seitsmes on sinu, sest peas on tal valjad

Mõtle, kui ükspäev keeraks seismajäänud kella üles, aga õigeks ei paneks. Lihtsalt jätakski ta sellesse aega, kus ta juhtumisi peatus, ja hakkaks sellest edaspidi lähtuma. Kui palju sinu jaoks mõistatuslikku ja üllatavat hakkaks siis maailmas olema. Mis kõik niimoodi elades juhtumata jääks ja samas võimalikuks muutuks.

PC040027
pardid pärastlõunases karamellis


Kui sa lähed Pirogovi mu näitust vaatama. Ahjaa, mul on Pirogovis näitus. Ma arvasin, et sa teadsid. Kui sa lähed Pirogovi mu näitust vaatama, võid julgelt taskulambi välja võtta ja kohe siis kasutusele ka. Mulle jubedalt meeldib pildid natuke tumedad pildistada. Pirogovile jubedalt meeldib oma poole toa peale alla sirutuv allasuunatud laevalgus. Niiet sellised hämaramad pildid mõnikord hästi ei paista. Taskulambiga paistavad maru hästi. Keegi sind imelikult vaatama hakkab, ütled, et Murca käskis.
Põhiliselt ongi seal sellised pildid, mis blogis ka on mingil ajal olnud. Põhiliselt sellise teema pildid, mis räägivad sellest, kuidas inimesed tulevad ja lähevad. Aga mets tuleb. Kogu aeg tuleb peale igale poole, kuhu saab. Ja hüljatud asjad ja paigad muutuvad metsikuks. Mets tuleb, nagu õhk tungib tühja ruumi ja asjade sisse ja vahele. Suurem osa pilte on tehtud Eestis, paar tükki Soomes Helsingi lähedal. Palju on suviseid pilte, sest suvel asjad sünnivad ja surevad muudkui ja seda on siis eriti hea vaadelda. Natuke on sügisesemaid vaateid ka. Mulle tundub, et sai hästi. Valiku ja teemas püsimise poolest siis. Raamide pärast on mul kohati natuke piinlik, aga selle pärast on piltide hinnad ka hästi armsad. Et saaks andeks. Leebed koguni. Ahjaa, need näituse pildid on müügiks. Ma arvasin, et sa teadsid. Saadki päriselt endale koju mõne foto viia ja iseenda tarvis üles riputada.

Printisin ja lõikusin neid pildiallkirju ka, onju. Ja, vaata, mul on üks pilt ühest eriti uhke härrastepere matmispaigast Hiiumaal, kus hauatähise kiviplaadi mõrade vahelt kasvab umbrohi välja. Panin sellele nimeks 'võilille ei huvita, kui võimas võis olla su mõis' ja siis neid silte välja lõigates, turgatas mulle pähe ka lisa sellele: 'põrmugi ei huvita.' Heh. Heh. Saad aru? Sest see on hauaplats. Ja põrm. Ja noh. 
Oeh.

Kalambuurid on mu lapse praeguse aja põhiline huumorimeel. Hakkab külge.


PC030010
valgust on nii vähe olnud, et kui see korraks tuleb, jään kohe seda imestunult vahtima


Ma ei ole nii ammu, võib-olla mitte kunagi, nii palju laulnud, nagu pärast juhilubade saamist. Keegi vist siin ükskord lohutas ka, et roolis ei saa ju uni peale tulla, sest seal on nii palju tegemist - peab teed jälgima ja raadioga kaasa laulma ja.

Rilke 'Kirjad noorele luuletajale' on imetore raamat. See on natuke nagu eneseabi. Tahtmatult ja juhuslikult, aga siiski. Natuke kellegi omavaheline kirjavahetus, mille ainult ühte poolt sa näed. Natuke nagu luuletaja kirjutamas proosat ja olemas täiesti taltsutamatult, üleni ohjeldamatult poeetiline sinna juurde. Ja see on armastus. Hell kannatlik hool ja armastus selle vastu, kellele ta kõneleb. Kuigi kohati kõlab see nagu ka armastus iseenda või üldse elu vastu. Viisin raamatukogule nende oma tagasi ja kesklinna antikvariaadis ega Raamatukois seda ei olnud. Nüüd ma ei teagi. Ingliskeelne on lugeris olemas ja eks see leevendab ka osa.



