babies, don't you panic

CNV000036
hullumaja puhvet

Lihasvalu on teine asi, sest see on natuke magus ka. Aga üldiselt iga kord, kui mul mingi kestvam (kasvõi kauem kui paar tunnikest püsiv) ihuline valu on, kasvab minus austus ja imestus krooniliste valudega inimeste suhtes. Kuidas nad suudavad. Ma olen juba poolest tunnist valu saatel oma argiste toimingute tegemisest nii kohutavalt kurnatud ja kärsitu ja enesehaletsusest lödi. Ja siis on inimesi, kelle igapäev on selline. Ongi iga päev kogu aeg rohkem või vähem valus. Ma saan aru küll, et krõbistad valuvaigisteid ja enesekontrolli lihas muudkui muskeldub. Aga ikkagi. Täiesti õudne. Kuidas nad pole tervenisti kibedad ja küünilised ja ümberringi tolknevatel mõistmatutel tolvanitel pidevalt terariistadega kallal. Mul küll jagub jaksu kas kannatada valu või olla enamvähem talutav inimene. Aga mitte mõlemat korraga.

Teine on lapsevankriga mööda linna rändamine. Või liikumispuue. Tundub küll, et mis see natuke auklik kõnnitee ära ei ole või tühja ka, lähed teisest laiemast poeuksest ja mis see siis ära ei ole, äärekivid ja lumi ja riiulivahed ja trepid ja suurekiviline killustik ja... need väiksed takistused. Iga üksik asi nendest on kergesti lahendatav ja leevendatav ja tühi asi. Aga kui need asjad, need tühised lahendamist vajavad asjad on hommikust õhtuni iga kord vahet pidamata alati ja kõikjal. See peab olema lihtsalt tuhat korda endast tublim olemine - sellisesse reibaste tervete kahejalgsete kepslejate linnaruumi enda ise vabatahtlikult asetamine. 

Mitu korda olen heldinud ja südame sooja saanud sellest, et suurtes toidupoodides on kärulükkajatena tööl inimesi, kelle vaimne või sotsiaalne iseärasus ilmselt raskendaks neil üldse igasugusel tööturul olemist. Ja siin nad on. Töökeskkonnas ja kollektiivis ja kassapidajatega lapsikut nalja heitmas, tublid ja ise ka teavad et.
Ükspäev sain ühe kärulükkaja käest rämedalt sõimata. Niisugusel ebaviisakal labaselt röökival moel.

P1020138
pigem tasane, jah

Ikka vahel kohtades kirjutatakse, et tõrjumine ja välja naermine ja maha jätmine on need õudsed asjad, mida inimesed instinktiivselt kardavad, sest me oleme karja loomad ja tahame olla tahetud ja kuuluda. Aga mis värk on karjumisega? Mis värk on selle surmahirmu ja õudusega, mis haarab, kui keegi mu peale häält tõstab. Isegi, kui ma saan teoreetiliselt loogiliselt aru, et see ei ole üldse normaalne suhtlusviiski. Isegi, kui mõistan, et seal, näe, on viha ja see on tema oma, mitte minu. Tean, et sõnad ei saa minu sisse auku teha ja aiman ette, et enamiku (vaimselt tervete) inimeste jaoks on nii palju endast välja minemine lõpuks ikka seotud häbi ja vabandamisega nende poolt. Kogu see mõistmine ja loogika ja ikka on esimene impulss end pisikeseks pallikeseks keerata ja niuksudes diivani taha peituda. Teeselda, et mind pole ja tulla välja, kui torm on möödas.


Mu kohvid on küll kõik magusad mesised ja koorega ja ma olen oma elus muianud küllalt inimeste üle, kes koguvad kinnitust oma üleva kujuteldava positsiooni kohta oma topsis loksuva joogi kontsentreeritusest. Pealegi on mõjuainete suhtes tolerantsuse saavutamine just harjutamisega osavaks saamise musternäidis ja kaugel imetlusväärsete omaduste nimistust. Aga mõnevõrra individuaalsete erinevuste üle mõtisklema (ja jälle muigama) võtab küll, kui inimesed kell kuus juba hakkavad sulni keskustelu keskele ahhetama, et nad isegi piiskagi teed ei saa vastu võtta (kui siis hästi lahjat natuke ainult), sest kofeiin (!!!) ja nad ei saa ju pärast tudile jääda sugugi. 
Aitäh, mulle võid kohvi teha küll, ma olen täna ainult kolm joonud.
Ühes kohas küsiti luuletajate käest, kas nad kunagi purjus peaga on kirjutanud ja mida nad sellest on arvanud või mõelnud. Luuletajad olid seal kohas kohe üsnagi puhtad oma kehast lugupidavad taltsad ilusad noored ja ikkagi ei tarvita sedalaadi aineid niisuguste tegevuste juurde. Ja mõned närvilised naljad amfetamiini pihta ja lai kultuuriajalooline lugemus ilmestamaks oma eeskujulikku sallivust ja mõistmist ka joodik-poeetide suhtes. Kui keegi minult peaks küsima (näiteks mina ise siinsamas jaurates), kas ma kunagi purjus peaga kirjutanud olen. Pftt! Tõenäoliselt. Arvestades, kui tihti ma olen purjus ja kui palju kirjutan. Arvata.vasti.


