pole-minu-inimene OLULISELT kergem. Enne ma ikka püüdsin maailma ära parandada ja võtsin iga nurjumist isikliku nurjumisena ja nii raske oli. Nüüd - "a mul pohhui, mida teised mõtlevad, teen, mida MINA tahan" ja elu on on 100 kraadi ilusam.

      Delete
    2. Monoloog hea. Ilus suur ja kurb.

      Palgalõhe koha pealt ma usun, et ei ole ainus seletus 'naised küsivad vähem ja lepivad vähemaga'. Seal on mingid teised jõud ka mängus, mille vastu ainult oma allaheitlikkusest loobumisega ei saa.

      Delete
    3. Mattias20:17

      See, et naised küsivad vähem ja lepivad vähemaga pole seletus, vaid see, mida tuleb seletada?
      Ühe võimalusena on arvatud, et vähem palka küsides soovitakse olevikus edukamalt kandideerida ja tulevikus lahtilaskmistest pääseda - ühesõnaga võimaliku palganumbri vähendamise hinnaga loodetakse osta väiksemaks töötuse hulk ajaühiku/aastate kohta. Kas see reaalsuses ka tulemust annab, ei tea, aga tundub huvi korral mõõdetav asi olevat.
      Palgasoovid peegeldavad seega meestele omast riskide võtmist ja naistele omast turvalisuse soovi? Seega viitab antud argument evolutsioonile, bioloogiale, psühholoogiale, mänguteooriale jne - seletusjõudu nagu oleks. Mittetriviaalsetel probleemidel on muidugi tihtipeale rohkem kui üks põhjus.

      Allaheitlikkusega on jah niimoodi et tihtipeale on meil targematki teha kui just konkreetselt selle või tolle probleemiga tegeleda. Elud vajavad elamist, prioriteedid kinni pidamist. Ja kui tõesti ei leidu kedagi kes asja edasi viiks siis äkki ei olegi nii suur probleem. Kus viga näed laita, seal tule ja aita pole mingi vanainimeste targutamine vaid moraaliprintsiip, mis eristab tühja jutu ajajad tegijatest ning tähtsad asjad ebaolulistest.
      Asja muidugi ei tee lihtsamaks et sisuliselt ainuke revolutsioonipõhjus on toidu hind. Selle peale tõesti tullakse kokku ja aidatakse endid, tõrvikute ja hangudega. Aga kui elus on võimalik püsida, on inimesed nõus mõtlema ainult omi asjadele ja vaeva nõus nägema vaevalt nendegagi. Sufražetid on selles suhtes niigi erandlik juhtumine, et keegi üldse viitsis mingit poliitilist teemat ajada.
      Hiljem sai ju naiste õiguste suurimaks eestvedajaks täitsa kogemata hoopis Teine Maailmasõda, kus meestepuudus ei jätnud lihtsalt muud võimalust kui naisi inimesteks pidada. Ja kui me vaatame pikemas perspektiivis seda, kust me tuleme, siis võibolla tulebki välja, et feminismi suurem töö on juba ammu ära tehtud, programm piisavas mahus täidetud?
      Pole siis imestada et see seltskond kes tänapäöval ennast feministideks nimetab tegeleb peamiselt päranduseks saadud haamrit viibutades kõige ettejuhtuva naeladeks nägemisega. Taolist 'feministi' see muidugi aitab ühiskonnas edasi, aga naisküsimust viib pigem tagasi. Nagu se Nigel Farange seal Inglismannias, kes tegi enda elu ja karjääri 'Brexit!' karjumisest, ja kui siis asi järsku kätte jõudis, oli esimesene kes jalga lasi.

      Mida see nüüd kõik tähendab? Öelge teie mulle.

      Delete
    4. ee, tagasihoidklikum palgaküsimine ei pea tingimata näitama _suuremat_ soovi turvalisuse (ehk kindla tööotsa) järele. ega meeste suurem palgaküsimine näitama tingimata suuremat riskivalmidust. see võib näidata ka _sama suurt_ soovi turvalisuse järele või sama suurt riskivalmidust, kui naistel vähendab suurema palga küsimine töö saamise tõenäosust rohkem kui meestel. Seda on uuritud; seda, et naised suuremat palka küsivad, peetakse inetuks. Mees riskib sellist küsimust esitades vähem.

      NB, üldse oleks sellest diskursusest hea välja jätta see, justkui selliste tõsiasjade nentimine oleks meestele millegi ette heitmine. Selliseid asju ei tee naistele üldse tingimata mehed, vaid ka teised naised. Kui me sellest räägime, siis on point selles, et ühiskonnas tervikuna elavad mingid eelarvamused, näiteks see, et naistele pole vaja nii palju maksta. ainus, mis me sellist eelarvamust välja tuues ütleme, on tglt see, et "naistel on selle koha pealt raskem". nii et ühelgi mehel pole tglt põhjust siinkohal tunda, et talle või meestele kui grupile midagi ette heidetaks, ega kaitsepositsioonile asuda. Sellistest eelarvamustest on lihtsalt kasulik rääkida, sest kuidas sa neid muidu ikka teadvustad; ja kuidas neid teadvustamata ikka tasakaalustada.