Tahaks arvutile laadijat tuua ja grammofoni vaiksemaks panna, aga ma tean, et kui ma püsti tõusen, istub kass minu kohale. Grammofonil on pult ka, aga see on sealsamas ja praeguses asjade seisus on juba ülemäära lootusetult hilja selle peale mõelda, et pult truubi äärde tugitooli endaga kaasa tuua. Kui kass juba mu kohta lunib ja ma ei saa püsti tõusta. Hea, et vähemalt kohv siin on.
Saadsaaru, kui äge on kuulata füüsilise andmekandja pealt muusikat. Sealt ei tule reklaame, selle käivitamisel ei tule teadaandeid ega soove ega tahtmisi teistelt inimestelt. Mitte kusagile ei salvestu, mitu korda ma seda ühte plaati või lugu olen kuulanud. See ei hakka mulle kunagi soovitama, et ma jälle uuesti taaskord veelkord seda sama plaati kuulaksin. Ja muusika ei istu tähestikulises järjekorras artistide kaupa kaustadesse sorteeritult ja oma muutumatus üksluisuses mind öökimiseni mu maitselageduse eest noomimas. 
Ja sest siis ma kuulan nii ajaviiteks niisama kodus olles Händeli orelikontserti.


PA280022
siid ja sünge



Kust sina oma muusika kuulad ja kas sa üldse kuulad niisama askeluse ja olemise taustale muusikat. Meil vist polegi sellest veel juttu olnud.
Mis raamat, mis ei ole otseselt tahtlikult eneseabiraamat, sinu hinge kosutab ja südant kergendab?

Comments

  1. See, et -
    Oot, kõigil ei olegi nii v?!
    Aa, sealt siis tulebki see, et inimesed ei loe raamatuid mitu korda, minu "hea-raamatu-paarisajast-või-rohkemast" rääkimata!

    Et tegelikult mu meelest see ongi Hea Raamatu põhiomadus, et ta on hingepide, laseb endast pealetükkimatult ja lahkelt elamist õppida ning toetab sind läbi raskuste.
    Muidugi on mul PALJU selliseid raamatuid. Palju.

    Aga kuidas ma naiseks-olemist olen õppinud Kate Atkinsoni raamatust "Inimkroket", kuidas ma seda ikka ja jälle üle loen ning ikka meeldib, ikka on hea, ikka on päris - võib vist näiteks ära mainida.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Internet on ime ja selle inimesed head. Hakkan kohe lugerist Atkinsoni lugema.

      Delete
  2. Ma olen lihtsakoeline inimene. Lars Myttingi "Küttepuud". Näiteks.

    Muusikat olen palju kuulanud, kunagi, väga palju. Algul kassettidelt, siis CD-delt. Jaa, ja kunagi enne kõike seda oli mul ka oma isiklik grammofon, millel ketrasid Jüssi linnulaulud ja Vivaldi Aastaajad Riia toomkiriku orelil. Vahele Sandrat ja Modern Talkingut ikka ka. Aga nüüd ma kuulan muusikat harva (ja raadiot üldse mitte). Ma ei tea isegi, miks, aga vaikus on parim. Aga noh nii korra nädalas otsin juutuubist üles kas 2Cellos või mõne armsa kitarristi, ägedama meeleolu korral trummari.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Neid sinu juutuubist lastavaid kitarre olen isegi fb vahendusel leidnud ja on tõesti mõnusad.

      Kui sul see Jüssi linnalualude plaat alles on, tule sellega teinekord külla. Ma teen pannkooke ;)

      Delete
  3. Anonymous21:00

    Kus näitus täpsemalt asub? Mis ajani see avatud on? Kui palju üks keskmine töö maksab? Aitäh ette!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Näitus asub täpsemalt lokaalis Pirogov, see on kohe pärast Ruunipitsat ja enne Sädet äkki. Armastuse vastas. Täpne aadress on Rüütli 2.
      Avatud on see mingi häguse tähtajani, mis mulle kõlas nagu 'paar kuud.' Esimesel panin üles, niiet uuel aastal võiks veel ka näha olla, ma usun.

      Ühtegi keskmist tööd ma ei oskagi nimetada. Kõige odavamad said 15 eurot ja selle eest saab mõtteliselt kokku kuuluva piltide paari. Või oli äkki üks seitsme eest ka... hmm... Kõige kallimad on 35 ja need on suured pildid natuke veel suuremas raamis klaasiga ja puha.