PC280072
see on siis, kui üritad pärast õhtusööki korraks jutule saada ja tema on üleni: mmida? mis tahad?

Tunnustusnäljas tüdruku noorte naiste liiga kähku kohatult purju saamiseks on muidugi nende kiitmine nende alkoholitaluvuse eest arvatavasti efektiivseim meetod. 'Appi, kui kiiresti sa jood. Sa jood nagu mees, vau. Ma ei suuda sinuga sammu küll pidada. See on ju kange. Kuidas sa hakkama said. Jood mind veel laua alla. Sa pole üldse nagu teised tüdrukud. Uskumatu. Seda järgmist sa küll ei jõua ära juua, ma ei usu.' Kaks kuni kolm pitsi hoiad seda teemat üleval ja ongi töö tehtud, eksole. Saab järgmiste sammude kallale asuda. Samas jällegi lahjade jookidega - mis valikud sul on. Ostad talle muudkui järjest erineva maitse ja vaimuka nimega ilusas klaasis lurrisid ja mis sa siis teed. Etendad kuus tundi järjest innukat huvi tema maitsemeeltel toimuva vastu? Väänad püüdlikult mingeid kolmemõttelisi kohmakaid nalju menüüst välja? 'Viimati, kui sina rannas seksisid, kas see maitses sulle sama suhkruselt. heh. heh.'

Vinguda kinos ja telekas ja Netflixis jooksva sisu sügavuse ja täpsuse (või mille iganes) üle on nagu kuulata ainult top40 popmuusikat ja kaevelda, et tänapäeva muusika on kõik ühetaoline ja nüri. Sesmõttes, et mida sa siis ootasid. Terve ilm on ägedaid teoseid täis, ei pea ju seda lihtsakoelist paska mugima. Teiselt poolt jällegi on peavool hea peegel asjadele, mis on tavalised ja normaalsed ja levinud. Niiet mõnes mõttes me saame võtta ekraanile purtsatatud eelseeditud lihtsad lood ja mõtiskleda selle üle, mida seda kraami tarbiv rahvas küll ometi mõtleb. Mida ta mõtleb enne, kui ta läheb seda vaatama, et ja kas üldse läheb. Ja mida ta mõtleb pärast kõikide nende asjade ära vaatamist. Kuidas ta saab aru asjadest. Tänu sellele, läbi selle ja sellega koos, mis ta nägi. Mis talle näidati.
Olen näinud sellistelt ekraanidelt ilusaid ja häid tegelasi, kes on noored ja vanad, paksud ja peenikesed, pikad ja lühikesed, heledama ja tumedama nahaga, sirgete ja pööraste juustega. Isegi, kui enamik ilusaid ja häid on pikad saledad heledanahalised sirgejuukselised korrigeeritud hambumusega nukukesed, on kõiki neid teisi ka varem või hiljem rohkem või vähem kujutatud kauni või armastusväärsena.
Välja arvatud need inimesed, kellel on akne. Neid inimesi kas ei ole ekraani peal üldse. Või nad on kurjad. Või väga rumalad. Või kurjad JA rumalad. Isegi need filmid ja sarjad, mis on tehtud raamatu järgi, kus autor on korduvalt öelnud, et sel tegelasel on selline hull nahk. Eip. Ekraanile tuleb ikka pintseldatud portselanpõsk saata. Okei, akne ongi lähedalt suht hull vaadata. Aga isegi akne armid või tedretäpid paistab olevat midagi kohutavat, mis on ainult kurjade ja rumalate kõrvaltegelaste pärusmaa. 
Jaa, jaa, vahel harva on olnud mõni selline film, kus on kaasaelatav armastusväärne teismeline tegelane, kellel on nahaprobleem. Tal on üks punn. See on põse või lauba peal. Vaene väikene. Siis on leebete liialdustega stseen, kus ta selle ühe punni pärast paanitseb. Jap. Nii on. Nii on, kui sul on akne. Su siledale pintseldatud nukunahale tekib ühel veits tühisel naljakal hommikul üks pisike pisvinn, mis püsib seal tervenisti koguni terve selle 15-sekundilise ahastava huumorvaatemängu vältel. Hästi tabatud, hollivuud.

PC240018
balletitunnis ka kogu aeg öeldakse: pepu sisse!

Ma olin üks päev üleni väsinud ja magamata, sest ma olin öösel unes näinud, et ma ei saa üldse magada.

Comments

  1. Ma saan aru, et see on väga isiklik küsimus, aga kas Roaccutanest ei ole abi?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mul on täitsa olemasolev nahaarst, kelle vastuvõttudel ja retseptidel ma käin. Ja Roaccutane on arvatavasti üks nendest vähemalt kaheksast erinevast ravimist, mis mulle aastate jooksul on määratud. On küll abi. Kuniks kuur käib. Ravikuur läbi saab, tulevad jälle tagasi. Kuni 'välja kasvan'. Või kuni surm meid lahutab.

      Delete
  2. Huvitav. Tegelikult peaks kogu kuuri st koguannuse 120mg/kg ära võtmisel ikka aasta või paar rahu saama.

    ReplyDelete

Post a Comment