And love will steer the stars

õhtupäike teeb rohule pai

Olen haigeks jäänud. See on märkimisväärne, sest kui ma seda üles ei märgi, siis ma pärast ei mäletagi, millal viimati oli. Üldiselt tahaks öelda, et ma olen väga harva haige. Reeglina pigem terve. Pealegi kannatan ma tõelise ema, õpetaja ja naisena enamiku oma haigushoogudest jala peal ära. Niiet kui blogisse otsesõnu välja ei kirjuta, siis ega eriti kusagil mujal ei kajastu. Olen haige samal ajal tegutsedes ja teenides. Teenides ennast ja teisi ja raha ja heakskiitu ja imetlust. Kuigi mitte ühtegi neist isegi haigena ilmselt mitte piisavalt.

Olen haigeks jäänud ja pendeldan palavikuuimas päevade mahamagamise ja kõigi tegematajäänud asjade pärast paanitsemise vahel. Vahel, kui paanitsemisest juba tüdimus tuleb, proovin mõelda, et polegi vahet. Et ei ole maailma lõpp, kui ma kõiki kõiki neid asju praegu ei jaksa. Sest ma olen praegu haige ja vajan kogu puhkus ja rahud. Ja ma olen küllaltki tubli. Sesmõttes tubli, et ma olen ju hulka asju enne teinud, kui ma haigeks jäin. Ja küll ma teen hulka asju veel ja tagantjärelegi tublisti, kui uuesti terveks saan. Aga ma olen tubli sesmõttes ka, et kui on vaja maha rahuneda ja mitte muretseda kõigi nende tegematajäävate asjade pärast, mida ma praegu teha ei jaksa, suudan ma tublisti mõelda iseennast mõttetuks. Et kui pole tähtis, kes need arvestustöö küsimused teeb ja pole oluline, kas saab külalistele kohvi keedet ja küll keegi teine tuleb selle peale, et last sööta või puid tuua või märkab näljast röökivat kassi või taipab mõne ilusa pildi pildistada või paar uitmõtet kusagile blogida... niiet lõppudelõpuks. Milleks üldsegi mina? Kellele? Mis tarbeks? Maailm väntab omasoodu sama edukalt edasi. Ma võiksin täpselt samahästi kusiganes mujal või üldsegi olemata olla.

kihid

Mitu korda on olnud, et ma satun mõne väga hästi sujuva jutuga inimese seltskonda. Nii sujuva jutuga, justkui ilma minupoolse igasuguse panuseta ja kuidagi eriti pingutusvabalt on saadud sulnilt meeldivalt takistusvabalt vesteldud. Ja üleni tore. Ja kerge ja lihtne. Kuigi ma just teda kohtasin ja kuigi mul polnud jututujugi, aga hästi mõnus oli too hetk seal temaga nii. Ja siis ma saan äkitselt järele mõeldes aru - me rääkisime ilmast. No on salakavalad rajakad! Nad juhivad vestluse ilma peale ja see saab muudkui muretult väldata ja nõnda hea. See läheb tervenisti mu saavutamist vajavate supervõimete alla - juhtida kellega iganes mõnusat vestlust tühjast-tähjast.

Mitu korda on olnud nii ka, et keegi hakkab väga emotsionaalselt pajatama oma viimaste päevade läbielamisi seoses ilmaga ja ma alles selle peale justkui ärkan. Külm? Oli ka või? A vist äkki võib-olla oli ka. Mis kuu meil on? Kas selles kuus on tavaliselt külm. Hmm. Ei, ma ei teagi, kas ma olen lund oodanud. Ma pole sest midagi eriti oodanud. Mis mul lumest. Üleüldse kogu vestlus jääb lõpmata kaugeks ja segaseks. Nagu minuga oleks just hakatud eriti erutunult rääkima mõnest telekas jooksvast tõsielusarjast või Kardašianide suguelust. Ma ei teadnudki, et juba teist päeva sajab. Eks, kui sa nüüd nii ütled, võib öelda küll, et tõepoolest, jaa. Oota, millest me rääkisimegi?