      Osta saab nii, et räägid Pirogovi töötajaga asjast. Või nii, et teed mulle pildi eest vääriliselt kohvisid (http://ko-fi.com/A51789E) välja ja kirjutad juurde, millist pilti tahad endale broneerida.

      Delete
  4. Murca, ma natuke sodisin su näitusel juba ette ütlen - ei joonistanud kuhugile päikest või miskit muud, aga näitusetutvustse juures oli QR-koodiga tutvustus, mis ei töötanud - sodisime natuke tumedamaks ja nüüd funkab :)

    Raamatutest ... mulle millegi pärast hullult meeldib Klaus-Peter WOlfi "Rock'n'roll ja ridamaja". Tegelikult on neid NII palju, neid raamatuid, ja laule ka. :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. O aitäh. See QR sai, jah, kiiruga tehtud ja ma ei olnud kindel, kas on minu telefoni viga.

      Raamat tundub äge. Polnudki enne kuulnud. Võtan oma listi.

      Delete
    2. Oi, murca, sa ei ole raamatust "Rock'n'roll ja ridamaja" kuulnudki??? Päriselt?!

      Ma mõtsin, et kõik on, selline kultusraamat normaalsest vanemlusest ajal, mil kuskil müstilises eesti kollektiivses teadvuses olid lapsevanemad veel viiekümnendates oma lokiliste naiste, ülikonnas meeste ning kunstipäraselt kriimulise põlvega muidu äärmiselt puhtaste lapsukestega.

      Delete
  5. 1) Ma polnud teadlik, et koht nimega "Pirogov" olemas on, ammugi ei tea sealseid näitusi ega satu sinna. A su fotod - on see fotonäitus? - on alati ägedad.

    2) Füüsiline musakandja - jaa. Meil on vanakooli muusikakeskus elutoas ja me ei karda seda kasutada. Lapsed vox clamantise või manowari saatel hommikuputru söömas ftw.

    3) Positiivne raamat? Hm. Esiteks kust tuleb mõte, et mõni raamat võiks hinge kergendada? 95% inimkonna jaoks oleks see mõte täiesti võõras. Aga... muidu... mmm.. "Freedom of the hills"?

    ReplyDelete
  6. Hinge kergendav raamat ei pea ise tingimata isegi positiivne olema, piisab, kui on küllalt kaasahaarav, et meel sealt punktist, kus ta umbe on jooksnud, korraks eemale võtta.

    Aga mida ma ise sagedamini pruugin: Hornby "Pikk tee alla". Pratchett. Tolkienoloogia (ma olen päriselt krussis närve maha rahustanud, lugedes, mida keegi teine "Sõrmuste isandast" arvab). Krimkad.

    See on eskapism, aga kui mul oli vahepeal lein, siis ei tahtnud ma nii väga eskapeeruda, vaid pigem siinsamas mingit mõtet leida. Siis läks filosoofia ja eksistentsiaalne teoloogia: Unamuno, James, Tillich, Frankl.

    Mäletan, et millalgi võtsin end ärevusest eemale Russelli abiga ("Uurimus tähendusest ja tõest"). Seal abstraktses pilves oli nii hea rahulik olla.

    Füüsiline muusikakandja - jah, miks mitte. Mulle meeldib vahel ka see, et kui ma mingi albumi käima panen ja ekstra kruttima ei hakka, siis tuleb ta mulle kätte just sellises järjekorras, just sellise kompaga, nagu artist kuulajate jaoks välja mõtles.

    Aga muidu ma viimastel aastatel pole enam ekstra muusikat kuulata jaksanudki. Orient-Occident-festivalil käisin viimati paaril kontserdil ja siis oli kah tükiks ajaks muusikavajadus täidetud. Oma tantsutundide jaoks tuleb mul nagunii muusikat kuulata, mitte ainult tunnis endas, vaid ka planeerides ja konkreetsete tantsude muusika häid esitusi otsides.

    ReplyDelete
  7. Ah. Ja Alison Bechdeli autobiograafilised koomiksid ka. Paradoksaalsel moel loeb ta ise neist teises väga palju teraapiakirjandust ja käib kõvasti teraapias.

    ReplyDelete

Post a Comment