      Delete
    5. igaks juhuks ka ennist lingitud artikli populaarteaduslikum ümberjutustus.

      selle häda vastu arusaadavalt lihtsalt küsimisest ei piisa. kasu oleks ilmselt teistsugusest tööjõuotsimisstruktuurist: kus esiteks oleks kuulutustes kohe mingi ligikaudnegi palk näha. Ja teiseks see, kui tööotsija saaks oma soo avalikustamisega võimalikult kaua viivitada. vt mis Viini filharmoonikute soolise koosseisuga juhtus, kui uutele muusikutele hakati katseid tegema sirmi taga, nii et värbamisžürii ainult kuulis kandidaadi mängimist.

      Delete
    6. Oh, notsu, sa räägid nii hästi! Ei - kirjutad, see pole rääkimine =)

      Delete
    7. Mattias19:27

      Selles et naised samuti tegelevad patriarhaalse ühiskonnakorralduse taastootmisega, on muidugi mingi point. Nagu me teame, vendadel on vendlus ja õdedel õelus.
      Võrdluseks "kolm katelt" siin: http://www.ohtuleht.ee/657846/seda-anekdooti-tead-soomlased-venelased-ja-eestlased-keevad-porgus . Solidaarsuse küsimus?
      Eelarvamustest rääkimine on väärt värk, tihtipeale mõjutavad meie otsuseid ja käitumisi mingid varjatud eeldused, mille olemasolu ei pruugi näha ega motivatsioone teadagi. Ja kui siis hakkad süvenema, et miks ma siinkohal nii tegin, siis selgub, et ei tea ja aru ka ei saa... Ajutegevus toimub üldistuste najal, aga millel need üldistused rajanevad, seda tihtipeale ära ei salvestata. Aegajalt on siis tarvis seda süsteemi tema ülesannete kõrgusele nõuda, jätkugu meile ainult meelekindlust omaenda piiratust tunnistada.
      Muide, inimese suutlikkus sissetuleva info põhjal oma arvamust ja olemust muuta on minu arvates see koht, kus teostub vaba tahe. Sest kui seda suutlikkust pole, tegutseb inimene etteantud programmi pealt nagu arvuti. See on teadagi deterministlik ja pole minu arvates ajutegevuse nime väärt. Enamus inimesi tegutseb aga enamasti justnimelt programmi pealt, ja mingi maani ongi hea - kujuta ette et sa peaksid hommikukohvi tegema või rooli keerama täieliku mindfulnessi pealt?
      Ühiskonna ja kultuuri muutmine on seega küsimus sellest, kuidas õigel ajal ja õiges kohas inimesed programmist välja raputada? Minu kogemus ütleb, et vähemalt üksikisikut on väga lihtne mõjutada enda kasuks, kui sa tead, mis programmi pealt ta parajasti tegutseb. Siia tuleb muidugi sisestada oma eetiline selgroog, muidu läheb jamaks.
      Palgaläbirääkimistel on tõesti see asi, et kui palganumber kerkib alles intervjuulaua taga, siis oled juba kaotanud niivõinaa. Mind on aidanud selline lihne asi, et helistan juba enne kandideerimist ja küsin, mis palganumbrit nad silmas peavad. Selle peale muidugi üritatakse vingerdada, ja palganumbri avaldamise vastu ajalehes võib tõesti argumente leida. Aga tuletage sellele HR droonile meelde, et kui peaks tööintervjuul selguma, et teie ettekujutused palganumbrist ei klapi, siis olete tundide kaupa üksteise aega raisanud, ja see paneb teda olukorda ümber hindama. Või kui ei pane, siis miks sa kandideerid tööle lollide juurde, sa ju tead et kahetsed isegi kui tööle saad.
      Nüüd siis tulevad mängu ka need ühised huvid, mida sinu viidatud artiklis mainiti - tööintervjuul saad sa välja mängida, et olete juba ühistes huvides koostööd teinud, mis positsioneerib sind meeskonna liikmeks ja mängib intervjuu dünaamika ümber.
      Soo avalikustamise küsimus muidugi jääb. Mis palganumbreid öeldakse telefonis meeshäälele, naishäälele? Ameerikamaal katsetasid ajakirjanikud võltsCVdega, neegrinimega oli intervjuule saamine palju raskem. Teeks kodumaal midagi samasugust? Sisetunne pakub, et mehele numbri ütlemisega nõustutakse kergemini, aga kui juba nõustutakse, siis on vastused pigem ausad? Ma muidugi ei tea oma sisetunnet siinkohal usaldada.

      Delete