See mehele saamise õpik soovitab uute inimestega mitte vestelda eluloolistest andmetest vaid millestki sügavamast huvitavamast spontaansemast ja keerukamast. Mis mina olen alati arvanud, et võiks olla. Ma ei õpi inimese kohta midagi (peale tema teatud lahtritesse ja kastidesse sorteerimismugavuse), teades tema vanust, haridust, töökohta, laste arvu, perekonnaseisu. Poole huvitavam ja meeldejäävam ja haaravam on vestelda kõigest tuhandest muust asjast peale nende, mis tsee-veesse käivad. Ja siis igavesti imeline Vi Hart blogimas:
Despite that I’m not that into children or planes, I actually quite like children on planes. They’re a controlled and restrained breath of fresh air in a crowded box full of adults desperately pretending not to notice each other. The little girl in front of me is asking “Would you rather be a solar system, a hedgehog, or Hermione?”

talvine meri on maagia

Kui maailm on tõepoolest selline, nagu ma temast siiamaani aru saanud olen, ootab ees veel hulk toredaid aegu. Terved suured tohutud rõõmude laviinid ja sulaselged rahuolu ja õnnetunde üle kõige tulemised on ees. Päike hakkab paistma ja süda tahab rõõmu pärast rinnust välja ja hingel hakkab hea. Saab veel palju palju kordi nii kõvasti naerdud, et kõht on valus ja silmad märjad. Saab veel mitu korda jaburalt aruniitvalt üle mõistuse õnnelikuks, et jagub jaksu kõik inimesed ja asjadki ära armastada ja lihtsalt ei saa teisiti, kui ainult naeratada. Kõiki neid inimesi, kellega koos seda kõike kogeda, pole ma veel kohanudki. Kõigis neis paigus, kus need head asjad juhtuma saavad, pole ma veel käinudki. Kõiki neid nurgataguseid iseendast, millega kõige selleni jõuda, ma veel ei tunnegi. Palju suurejooneliselt võimsaid tähendusrikkaid ja nauditavaid tegusid ja juhtumisi on ootel ja peidus ja minu tarvis valmis selles alles ees olevas ajas. Täiesti vaieldamatult kindla peale nad on seal olemas. 
Ainult et. Mul ei ole õrna aimugi, kuidas ma sinna saan. Ma ei tea, kus mu päike on.


Helistab mulle keset tööpäeva kõige magusamat kohvipausi mingi tädi ja püüab mulle müüa. Tema müügikõne algab küsimusest, kas ma võtan D-vitamiini. Suur viga. Dialoogiraamat läheb selle peale ju katki. Ma ei võta. Pole kunagi võtnud. Pole isegi mõelnud või kaalunud või tahtnud võtma hakata. Muidugi, mu argumendid on suhteliselt nürid. Ma lähen põhiliselt Tammsaare argumendiga. Minu eelkäijad minu perekond ja hõim ja see juurestik, kust ma näen end pärinevat, pole kunagi D-vitamiini võtnud. Kõik on talved üle elanud. Teeb tööd ja näeb vaeva. Pole meil äda midägist. See tühine surmasoov ja kõikehaarav kibedus ja hooajaline hingevalu - pfft, see käib asja juurde. Kasvata omale emakas ja saa üle. Elu ongi raske.

auravad ahvenapüüdjad ja 10 cm jääd

Midagi imelikku on juhtunud. Mu laps koristab oma tuba. Ise hakkas. Ilma palumata. Täiesti omal algatusel. Ma ei tea. Igatahes ma lubasin talle appi minna ja nüüd vist peabki minema. 



Kas sa oleksid parema meelega päiksesüsteem, siil või Hermione?
Mis sinu tulevikus kindlasti olemas on ja kas sa juba näed, kuidas sa sinna jõuad?